LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hämardus, mistõttu väga kaugele Pirita sadamast polnudki soovi minna.

      Valisime juba sobiva koha välja, kus end märjaks kasta, kui nägime eemal kedagi kummipaadis ärevalt kätega vehkimas. Vist vajavad abi, oli esimene mõte. Suunasime oma paadi nn abivajajate suunas, kuid need ei lõpetanud vehkimist. Olime juba päris lähedal, kuid vehkijad vehkisid üha ägedamini. Aga mis siis, kui nemad on samuti sukeldujad ja keegi neist on parasjagu vee all, turgatas pähe uus mõte. Lülitasin paadi mootorid neutraali ja mõne aja pärast panin igaks juhuks ka tagurpidikäigu sisse. See oli viga, sest üks mootor seiskus ning seejärel tegi sama ka teine. Selgus, et Pirita sadama kapten oli tulnud hämaruses kalavõrke välja panema ja ühte sellisesse võrku me parasjagu kinni jäimegi. Ega’s midagi, oligi hea võimalus uut varustust proovida, rõõmustasime koos pojaga. Kähku varustus selga ja kahekesi vee alla. Sukelduma peabki alati kellegagi koos, et teineteisel silma peal hoida. Niipea, kui vette laskusime, jäin oma varustusega kalavõrku kinni. Võrku oli kohe igal pool ümberringi ja seda lahti mässides nägin, et tegu on täiesti lõputu asjaga, mis kaob kuhugi põhjatusse sügavusse. Oli täiesti selge, et ise oma jõududega ma sealt võrgust välja ei saa, sest seda tegevust proovides olin end juba parasjagu ja väga ohtlikult sisse mässinud. Õhku jätkus vaid tunniks! Kõige parem taktika näis olla liikumatult ja samal ajal lõikas Keith mind sukeldumisnoaga sealt võrgust perimeetrit pidi välja. Mulle jäid külge vaid mingid võrguräbalad, samal ajal kadus suur võrk ise kuhugi hämarusse. Selleks ajaks oli aga Keith ise võrku jäänud, mistõttu tuli protseduuri korrata, ja sedapuhku läks minu tuliuus sukeldumisnuga mängu. Välja pääsesime! Lugu lõppes sellega, et pidime sadamakaptenile rikutud võrgud veel väljagi maksma.

      Teist korda läksime sukelduma Aegna saare juurde. Ei läinudki kaua aega, kuni saabus piirivalvelaev, mis meist peaaegu otse üle oleks sõitnud. Arvestades, et Keidul läks raskusvöö lahti ja vajus põhja ning me kaotasime teineteise silmist, oli olukord niigi ärev. Selgus, et sealsamas lähedal olla mingid laevavrakid ning et Eestis on vastu võetud kultuuriministri määrus, mis keelab isegi nende vaatlemise, katsumisest rääkimata. Keegi olla meie peale kaevanud ka.

      Nõukogude ajal priviligeeritud arheoloogide hädakisast inspireeritud valitsuse määrus oli tegelikult oma olemuselt vastuolus põhiseadusega. Selle koostas tolleaegne filoloogist kultuuriminister Peeter Olesk, kusjuures juriidiliselt niivõrd kirjaoskamatult, et praktiliselt igat Pirital või Kakumäel vette minevat ujujat oli võimalik kahtlustada loata sukeldumises või millegi otsimises ning militaarjõudude toel veest välja tuua. Sama loogikaga jätkates võinuks ajaloopärandi rüüsteretkede hirmus ka Tallinna vanalinnas jalutamise ja miks mitte siis juba ka kalmistute külastamise keelustada.

      Padi litsents, millest eelnevalt juttu oli, reguleerib muuhulgas ka vrakkidele sukeldumist ja vee alt esemete väljatoomist. Oma olemuselt on need reeglid ülilihtsad: vee all võib kõike vaadelda, kuid mitte puutuda, vee alt ei tohi midagi välja tuua. Sama reegel on näiteks Norras vormitud seaduseks, mida igaüks võib Interneti vahendusel lugeda – vrakkidele võib igaüks, sealhulgas ka välismaalased, igal ajal sukelduda, keegi ei pea oma sukeldumistest kedagi informeerima, vrakke võib ainult vaadelda, kuid mitte puutuda, ning vee alt ei tohi harrastussukeldujad esemeid välja tuua. Ka maailmas kõige rangemalt reguleeritud Ahvenamaal, kus käisin kohaliku instruktoriga laevavrakile sukeldumas, kehtivad samad põhimõtted. Vrakisukeldumine on allveeturistide meelisala Kariibidest Taini, kuid sukeldujate paradiisiks peetakse siiski Punast merd oma kristallselge vee, korallide ja mitmesuguste mereelukatega. Sukeldumisvarustuse laenutaja-instruktor Haim Eilatist peab kiivalt silmas, et turistid vee alt koralle välja ei tooks, sest ta tahab ka kümne aasta pärast samas kohas oma äri ajada ning turistidele veealuseid koralle vaatamisväärsustena pakkuda. Miks ei võiks ka Eestis asjad samamoodi korraldatud olla?

