LITMIR.BIZ

Скачать книгу

märkas nõrka naeratust, kuid ainult viivuks, seejärel muutus Golovko nägu ilmetuks, nagu oleksid lihased pingutusest väsinud.

      „Kuidas sa ennast tunned, Sergei Nikolajevitš?”

      „Juba paremini, Ivan Emmetovitš.” Tema hääl oli kähe, aga tugevam, kui Ryan oli tema kohutavat seisundit arvestades oodanud. Ta naeratas nõrgalt ja ütles vene keeles: „Na miru i smert krasna.”

      Jack ei olnud juba ammu vene keeles rääkinud. Ta kordas kuuldut vaikselt endamisi. „Heas seltskonnas on ka surm ilus.” Ryan ei osanud sellele midagi vastata.

      „See on sulle ilmselt tülikas olukord. Izvini.” Sergei laup tõmbus kipra, ta mõistis aeglaselt, et oli vene keelele üle läinud. Ta tõlkis endamisi. „Andesta.”

      Jack tõmbas tooli voodile lähemale ja istus. „Olen väga kurb, et sinuga nõnda juhtus. Praegu ei ole miski muu oluline.”

      Golovko pilk vaatas tühjusse. Ta ütles: „Mõni aasta tagasi püüdis mind tappa Hiina valitsus.”

      „Loomulikult ma mäletan seda.”

      „Minu hea õnne tõttu ei läinud see neil korda, nende katse nurjus. Minu kui vana venelase südame lõhestab teadmine, et minu enda valitsusel, minu kodumaal, läks see nüüd korda.”

      Jack oleks tahtnud öelda, et ta ei sure, et arstid aitavad tal terveks saada. Kuid see olnuks vale, Sergei vääris enamat.

      Ta ütles hoopis: „Me uurime välja, kuidas see juhtus.”

      Sergei köhis. „Ma surusin möödunud nädalal paljudel kätt. Jõin ohtralt teed, tühjendasin veepudeleid. Sõin Chicagos viinerisaia.” Ta naeratas toimunut meenutades nõrgalt. „Kuskil mu ringreisil siin, Ühendriikides.” Teda raputas uus köhahoog. See kestis kolmkümmend sekundit, lõpuks näis, nagu oleks ta kaotanud mõttejärje.

      Jack ootas, mõistis, et Sergei oli lõpetanud, ja ütles: „Ma tean, et sa oled nõrk ja väsinud. Tegemist on veel kahe juhtumiga. Ma ei tahaks sulle neist rääkida, kuid võib-olla saad mind aidata, pisut nõu anda.”

      Golovko silmad näisid elavnevat. Jack mõistis, et ta rõõmustab võimaluse üle talle pisutki abiks olla.

      „Eile õhtul hukkus pommiplahvatuse tagajärjel Moskvas Stanislav Birjukov,” ütles Ryan.

      Jacki üllatas Golovko reaktsioon, õigemini selle puudumine. Ta kostis: „See oli ainult aja küsimus. Ta oli tubli mees. Mitte suurmees, lihtsalt tubli mees. Ta ei kuulunud Volodini siseringi. Ta tuli asendada.”

      „Miks oli vaja ta tappa? Kas siis Volodin poleks saanud temast vabaneda ainsa suletõmbega?”

      „Tema surmast on Kremlil rohkem kasu. Saab süüdistada Ukrainat või Ühendriike, NATO-t või mõnda muud vaenlast.”

      „Nad süüdistavad meid. See on juba alanud.”

      „Süüdistatakse just sind.” Golovko pabervalge käsi kerkis mõne sentimeetri võrra voodilt ja püüdis palatis ringi osutada. See langes samas tagasi linale, kuid Jack mõistis sellegipoolest. Hetk hiljem lausus Sergei: „Sa mainisid kaht sündmust.”

      „Volodin esines Novaja Rossia telekanalis avaldusega, et FSB ja SVR liidetakse üheks organisatsiooniks.”

      Golovko silmad vajusid hetkeks kinni. „Talanov?” küsis ta vaikselt.

      „Jah, Roman Talanov juhib nüüd kõike.”

      „Roman Talanov ilmus FSB-sse otsekui eikusagilt,” ütles Sergei. „Ma olen teeninud riiklikus julgeolekus kogu oma täiskasvanuelu, kuid sellegipoolest kuulsin ma sellest mehest esimest korda alles kuus aastat tagasi, kui ta oli Novosibirski miilitsaülem. Mina olin SVR-i direktor ja mu personal kandis mulle ette, et see miilitsaülem edutatakse linna FSB ülemaks. Tema tõus ei toimunud FSB kanalite kaudu. Käsk tuli otse Kremlist.”

      „Miks?”

