LITMIR.BIZ

Скачать книгу

See veel puudus!

      “Sa siis tunned teda?” küsisin ma.

      “Ja kuidas veel!”

      “Oi! Ma arvasin ära!” hüüatas tütarlaps äkitselt. “Olete vist kaksikud?”

      “Jah,” teatab külaline, “ainult et meid lahutati lapsepõlves.”

      “No veab mul ikka viimasel ajal nende kaksikutega! Ma pidasin oma Danieli ka alguses tema vennaks, kes on meil dekaan!”

      “Külaline” läbistas teda pilguga ja lasi jälle draakoni moodi suitsu välja ning küsis seejärel lauldes:

      “Sellepärast sa siis magasid temaga? Arvasid, et dekaaniga?”

      Plika turtsatas ja tõmbas minu pakist küsimata suitsu, haaras välgumihkli ning teatas:

      “Valikvastused: a) loomulikult; b) oh, mis te nüüd, mis te nüüd, ma olen neitsi; c) ma magan üldiselt kõigiga järjest. Sobiv alla joonida.”

      Siin ilmus väga õigeaegselt ettekandja ja tegi ettepaneku tellida. Plika uuris menüüd, heites pilke Danieli poole, kes oma liikumatusega mälestussammast meenutas. Ta oleks nagu hirmust kangestunud ja silma pilgutamata õgis pilguga “külalist”, kes jätkas suitsetamist ja lasi endiselt talle suitsu näkku. Mees aga otsekui polekski seda tundnud. See-eest plika tundis kindlalt, et “tema Daniel” on millegipärast liialt huvitatud “Kanada külalisest” ja silitas laua all oma põlvega mehe kintsu. Ma kartsin väga nääkluse jätkumist ja palusin ettekandjal arve tuua.

      Me maksime arve ja ma ütlesin “külalisele”, et meil oleks aeg minna, kui ta tahab enne lendu veidike puhata. Kuid mulle tundus, et Justine’ile meeldis väga tema uus roll. Ta teatas:

      “Kuhu meil kiiret? Tühja hotellituppa? Me pole veel Amarettot lõpunigi joonud ja ma pole kohalikke maiustusi proovinud.”

      Ta palus ettekandjal “meie uutele sõpradele” ka klaasid tuua ja hakkas aeglaselt kooki sööma, iga kord lusikat ja huuli kaua keelega limpsides.

      Daniel püsis endiselt liikumatuna, kuid ma nägin, kuidas ta laubale ilmusid higipiisad. Tüdruk muutus närviliseks, kuid jätkas teemaarendust:

      “Te ju mõistate, et meie teaduskonna dekaan on minu Danieli lihane vend ja sellepärast, uskuge mind, saab mu töö kõrgeima hinde ning pole isegi võimatu, et see avaldatakse. Ja veel huvitab mind väga “Populaarne kanal”. Loodan, et saate mind tutvustada seda juhtivatele inimestele?”

      Siinkohal katkes isegi minu kannatus, ma juba kahetsesin tehtut ja mõtlesin, kuidas sellest välja keerutada.

      “Vivien, tead,” ütlesin mina, “ma tunnen Justine’i juba ammu, kuid ta pole kunagi rääkinud, et tal on õde! Tema ema pole ka kunagi teist tütart meenutanud.”

      “Parem, kui sa mu emast ei räägiks! Ma ei anna talle iialgi andeks, et ta mind maha jättis. Ja see teie Justine on sama alatu!”

      “Mida ta siis teinud on?” imestasin mina.

      “See pole enam tähtis. Sellele on juba muru peale kasvanud. Hea küll, lähme, Marta!”

      Ta tõusis, korjas oma pakid kokku ja naeratas tehtult.

      “Meeldiv oli tutvuda. Võiksime kauemgi lobiseda, kuid mu lennuk väljub pool kaks öösel. Annette. Daniel.”

      Noogutanud neile, võttis ta mul käe alt kinni ja me lahkusime.

      Vaevu nurga taha jõudnud, puhkes Justine nutma. Me tulime siia, meie koju. Lohutasin teda nagu oskasin. Seejärel pani ta selga oma vanad riided, uued jättis aga siia. Saad aru, ta tahab väga, et tema mees usuks müstilist Vivieni, kes täna öösel Kanadasse lendas. Et mees ei saaks aru, et tema teab mehe armukesest.”

      Marta ohkas.

      “Ja pärast seda tahad sa, et me neile külla läheksime? Et mina selles alatus vales kaasa mängiksin?”

      Marta puhkes naerma ja plaksutas käsi.

