LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      “Viktor, no sellise paadiga võib meie tilluke riik minna Euroopasse küll!” ütles president Lennart Meri tunnustavalt, kui ta Pärnu jahisadamas minu uue “Jenny” pardale astus.

      Aasta oli siis 2003 ning Euroopa Liiduga ühinemiseni jäänud veidi vähem kui kümme kuud. Kaheksa aastat varem oli Eesti president hr Lennart Meri ostnud minult 28-jalase merekaatri, mille nimeks sai tema tütre järgi “Thule”. Selle rootslaste valmistatud Nimbus Familia 28 ost on ühtlasi ka käesoleva kogumiku üks värvikamaid lugusid.

      Paati võrreldakse tavaliselt naisega, sest nad on ju võrdselt kallid. Paadi võrdlemisel riigiga astus president tubli ja julge sammu kaugemale. Ja tõepoolest, nii, nagu meie riik oli pea 50 aastat lõhutud, nõnda lõhutud ja lausa sõna otseses mõttes puruks saetud olid ka tema paadid. Niipea, kui vabanes riik, vabanes ka tema meri ja tekkisid taas vabad meremehed ja loomulikult ka paadid.

      Ega paatide puruks saagijate ideoloogia ei ole kuhugi kadunud ja nii, nagu kannatab ahnitsevate ametnike käes riik, nõnda on kannatanud selliste pärast ka väikelaevnikud ja nende paadid ja nende sadamad.

      Minu esimene paadisuvi aastal 1995 oli väga töine, sest paadindusest, millega ma varem kunagi kokku polnud puutunud, sai mulle ühekorraga nii hobi kui ka äri, nagu ikka. Mu esimesed roolikeeramised toimusid samal aastal Türgis Marmarise jahisadamas, mis on üks Euroopa parimaid. Sealt edasi jäi vaid unistada ja loota, et kord on ka Eestis midagi sarnast… See lootus ei ole tänaseks päevaks paraku veel täitunud, küll on aga täitunud unistus jõuda kord sellesse imekaunisse Marmarise sadamasse tagasi. Oma, Eesti lippu kandva väikelaevaga. Läbi Euroopa.

      Mu teekond paadiga Euroopasse algas 1999. aastal. Loomulikult olin ma enne seda ületanud nii Läänemerd kui tema Soome lahte, käinud nii Rootsis kui Soomes, kuid naabrite külastamine erineb oluliselt pikast teekonnast Vahemerele. Sest ajast olen seda teed sõitnud koguni neljal korral, nii jõgesid, järvesid ja kanaleid mööda kui ka avamere ja ookeani kaudu.

      Käesolevasse kogumikku on koondatud mu lood, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, kuid peaasjalikult siiski ajakirjas Navigaator. Inspiratsiooni olen oma merelugude kirjapanekuks saanud ajakirja Kroonika varalahkunud ajakirjanikult Esta Kübarsepalt, kelle lugu “Uskumatud seiklused vesisel teel” oli esimene, mis mu seiklusi Euroopa sisevetel kirjeldas ning mis Kroonika lahkel loal ka siin kogumikus on.

      Oma reisilugudes olen püüdnud ühendada isiklikud seigad konkreetsete maade kombestiku ja seadusandlusega selliselt, et lugejal oleks siit võimalik oma kujutlusse või siis miks ka mitte oma päris merereisiks kasulikke näpunäiteid leida.

      “Paadiga Euroopasse!” ei hõlma paraku kõiki Euroopa Liidu riike, sest Iirimaal, Islandil, Poolas ja Leedus on mul paadiga veel käimata. Seevastu leiab siit mitmete Euroopa Liidu kandidaatriikide külastusi ja vahelduseks ka lõbusaid paadireise väljapoole Euroopat: Marokosse, USA-sse ja Bahamale.

      Mõnusat lugemist!

      Viktor Siilats

      PAADIGA EUROOPASSE

      Pühendatud hea sõbra Andres Küngi mälestusele

      Eesti Vabariigi Euroopa Liitu astumine avardas oluliselt Eesti väikelaevnike horisonte. Kui senised välismaised reisisihid piirdusid põhiliselt Soome, Rootsi ja Lätiga, siis nüüd kohtab eestlastest harrastusmeremehi ka Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja mujalgi. Üksikud tublid purjetajad on juba varemgi seilanud üle Atlandi ja sooritanud koguni ümbermaailmareise, kuid nüüd on Euroopa lahti ka kõigile tavasõitjatest mootorpaadiomanikele. Eestis kehtestatud väikelaevajuhi-tunnistus on oma olemuselt niivõrd kange dokument, et kehtib vabalt üle kogu Euroopa, aga ka mujal maailmas; nii merel kui sisevetel, nii purjede all kui ka mootori jõul sõites. Eestlasest meresõitja ehk Euroopa Liidu kodaniku suhtes on kontroll oluliselt vähenenud, see tähendab, et piiriületus- ja tollibürokraatia praktiliselt puudub, aga see kehtis omamoodi ülepingutatud kujul õigupoolest vaid Eestis ja Soomes. Tänaseks päevaks on Eesti ka Schengeni viisaruumiga ühinenud ning kuidas ka ei püütud seletada, et Soome laht ei ole Euroopa Liidu sisemeri, mistõttu piirikontrolli allesjätmine on ülivajalik ja põhjendatud, tegi progress siiski oma töö ja nüüd pääseb oma väikelaevaga Eesti väikesaarelt Soome väikesaarele otse, passi- ja tollikontrollita. Euroopa Liidu alustala ongi ju inimeste ja kaupade vaba liikumine ning seal puudub riikidevaheline passikontroll ja tollipiir. Kui näiteks ajal, mil Euroopa Liitu kuuluvast Eestist tuli paadiga teise Euroopa Liidu riiki sõites ülepingutatud passikontroll läbida ja millegipärast ikka veel ka tollideklaratsioon täita, siis igatahes Rootsi merepiirivalve keeldus Eesti väikelaevnikel isegi passe vaatamast lausega: “Te tulete ju Eestist ja kas see ei ole mitte Euroopa Liit? Mis passikontrolli te siis veel tahate? Tere tulemast Euroopasse!”