      „Tol ajal küsisin seda minagi. Mulle öeldi, et ta on teeninud sõjaväeluures GRU ning tollaste Kremli juhtide soosik. Ma ei suutnud seda mõista, sest tegemist oli lihtsalt mingi endise sõjaväeluure ohvitseriga, kes töötas nüüd ühe Siberi linna miilitsaülemana.

      Hiljem sain teada, et tookordne peaminister Valeri Volodin tagandas ametist Novosibirski FSB direktori ja määras tema asemele Talanovi.”

      „Millega Talanov GRU-s tegeles?” küsis Jack.

      „Püüdsin isegi selles selgusele jõuda. Lihtsalt professionaalsest uudishimust. Kuulsin, et ta olevat olnud esimese sõja ajal Tšetšeenias ja saanud seejärel Novosibirski miilitsaülemaks. Aga küsimustele, mida ta Tšetšeenias tegi ja millega tegeles enne seda, jäid mul vastused saamata.”

      Ryan ei olnud kindel, mida tema enda luureteenistus Roman Talanovist teab, kuid kindlasti laseb ta selle välja uurida kohe, kui on Golovko voodi äärest lahkunud.

      „Miks sa ei rääkinud sellest mulle midagi?”

      „See on siseküsimus. Hoolimata kõikidest oma probleemidest administratsiooniga, ei taha ma musta pesu Lääne nähes pesta. Onupojapoliitika on meie valitsuse vähktõbi. On alati olnud. Meil on koguni termin heategija jaoks, kes ise tõustes soosib ka kedagi teist. Ütleme selle kohta krõša, katus. Tõsiasi, et Talanov sai FSB-s ameti, mida ta ei olnud ilmselt ära teeninud, ei olnudki üllatav. Tal on kusagil valitsusringkonnas krõša. Võib-olla koguni Volodin ise. Sellegipoolest teeb tema GRU-tausta varjamine mind väga murelikuks.”

      Jack lihtsalt noogutas. Arvestades Ryani kõiki muid muresid sel hetkel, ei tarvitsenud Venemaa ühendatud luureteenistuse uue ülema minevik olla kuigi oluline, kuid ilmselt oli see tähtis Sergei Golovkole.

      „Uuri välja, kes ta oli,” ütles venelane. „Ja mida ta tegi.”

      „Teen seda,” lubas Jack.

      Golovko tundus juba olevat võimatult väsinud. Jack oli kavatsenud paluda, et ta räägiks väljas ootava FJB agendiga, kuid otsustas siiski, et Golovko ei talu lisahäirimist. Ta oli endagi peale vihane, et oli jäänud nii kauaks.

      Ta tõusis aeglaselt, Sergei silmad avanesid kiiresti, nagu oleks ta unustanud, et Ryan viibib tema juures.

      „Usu, mida ma nüüd ütlen,” sõnas Jack. „Sinuga juhtunu muudab nii mõndagi. Ma hoolitsen selle eest. Kuidas ma seda teen, ei oska ma sulle praegu öelda, kuid kõik, mis nende tegudest tuleneb, muudab meie rahvad tugevamaks. Ma kasutan seda Volodini vastu. Võib-olla ei juhtu see mõne päeva, nädala või isegi kuuga, kuid sina võidad.”

      „Ivan Emmetovitš. Me mõlemad oleme aastate jooksul palju läbi elanud.”

      „Jah. Jah, oleme küll.”

      „Meie ei näe teineteist enam kunagi. Tahan öelda, et sa oled teinud maailmale palju head. Meie mõlema riikidele samuti.”

      „Nagu sinagi, Sergei.”

      Golovko sulges silmad. „Ütle, palun, õele, et ta tooks mulle veel ühe teki. Ma ei mõista, kuidas saab olla radioaktiivne ja külmetada, kuid nõnda see on.”

      „Muidugi.”

      Jack tõusis, kummardus, et suruda lamava mehe kätt, kuid mõistis, et too magab juba sügavalt. Ta võttis Golovko käe ja pigistas seda tasakesi. Arstid olid talle öelnud, et pärast Golovko puudutamist vajab ta saastest puhastamist. Jacki arvates oli see nende leebe viis hoiatada, et ta hoiduks eemale. Ta ei hoolinud sellest kuraditki. Ta võidakse ju hiljem üle küürida, kuid sellegipoolest osutab ta selle viimase žestiga oma ammusele sõbrale austust.

      19

      Jack Ryan juunior ja Sandy Lamont asusid lennufirma British Airwaysi Boeing 777-e pardale, et sooritada kaheksatunnine lend Lääne-India saartel asuvasse Antiguasse ja Barbudasse. Pardakaardid kontrollitud, panid Ryan ja Lamont ettepoole äriklassi suundudes tähele, et lennuk oli väljamüüdud kõigest poolenisti, kuid nende sektor oli seevastu rahvarohke.

      Luksuslikud nahkistmed olid seatud teineteise vastu nõnda, et neid sai ookeani ületamise ajaks vooditeks muuta.

Скачать книгу