LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jooksul oleks pidanud vari ju ära kuluma.”

      “Loogiline.” Marta noogutas. “Ja sa otsustasid ikkagi magamistuppa vaadata?”

      “Ei. Ma otsustasin valjemini tegutseda, et nad kuuleksid ja ise välja tuleksid. Nende selgitused mind ei loksutanud! Saad aru, mul oli lihtsalt kohutav uudishimu, milline on see naine, kellega mu mees nii kaua on olnud! Lõin välisukse tugevasti kinni, riputasin lauldes oma mantli varna, panin jalga toakingad, viisin koti toiduainetega kööki, ise võimalikult tugevalt astudes. Aga köögis oli hoopis Thierry. Vaid käterätik ümber niuete ja käes kandik, millele ta külmkapist head ja paremat laadis. “Tere, emps!” Justkui polekski midagi olnud.

      Mina küsisin, et mida see tähendab? Kes meil külas on? Miks mind ei hoiatatud? Aga tema: “Oh, ema, me ainult näksime natuke ja läheme barbiga kohe ära.” Mina siis, et kas ta nimi on Barbara? Ta kortsutas kulmu. “Ära võta pähe, ema! Nad on kõik barbid! Ja me lähme kohe ära!” Haaras kandiku ja läks üles oma tuppa. Mina hakkasin süüa tegema. Mingi aja pärast kuulen samme trepil, siis aga võõrastetoas. Kuid ma ei pööranud ringi ega läinud välja. Kuulsin sosistamist ja välisukse klõpsatust.”

      “Nii et sa seda barbit ei näinudki?”

      “Ei mina teda ega tema mind. Ja praegu mõtlen, et oleksin võinud kõik unustada, nii nagu polekski midagi olnud. Aga mina võtsin kätte ja ladusin õhtul kõik Danielile välja. Miks ma küll nii tegin? Võin ma veel ühe sigareti võtta?”

      “Võta-võta, ära küsi. Ja déj’a vu ladusid ka välja?”

      “No jah… Daniel ei olnud viimastel aastatel üldse kõrvale vaadanud. Pärast seda, kui meie Cecilia mehele läks. Mina arvasin, et kõik tema kõrvalehüpped on lõppenud. Siis Cecilia sünnitas ja temast sai nii õnnelik vanaisa. Ta jumaldab pisikest. Noh, ja siis ma rääkisingi. Arvasin, et naerame selle üle.”

      “Ja kas naersite?”

      “Naersime küll. Tõsi. Ainult et, kui keset ööd ilmus Thierry, polnud enam kellelegi naljakas… Tuli välja, et Thierry oli isale samuti peale sattunud, kuid vaikis mehelikust solidaarsusest ja haletsusest minu vastu. Nii et kõik said oma, mina ka…”

      “Sina siis mille eest?”

      “Et olen talle halva isa valinud. Kas pole siis selge? Nüüd ei räägi Thierry mitte kummagagi meist, oma toast välja ei tule, demonstratiivselt meiega koos ei söö. Aga Daniel vaatab jälle kõrvale. Lisaks on tal homme sünnipäev… Ah, olgu!”

      Ma lõin käega ja vaatasin kohviku ukse poole.

      “Kus siis meie iludus on? Kas nad seal alles küpsetavad neid pirukaid?”

      “Võtame veel lonksukese.”

      Marta võttis pudeli ja hakkas valama.

      “Aga mis kell on?”

      Ta pööras oma randme minu poole.

      “Peaaegu pool viis? Kuule, Marta, äkki ta aimas, et ma võisin tema telefoni vastu huvi tunda ja muutis kohtingu ära?”

      “Vägagi võimalik. Kuid ma olen valmis sinuga lõputult istuma, kui otsustad ikkagi teda oodata. Seda enam, et meie pirukad on veel ahjus.”

      Muigasin.

      “Aitäh, Marta! Hea meelega ootaksin pool tunnikest veel. Ainult et ma pean minema nina puuderdama, kõht juba loksub. Ma jõin ju enne sind ka juba kaks tassikest kohvi.”

      “Hea küll, aga vaata siis ka sees ringi, äkki märkad, milline külastaja meie… e-e-e… klient võiks olla. Pärast lähen mina. Oo, kas sa näed?”

      Ta osutas käega tänava poole.

      “Kas selline vihmavari?”