      “Jäid uskuma, jäid uskuma! See on stseen minu uuest romaanist, ma vahetasin lihtsalt nimed ära. Me arutlesime täna just selle üle, kui sellesama laua taga sellesama veinipudeli avasime.”

      Marta osutas sõrmega pudelile.

      “Sa ju tead, et erinevalt sinust ei saa ma nüüd kohvikus istuda, nii et mingit Amarettot me lesbide juures ei joonud. Mulle tundus lihtsalt, et on teravmeelne, kui truudusetu mees määrab kohtingu sellises kohas, kus tõenäoliselt ei kohta ühtki tuttavat, aga kui kohtabki, siis on ka neil, mida varjata. Kuid Justine kinnitas mulle, et see on täielik jama, sina aga uskusid! Uskusid!”

      Jules sügas vuntse ja tõmbas solvunult ninaga.

      “Mis see siis olgu, kogu aeg sa eksperimenteerid minuga. Ma pole ometi mingi jänes.”

      Marta hüppas püsti ja embas meest.

      “Sa minu jänkuke! Kõige magusam, kõige paksem, kõige puhevam küülikukene!”

      “Kas sellel sinu Justine’il on siis tõepoolest kõik korras?”

      “Loomulikult!”

      Ta suudles häälekalt oma mehe paksu põske.

      “Normaalne kodanlik perekond, kus suure laua taha koguneb sugulaskond, et süüa vaimustavalt maitsvaid pirukaid.”

      “Nii et vähemalt pirukaid sa välja ei mõelnud?”

      “See on küll sulatõsi! Veendud homme ise.”

      3. peatükk

      MA JÕUDSIN VEEL läbi hüpata meie kodu lähedasest kauplusest ja osta toitu homseks söömaajaks. Suus oli tohutult vastik maitse sigarettidega liialdamisest, Amarettost ja kohvist, vaatamata sellele, et ma Marta juures juba kaks korda hambaid pesin. Võtsin meigi maha, pesin pead, hävitades meistriteose, mis mulle täna hommikul salongis kalliks maksma oli läinud. Võtsin maha ka küünelaki ja panin selga vanad riided. Efektsest kanadalannast ei jäänud midagi järele.

      “Ma pole ikkagi kindel, et sa õigesti teed,” ütles Marta. “Sa olid nii vapustav ja mees vaatas sind nii võlutult…”

      “Mida sina siis pakud?”

      “Samas kulutasid sa nii palju raha nende ilusate asjade peale,” jätkas ta mõtlikult. “Kuhu need nüüd panna? Sa ei saa neid ju kanda, kui ei taha koos mehega selle olukorra üle naerda.”

      “N-a-e-r-d-a?!”

      “Kuid sa ju ise rääkisid, kuidas te ükskord koos vihmavarju dej’a vu üle naersite. Nüüd on jälle täpselt samasugune vihmavari mängus.”

      “Marta! Ta magab ju meie poja tüdrukuga! Mis selles naljakat saab olla?”

      “Aga, Justine! Selliseid vihmavarje on Pariisis tuhandeid. Ja isegi siis, kui see on üks ja sama tütarlaps, siis on minu meelest hea, et sinu poeg enam temaga ei maga.”

      “Oled selles kindel? Sa ju nägid, mis tegelane see on.”

      “Ah, nad on nüüd kõik sellised! Häbematud ja põhimõteteta! Üldiselt on ju sinu tütar ka enam-vähem sama vana. Kas ka tema on häbematu ja põhimõteteta?”

      “Leidsid nüüd võrdluse! Cecilia abiellus suurepärase noormehega. Ja ka õppimist ei jätnud ta unarusse! Ta õpib suurepäraselt, kasvatab pisikest ning küllap teeb edaspidi ka karjääri. Ära muretse! Ainult mitte sel moel nagu see barbi… Ceciliaga pole mul kunagi probleeme olnud, ta ei ole selline nagu ta vend – isa number kaks… Ma isegi ei imestaks, kui nad kolmekesi magaksid!”

      “No nii… Vaata, et sa üle ei pinguta. Ise ju rääkisid, et Thierry ei räägi kummagagi teist ja oma toast välja ei tule. Nii et vaevalt – kolmekesi.”

      “Siis, tähendab, kordamööda! See lits on võtnud nõuks igal juhul dekaanile külje alla pugeda!”

      “Ja kuidas sa seda endale ette kujutad? Ta ilmub dekaani juurde ja teatab: “Professor, ma magan teie vennapoja ja vennaga, sellepärast peate mulle ainult viisi panema. Kui

Скачать книгу