LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Aga Waterloo lahingus ta ei osalenud.”

      Mu ema noogutas ja laiutas käsi.

      “Alati ajad sa kõik segi, Thierry! Sel ajal oli ta geograafilisel ekspeditsioonil Prantsuse Guajaanas. Ta ei saanud ühel ajal kahes kohas olla.”

      “Jumal küll!” hüüatas dekaan. “Kas tõesti osales teie esivanem ekspeditsioonil Bonvoyage’i jälgedes? Te pole sellest kunagi rääkinud!”

      “Mida siin rääkida? Niigi kõik teavad, et Bonvoyage tagasi ei pöördunud.”

      “Üldtuntud fakt! Just nagu ka kõik järgnevad ekspeditsioonid,” lausus imeliselt kaua vaikinud Raynaud asjatundjana. “Välja arvatud meie oma! Paar aastat tagasi tegime dokumentaalfilmi Guajaanas samuti Bonvoyage’i ekspeditsiooni jälgedes sellesse kuldsesse… Marta, noh, kas sa mäletad, kuidas seda nimetati?”

      “Shelgvaukana,” kraaksatas Martat edestades kultuuriteadlane ja pöördus suurte silmadega minu ema poole.

      “Ja teie vanavanaisa nõbu kadus siis samuti?”

      “Mitte päris,” vastas ema lõpuks tasa.

      “On teie käsutuses mingeid tõendusi sellest ekspeditsioonist?” ei rahunenud kultuuriteadlane. “On teil mingeid artefakte?”

      “Mis puutuvad siia artišokid, kallis?” võttis esmakordselt sõna dekaani naine, madam Homage. “Ta oli ju topograaf, mitte botaanik…”

      “Kas ta jäi Uude Maailma?” täpsustas minu mees, laskmata emal vastata. “Vabandust, madam Leclerc, te ju rääkisite kunagi, kuid mul on kõik peast lennanud.”

      Ema ohkas ja langetas igatsevalt silmad. Marta vaatas uudishimulikult mind. Thierry andis mulle märku, et jutustagu mina. Mina siiski vaikisin.

      “Ikkagi, mis siis teie nõbu vanavanaisast edasi sai, madam Leclerc?” meenutas mu äi teemat ja nagu mehaaniliselt tühjendas oma pokaali.

      Mu ämm kõõritas tema poole, siis teiste poole, ja jõi samuti. Nende lapselaps ja tolle naine vahetasid pilke ja järgisid eeskuju.

      “Vaadake,” hakkas mu ema veel kord ohates rääkima. “Selles kuldses Shel, Shelgva…”

      “Shelgvaukanas,” lõpetas dekaan abivalmilt.

      “Nojah, seal. Seal oli väga palju kulda, liiga palju, nii et inimesed unustasid seal kõik teaduslikud eesmärgid ja tahtsid vaid üht: seda kulda endale. Sellele lisaks veel raske ekvatoriaalne kliima, harjumatu toit, haigused, kohalike elanike agressiivsus, metsloomad. Ja kullahunnikud! Hun-ni-kud!”

      Kõik vaikisid. Raynaud vaatas vapustatult minu ema ja neelas pirukaid endale kõige lähemal olevalt aluselt.

      Mu ema kordas uuesti:

      “Kullahunnikud! Mõistate? Kõikidest ekspeditsioonidest osavõtjad läksid lihtsalt hulluks ja tapsid üksteist ära! Alguses juhte ja seejärel “konkurente”. Täielik hullus! Aga mõnel õnnestus vahel, taskud täis, õigeaegselt põgeneda. See õnnestus ka meie vanavananõbul. Ta sattus Mehhikosse, lõi perekonna, vist naisega Euroopast. Kahekümne aasta pärast käis ta isegi Prantsusmaal, tõsi küll, võõra nime all. Ja mitte sugugi tühjade taskutega. Isegi mina mäletan maokujulist käevõru, mis nendest aaretest minu vanaemani jõudis. Vanaema vahetas selle okupatsiooni ajal minu ravimite vastu. On säilinud vaid foto, kus ta selle käevõruga on… Nõbu kartis kodumaale jääda, mõistes, mis teda paljastamise korral ootab. Pole just eriti romantiline perekonna legend, eks ole?”

      Dekaan köhatas.

      “Kuid paljugi seletab kultuurilis-moraalsest vaatepunktist etümoloogia kui selline, eriti…”

      “Palun vabandust!” lausus ootamatult trepimademelt Cecilia ja kõik pöördusid kohe tema poole. “Emme, issi, kõik on tore, aga meie peame hakkama koju sõitma. Cristine on kategooriliselt siin magamise vastu!”

