LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta ei saa aru, mida ma õieti tahan.

      SURMA MÕISTA MITTE, ARMU ANDA!

      Kui selline lause satub Euroopa kohtuniku kätte, siis tehakse igal juhul otsus inimese, mitte ametniku kasuks – surma mõista mitte, armu anda! Mitte aga Eestis. Eestis peab riigi apsakad ja seadusandlusalased inimkatsetused kinni maksma kodanik-maksumaksja.

      Kuidas saada aru sellest, et Eesti tollipiiril tolliülesannetes piirivalvuri jagatav dokument, millele on kantud kolme lõviga vapp ja kirjutatud pealkirjaks “Eesti Vabariigi Tolliamet. Huvi- ja lõbusõidulaeva tollideklaratsioon” ei olegi ei laevatollideklaratsioon ega ka tollideklaratsioon, ehkki vastav määrus ütleb, et selle deklaratsiooniga deklareeritakse nii laeva ennast, laeva seadmeid, varustust, meeskonna isiklikke asju jne?

      Toll esineb tapva argumendiga, et tegu pole tollideklaratsiooniga, sest seal ei ole märgitud ju laeva hinda! Aga huvitav, kes selles süüdi peaks olema, et seal hinnalahtrit pole, ja kas tollispetsialistid siis ei osalenudki vastava määruse ettevalmistamises?

      Valitsuse määrus ütleb, et selle deklaratsiooni teise koopia esitab piirivalve tollile. Aga kui ei esita, kes siis süüdi on? Loomulikult kodanik, kes muutub siis automaatselt salakaubavedajaks.

      KUIDAS OLEKS PIDANUD TOIMIMA?

      Toll soovinuks, et Eesti laevaomanik aimaks Eestisse sisenedes iseseisvalt, et tema laev on rohkem kaup kui laev, ja esitaks nõutava lõbusõidulaeva-deklaratsiooni asemel hoopis kaubadeklaratsiooni.

      Teiseks soovis toll, et vaatamata sellele, et maks on kehtestatud vaid aastaks, peaksid kõik selle õnnetu aasta vältel Eestisse sisenenud laevad olema Eestisse imporditud, mis annaks aluse neilt käibemaksu nõuda.

      Ja kolmandaks on selge, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa koondamiste, st töökohtade kaotamise hirmus olla juttugi tolli ja piirivalve vahelisest koostööst. Arvaku Eesti valitsus oma määrustega mis tahes, tolliformaalsuste teostaja oleks pidanud sadamas olema igal juhul toll ja mitte piirivalve.

      Kusjuures Aivar Rehe ei tea vist tänapäevani, et Lehtmasse toll lihtsalt ei tule. Ei tule praegu ega ole kunagi tulnud, sest Lehtma allub Pärnu tollipunktile ja see ei tee mingeid toiminguid Tallinna juriidilistele isikutele kuuluvale laevale või kaubale, mistõttu ainus ja seaduslik sisenemisviis on ikkagi esialgne sisenemine lõbusõidulaeva tollideklaratsiooni alusel, millega muutub laeva omanik aga automaatselt salakaubavedajaks.

      Kohtuotsuse järgi oli mul õigus! Mul polnud mingit kohustust laeva Eestisse importida. Samas mul siiski polnud õigus! Ma oleksin pidanud kogenuma ja harituma inimesena õpetama piirivalvurit, kuidas ta peab toimima, mida ta peab minult küsima, ning lisaks kõikide dokumentide, sh ostuarvete esitamisele oleksin pidanud ütlema parooli, mis kõlab nii: “Minu laev on kaup.” Kuna ma seda ei teinud, siis osutusin kauba ebaseaduslikuks maaletoojaks ehk maakeeli salakaubavedajaks.

      Euroopa Liit, mille liikmesriik oleme, põhineb aga Rooma õigusel, mis ütleb, et seadust peab täitma, kuid seadust ei pea tundma. See tähendab omakorda seda, et mitte kodanik ei pea ametnikku õpetama, et mida too peab tegema, vaid hoopis vastupidi – ametnik peab õpetama kodanikku!

      PAADIGA SOOME

      Soome on Eestile niivõrd harjumatult lähedal, et sinna jõuab paadiga Tallinnast oluliselt kiiremini kui näiteks Haapsallu. Kogu Soome rannikut kaitseb graniitsaarestik, mis moodustab omamoodi labürindi. Katse ja eksituse meetodil seda siiski avastada ei saa, sest veepealse keerdkäiguga sarnane labürint peitub vee all ja seda paadimatkajale üsna ohtlikel sügavustel.

      Soome merekaart näeb esmapilgul niivõrd kirju, et seda on võimatu jälgida. GPS-positsioneering ei aita kah kuigipalju, sest lähivaate puhul näeb küll laeva asukohta, kuid nii kaotab kiirelt orientatsiooni, kaugvaate puhul ei saa aga üldse enam millestki aru. Kel võimaldab kaardiplotter kahes kaardimõõdus pilti korraga ette kuvada, sellel soovitan plotteri ekraani pooleks jagada ning kummalgi poolel eri mõõtkava kasutada, nii lähi- kui ka kaugvaadet. Kaardiplotteril võib marsruudi planeerimine võtta aega terve päeva, soovitav on kasutada märgistatud teid, mida kutsutakse väylä’ks, või siis lihtsalt tõmmata üks punane sirgjoon reisi lähtepunktist reisi sihtpunkti, nii saab vähemalt aimu, millises suunas liikuda tuleb.