      Sellist ülevat Euroopa Liidu kodaniku tunnet saab Euroopas paadiga reisides tunda pea igal sammul ja Eesti lipp väikelaeva ahtris tagab nii sõbraliku uudishimu kui ka igakülgse toetuse. Kahju, et see lipp ei leia Eestis iga kord nii suurt ametnike tunnustust kui mujal maailmas.

      Esmapilgul võib tunduda, et kauged maad on kättesaadavad vaid avamerejahtide ja suurte merekaatrite omanikele. Päris nii see siiski pole. Eesti ise on üks väheseid mereriike, kus rannikuala on tuultele valla, madal ja kivine ning kus paat peab olema vastav. Nii Soome, Rootsi kui ka Taani saarestikud annavad aga piisavalt kaitset ka väikestele rannasõidupaatidele, rääkimata Euroopa sisevetest, mis on väiksemat sorti alustele lausa ideaalsed. Ka navigatsiooniliselt on Eesti üks maailma keerulisimaid kohti, kui võib-olla Soome saarestik välja arvata. Samas, kui Eestis saab kogemata madalikule sõites põlvesügavuses vees kaldale jalutada, siis põhjanaabrite saarestikus varitsevad meresõitjat ka sajameetrises vees kõigest pool meetrit vee all peidus olevad graniitrahnud ja neile otsasõitu on küll targem vältida. Sealt ei jaluta enam kuhugi.

      Paradoksaalselt on Vahemeri üks lihtsamaid kohti, kus navigeerida. Salakarisid pole, kitsused ja sadamatesse sissesõidud on hoolikalt ja liigagi selgelt märgistatud.

      “See, mida sa näed, selle otsa sa ka põrutad,” ütlevad kohalikud merekarud.

      Saksamaa läänerannikul, Prantsusmaa põhjarannikul ja Inglismaal tuleb siiski tavaohtudele lisaks seista silmitsi ka tõusude ja mõõnade ning hoovustega. Kui hoovustega mittearvestamine toob endaga põhiliselt kaasa vaid liigse aja- ja kütusekulu, siis mõõn teeb tihtipeale mõnda sadamasse sisenemise võimatuks ja sunnib oma teekonda paremini planeerima. Muidu võib ööseks sadamavärava taha ehk siis merele jääda. Kord aga sadamas sees, pole vaja suurt muretseda, sest tänapäevased ujuvsillad teevad ka kümnemeetrised tõusud-langused kenasti kaasa. Olgu lisatud, et sealne merekaart näitab alati olukorda mõõna ajal, mis tähendab, et ettevaatlikule väikelaevnikule jätkub veesügavust alati.

      Lisaks omal jõul seilamisele pääseb väikelaevaga Euroopasse ka teise laeva pardal, teise laeva pukseerituna või siis teise laeva varjus. Need, kellel väiksem alus, kuid seeeest tugev auto, võivad oma paati transportida maanteid mööda, kusjuures nii kaasneb boonusena asjaolu, et treileril kaasas veetav paat toimib samal ajal ka haagissuvilana. Sadamaid, kraanasid ja slippe jagub Euroopas küllaldaselt, seega paadi vette ja veest väljasaamine ei ole mingi probleem.

      Kui lisaks veel võtta arvesse asjaolu, et aasta ringi töötavate sadamate aastamaks on Euroopas tihtipeale väiksem kui Eestis, siis ei jäägi üle muud, kui soovida: “Igasse Euroopa sadamasse vähemalt üks eestlane!”

      KUIDAS MA LENNARTILE PAATI MÜÜSIN

      Pühendatud president Lennart Meri mälestusele

      See oli 1995. aasta maikuus, kui tegin esmatutvust merega ja moodustasin äriprojekti nimega “Rootsi kuninglikud merekaatrid” (rkm). Et iga-aastasele ja tol ajal peaaegu hääbuma hakkavale meremessile uut hingust juurde anda, toimetas rkm Eestisse neli Rootsi iludust: kolm Nimbuse merekaatrit müügiks ja ühe Storebro merekaatri proovisõitudeks. Kohe oli ka Lennart kohal. Olin presidendiga varasematest aegadest tuttav ja käinud koguni tema Nõmme kodus oma videodokumentaalsarjale intervjuud tegemas. Lennart käis paadist paati, vaatas korraks ka näitust üldiselt, kui oli peatselt Nimbuste juures tagasi, umbes sellise küsimusega: “Kas üks tõeline mereriik peaks midagi sarnast omama, et oma kõrgeid väliskülalisi heal tasemel võõrustada?”

      Loomulikult peaks! Sobivaim esinduskaater olnuks tollal kõigest viismiljonit krooni maksev Storebro, millega peatselt ka Naissaarele suundusime.

      “We

Скачать книгу