      “Aga sa vähemalt söö midagi, joo koos meiega!” ütles minu ema. “Las Nicolas vaatab seni lapse järele!”

      “Meie prints on arvatavasti põõnama jäänud,” reageeris Tereza, dekaani minia, ja silitas intiimselt oma mehe pintsakurevääri. “Lähme, kallis, vaatame, kuidas tal seal on?”

      Cecilia turtsatas ja hakkas alla tulema, noored Homage’id aga tõusid teineteise embuses trepist üles.

      “Ainult väga kiiresti!”

      Cecilia istus laua taha ja võttis pokaali.

      “Issi, sinu terviseks!”

      “Aitäh, kullake!” vastas Daniel oma pokaali tõstes.

      “Meie Danieli terviseks!” kuulutas tema isa, minu äi.

      “Meie poisi terviseks!” hüüatas minu ämm.

      Kõik jõid sõbralikult ja asusid sama sõbralikult toidu kallale.

      “Niisiis…” hakkas Raynaud mõtlikult rääkima, vaadates viimast pirukat lähimal alusel ja täis alust laua teises otsas. “Selles filmis on küllaltki tõepärane episood, kuidas Napoleon dikteerib kirjutajatele viit dokumenti korraga. Ja ühes neist, mis on suunatud imperaator Aleksandrile, ta räägib:

      “Ma ei ole krooni usurpeerinud, tõstes seda oma mõõgaga üles, kui see poris lamas…”

      Tõepoolest, siin tsiteeritakse Napoleoni tõelist kirja, kuid kirjutatud mitte tuhande kaheksasaja viieteistkümnendal aastal, vaid tuhande kaheksasaja seitsmendal, enne Tilsiti rahu sõlmimist. Muide, see film sundis Stanley Kubrickut oma Napoleoni-filmi lavastamisest loobuma. Aga tema on teinud filmi “Spartacus”, mis lapsepõlves kõigile, eriti poistele meeldis. Marcus Crassust mängib seal Laurence Olivier, aga tegelikult see Marcus Crassus, kes Spartacuse armee puruks lõi, ei olnudki nii väljapaistev väejuht. Kolme aasta pärast sai ta jalustrabava kaotuse osaliseks spartalaste poolt, andes nendele trofeedena ära leegionide märgid, mille tagasisaamiseks tuli roomlastel kolmkümmend aastat võidelda ja nad pidid need vahetama nende kontrolli all olevate Süüria alade vastu. Sel ajal, kui valitsejanna Cleopatra…”

      Ma võpatasin Marta puudutusest.

      “Ärka üles, lähme,” sosistas ta. “Aitame su tütrel asjad kokku panna ja su äiale võimaluse pisut süüa. Nüüd on käes see igavene hiina piin – rääkiv Raynaud!”

      “Üldiselt on ju päris huvitav…”

      “Noh, Jul – ta on sündinud hüpnotiseerija! Vaata nägusid – kõik on nagu transsi langenud, mitte sina üksi.”

      Me tõusime vaikselt lauast. Samal ajal läks Raynaud Cleopatra ja Julius Caesari intiimprobleemidelt sujuvalt üle kosmoloogilistele küsimustele ja osakeste kiirenditele, meenutades seejuures ka kindral de Gaulle’i. Ma turtsatasin.

      “Mulle tundub, Marta, et “rääkiv Raynaud” lõpetab kohe ja kauaks. Kõiki ootab atraktsioon “rääkiv Homage vanem”! Oh, unustasin hoiatada, et ei mainitaks de Gaulle’i.”

      “Kuid minu arvates tukub sinu äi rahulikult.”

      “Noh, ta on juba kenakesti üle kaheksakümne, lihtsalt aeglustatud reaktsioon. Kuid minuti viie pärast ärkab vulkaan. Tema isa kuulus kindral de Gaulle’i lähiringi ja nooruses suhtles äi temaga mitu korda.”

      “Jumal küll!”

      Marta tardus paigale; me olime juba trepi ülemisel mademel.

      “Shelgvaukana, de Gaulle! Jules sellist konkurentsi vastu ei pea. Kuule, istu ise lapselapse juurde, aga mina kuulutan välja suitsupausi ja viin soovijad terrassile, kuni vulkaan veel magab.”

      “Purset ei saa nagunii vältida.”

      “See-eest valmistan Julesi ette. De Gaulle on üks tema armastatumaid ajaloolisi isikuid. Ma ütlen, et sinu äi tundis teda isiklikult, kuid tagasihoidlikkusest häbeneb sellest rääkida.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст

Скачать книгу