      Soome on tõeline paadiparadiis, eriti Turu saarestik ja Ahvenamaa. Tuhanded väikesadamad, fantastiline loodus, kõikjal ootamas saunad ning vapustavalt hea söök ja jook. Eriti augustikuus, vähihooajal! Selle kõige kirjeldamine vääriks eraldi raamatut, mistõttu piirdun vaid ühe diplomaatilise seigaga, mis juhtus teel Helsingist Tallinnasse.

      LORDMEERIGA MEREL

      Tallinna oli külastamas Inglise hierarhias kuninganna, peaministri ja parlamendi spiikri järel neljas mees, lordmeer. Seda tiitlit, mis peaks meie keeli vastama vist Londoni linnapea või linnavolikogu esimehe omale, kandis tollal ehk aastal 2004 lord Robert Finch. Inglise saatkonnal Tallinnas tekkis idee, et lordmeeri võiks Helsingist Tallinnasse tuua kaatriga. Nii startiski ühel ilusal päikesepaistelisel maipäeval Tallinnast “Jenny VI”, pardal suursaadik Nigel Haywood abikaasaga ja atašee William Elliott abikaasaga. Williami poolatarist abikaasa Daria oli viimaseid kuid rase. Ülesõit läks sujuvalt ja viperusteta. Näis, et Soomes meid juba oodati. Eesti oli just värskelt astunud Euroopa Liitu ning Soome tollil ja piirivalvel oli kavas eestlaste kallal oma vägitegusid korda saatma hakata, ilma et Eesti või Soome ametivõimud sellest väikelaevnikele, uutele Euroopa Liidu kodanikele, millegagi märku oleksid andnud. Siiski, mõni märk oli juba õhus ja sellest võis ka eelmisest salakaubavedajaloost lugeda. Kuna Eesti ei olnud siis veel Schengeni viisaruumi liige, tuli Soomes minna Suomenlinna väikesaarele, et läbida seal passikontroll.

      Tavaliselt lahke Soome piirivalvur, kelle abiga olin kümneid sisenemisi-väljumisi teinud, küsis kivistunud näoga isikut tõendavaid dokumente ja paadipabereid. Seejärel kadus mees umbes tunniks ajaks ära! Ilm jätkuvalt ilus, võtsime paadi pardal päikest ja nautisime kaasa võetud roogi. Mingist hetkest alates muutus olukord siiski kergelt ebamugavaks, ikkagi suurriigi diplomaadid pardal.

      Lõpuks piirivalvur tuli ning küsis veelgi kivistunuma ametnikunäoga laeva Euroopa Liidu käibemaksu tasumise tõendit. Seda kõigest mõni päev pärast Eesti astumist Euroopa Liitu, kui kellelgi, isegi mitte tavasoomlastel, ei olnud taolisest tõendist aimugi.

      Aga minul, tänu Euroopas ringiseilamisele, oli! Kerge liigutusega võtsin dokumendimapi vahelt tollideklaratsiooni, mille ma mõni päev tagasi suure vaevaga Eesti maksu- ja tolliametiga klaariks olin saanud, samuti ingliskeelse tõendi, et maksevõlgnevusi pole, ja käibemaksuraha ülekande koopia. See oli esimene kord elus, kui mul ühest ametnikust tõepoolest ka kahju hakkas!

      Vaene mees läks näost algul täiesti halliks ja siis lausa roheliseks, pigistas kokku surutud huulte vahelt:

      “Hyvää,”tõmbas pea õlgade vahele ja astus laevalt maha. Et aga triumf veelgi täiuslikum oleks, palusin tal oma ülemustega kohe ühendust võtta. Selgitasin, et mul on Inglise suursaatkond pardal, me läheme Helsingi kesklinna Inglise neljandat meest peale võtma ning kuna nad on siin Suomenlinnas mu ajakava täiesti sassi ajanud, siis ilmastikuolude ja saabuva pimeduse tõttu pole mul vähimatki võimalust Soomest väljumiseks siia tagasi tulla. Ma palusin, et riigist väljumine vormistataks Helsingi Katajanokka sadamas või muidu ma sõidan lihtsalt minema ning tekitagu aga pealegi diplomaatiline skandaal, kui tahavad. Kokku lepitud kellaajal seisidki valgetesse särkidesse riietatud Soome piirivalvurid valveseisangus Katajanokka kai ääres. Saabus rohkearvuline lordmeeri kaaskond veelgi rohkearvulisema pagasiga. Pagasit oli tõesti nii palju, et üks kajut sai maast laeni täis. Ilm kiskus juba tõepoolest veidi tuuliseks, mistõttu, passikontroll sooritatud ja kerge auring Helsingi lõunasadamas tehtud, asusime tagasiteele.

      TUULESUUND ON SÜÜD!

      Lordmeeri nooremapoolne pressiesindaja oli silmanähtavalt närvis. Ta küsis mu käest korduvalt, kas ma ikka olen litsentsiga paadijuht ning kus asuvad päästevestid. Seevastu lordmeeri vanemapoolne mõõgakandja oli väga elevil. Ta näitas mulle rahulolevalt oma uut liiki randmepaelu, mida kasutatakse merehaiguse vastu. Mul on endal

Скачать книгу