      Tänu piirivalve sellisele vahelesekkumisele saigi põhjalikumalt ka vrakisukeldumise vastu huvi tuntud ja vastav litsents muretsetud. Litsents käes, läksime jälle Aegna juures vette. Otsitavat vrakki ei leidnud, küll aga avastasime koordinaatidel 59 36´26˝N, 24 43´85˝E merepõhjas mitmesugust üsna värske moega laskemoona, mis lisaks sukeldujatele on ohtlik ka sinna piirkonda sattuvatele või seal ankurdavatele väikelaevadele. Oli mitmeid mürsukaste, kus justkui tuliuued haljast pronksist mürsud sees. Samuti padrunikaste. Ja ennäe, taas saabus piirivalve! Nemad ega ka merevalvekeskus ei tahtnud nimelt tunnustada muinsuskaitseameti väljastatavaid litsentse, sest keegi meremuuseumi tegelane olla selle ära keelanud. Oli üllatav kuulda, et Eesti piirivalve allub meremuuseumile!

      Piirivalvelaeva eskordi saatel saabusime Piritale ning palju ei puudunud, et oleks ka laskmiseks läinud, kuna keeldusin ogarustega tegelemast ja piiripunkti kaasa minemast. Tegin hoopis raporti, et meie nähtud militaarsed ohud lebavad vabalt merepõhjas. Tegemist oli ju Aegna saare tipuga, millest navigeerivad mööda Soomest Eestisse suunduvad väikelaevad. Oli ilmselt aja küsimus, millal mõni neist madalikule sõites mürskude otsa satub või millal mõni neist maalilises kohas ankru keset padrunikaste vette viskab. Aga loomulikult ei huvitanud see teema kedagi. Mõned aastad hiljem uhtus meri ühe mürsu Aegna randa, kus koolinoored selle lõkkesse viskasid…

      Selgus, et kogu vrakisukeldumise, sõltumata sellest, kas tegu on ajaloo- ja kultuuriväärtustega või mitte, on endale monopoliseerinud meremuuseum. Mere-muuseumi teadur Vello Mäss meile piirivalve sõna otseses mõttes kaela saatiski. Asjal oli ka sügavam aspekt. Nimelt olla hr Mäss asunud seisukohale, et kogu tema kogutud informatsioon vrakkidest Eesti vetes ehk nn vrakiregister on tema isiklik omand, unustades sealjuures täiesti meremuuseumi, kelle palgal ta oli ja kelle nime ta kasutas mitmesuguste toetusrahade, aparatuuri jms saamiseks ning kelle uurimislaevaga ta sõitis. Siit moraal, et igasuguse info kogumine ühe inimese kätte on mitmeti ohtlik: esiteks võib selle inimesega midagi juhtuda, teiseks võib see inimene asuda seda informatsiooni niivõrd omaks pidama, et ei raatsi loovutada isegi seda terakest, mis puudutab teiste elu ja julgeolekut, ja kolmandaks ka seetõttu, et varem või hiljem leiab see inimene, et tema tööd ei ole piisavalt väärtustatud, ning arvab seetõttu, et tal on õigus selle töö vilju omastada. Mässi pani imestama, et “igaüks, kel tahtmist, saab sukelduda, uurida merepõhjas olevaid vrakke”, unustades, et teisi sõnu öeldes on tegu kodanike põhiseadusliku õigusega. Võib-olla ei olnudki Peeter Olesk ise selle naljaka määruse koostaja? Harrastussukeldujate, eriti muusiku ja surfari Paap Kõlari pihta kõlasid Mässi süüdistused:

      “Seal, kus on äri ja raha, ei saa mingit juttu olla teadusest ja kultuuripärandi kaitsest. Kahju on sellest, et mingi grupp inimesi teeb ajaloost endale äri- ja sissetulekuallika.”

      Mäss väitis, et harrastussukeldujad toovad vee alt välja unikaalseid esemeid ning pakuvad neid müügiks. Kusjuures antikvaarsete esemete turuhindu paistis meremuuseumi teadur liigagi hästi tundvat…

      Eestis on veealune elu suhteliselt igav: kivid, liiv ja muda. Nähtavus on vilets, vesi on külm, kalaliigid kahe käe sõrmedel üles loetletavad. Ohtrad laevavrakid on ehk ainsad võimalikud turismiobjektid.

      Me võime küll minna Euroopasse sukeldujateta, kuid me ei tohi unustada, et ka seal sukeldutakse!

      Paadiga Euroopasse minekul on iga riigi sukeldumiskohad, aga ka lihtsalt veealune kalastamine paadisõitu igati rikastav ja vaheldust pakkuv kogemus.

      Kurtsin kogu seda piirivalve ja meremuuseumi lugu kord sundimatus vestluses tolleaegsele piirivalveameti peadirektorile, viitseadmiral Tarmo Kõutsile, kus kinnitasin, et harrastussukeldujad vaid vaatlevad, nad ei too midagi sealt vee alt välja.

      “Loomulikult tuleb sealt kõik välja tuua!” viipas Kõuts oma töökabineti kaminasimsile…

      MAYDAY

      Mayday, Mayday, Mayday! See on appihüüd, mida kõik meresõitjad tõsiselt pelgavad. Täpselt samamoodi kui sos-signaali kolm lühikest-kolm pikka-kolm lühikest piiksu. Päästke meie hinged!

      Mida tähendab Mayday?

      Ütlen siinkohal kohe alguses ära, et minu senise meresõidukogemuse juures on seda kutsungit vaid korra vaja läinud, ja seda öeldes sülitan kohe ka üle vasaku õla ja koputan kolm korda vastu puud.

      Situatsioon ise saabub aga tihtipeale

Скачать книгу