      Avatud taksouksest ronis välja valge-musta-halliruuduline kuppel.

      “Täpselt. Thierry sõbrannal oli just selline.”

      Ma tõusin lauast ja sisenesin kohvikusse, põrgates uksel kokku ettekandjaga. Tal olid kandikul kohvitassid ja kaks kooki – suured, peaaegu nagu tordid. Püüdes “klienti” ära arvata, kõõritasin ma külastajate poole. Neid polnud palju, küllap päevase aja ja ilma tõttu. Kuid saalis polnud mitte ühtegi meest.

      2. peatükk

      “TERE, VÄRVUKE!”

      Jules suudles talle ukse avanud naist ja, võttes vihmamantlit seljast, osutas hunnikule suurtele kaunistatud pakenditele.

      “Ohoo! Tundub, et su honorari on suurendatud, et sa nii palju kraami kokku oled ostnud! Noh, eks uhkusta siis! Või on demonstratsioon plaanis pärast õhtusööki?”

      “See kõik pole minu oma.”

      Marta haaras mehe vihmamantli ja paigutas selle nagisse.

      “Need on nii-öelda ajutisel hoiul.”

      “See tähendab?” torises Jules. “Kelle omad need siis on?”

      “Need on Justine’i asjad. Lähme,” ütles ta oma paksu meest emmates ja teda vannitoa poole tirides, “pese käed ja hakkame õhtust sööma.”

      “Selle tobeda eide?” katkestas teda Jules. “Miks tema asjad meil peaksid olema? Kas meil on mingi Pariisi pealadu?”

      “Vaata, homme on tema mehe sünnipäev…”

      “Aa, need on kingitused! Oleksid kohe niimoodi öelnud! Ta ei taha, et mees neid enne õiget aega näeks?”

      Jules avas kraani ja asetas käed veejoa alla.

      “No loomulikult!”

      Marta ulatas mehele seebi ja jälgis, kuidas see kohe mustaks läks ja mööda lumivalget fajanssi hakkasid voolama vastikud räpased veejoad.

      “Võib arvata, kallis, et sa pole mitte telekanali juht, vaid hoopis söelaadija…”

      “Vastavalt jõule – üldiselt sama, kuid vahel on mul vaja mõtelda.”

      Jules asetas määrdunud seebi kraanikausi äärele, loputas hooletult käed, haaras kõige lähemal oleva käteräti, pühkis sellega sõrmed ja seejärel nuuskas tundeliselt sellesse.

      “Jumal hoidku, Jules! Kas sa ei võiks näiteks kraanikaussi nuusata?”

      “Mis sellest siis ikka on?” mörises Jules, rebis käterätiku konksu otsast ja virutas selle põrandale. “Ma tulin väsinuna töölt, üle hulga aja pääsesin varem tulema, aga sina hakkad juba lävel minu kallal närima!”

      “Vabandust!”

      Marta surus huuled kokku, pöördus ja läks kööki.

      Jules tatsas talle järele.

      “Värvuke, mis sa nüüd? Võib-olla mind lihtsalt solvas, et mingi hauduja-toimetaja ostis oma mehele terve hunniku kingitusi, et talle üllatust teha. Kas sina minusse ka niimoodi suhtud? Oled sa mulle kunagi nii palju kinke teinud?”

      “Justine ei ole mingi hauduja,” ütles Marta, asetades ise suurele taldrikule riisi, spinatit ja hautatud kotlette. “Palju sulle? Kolm? Neli?”

      “Kaks.”

      Jules istus laua taha.

      “Oh, kuidas mind sinu dieettoit ära on tüüdanud! Ma ei või seda näha… Olgu, pane kolm. Ehk jaksan. Ja vala sellele magedusele midagi.”

      “Loomulikult, kallis. Sinu armastatud tomatisousti oliiviõliga. Ja siin on tõeline kevadsalat. Värske rohelise, kress-salati ja basiilikuga.”

      Ta asetas lauale suure kausi.

      Jules kiikas sisse.

      “Jälle tomatid…”

      “Kallis, tomatid alandavad kolesterooli! Palun, ära torise. Homme läheme Justine’i mehe sünnipäevale ja sul avaneb suurepärane võimalus seda tõsta.”

      “Kolesterooli või meest? Kuule, aga kas me peame kindlasti minema? Ma ei tunne teda, ei ole kunagi teda näinud.”

      “Tead

Скачать книгу