LITMIR.BIZ

Скачать книгу

varas.”

      „Armi-Gleb kuulub kindlasti ninameeste hulka,” lisas Chavez. „Ta on vor v zakone.”

      Edasi tahtis Hendley teada: „Kui suur on organiseeritud kuritegevuse probleem Venemaal praegu?”

      „Valeri Volodini siseministeerium on peaaegu kõik suuremad ja mõjukamad kuritegelikud rühmitused Venemaalt välja kihutanud.”

      „Kuidas see neil õnnestus?”

      „FSB-l on kuritegelike organisatsioonide analüüsimise ja likvideerimise eriüksus URPO. See on löögirühm, mis kõrvaldab organiseeritud kurjategijate gruppe Moskvas ja Peterburis. Huvitaval kombel sihib see peamiselt välismaiseid gangsterid.

      On teada, et üks kaheksakümnendate lõpul tekkinud slaavi rühmitis laiendab nüüd edukalt tegevust, sest FSB tõrjub jõuliselt kõiki tšetšeeni, grusiini, armeenia ja teisi jõuke. Seda teatakse Seitsme Tugeva Mehena.”

      Hendley kallutas pead. „Kas neid on ainult seitse?”

      „Ei, rühmitis tekkis ühes Komi vangilaagris ja said nime Komimaal asuva iseäraliku kaljumoodustise järgi. Seal kerkib tasasest maapinnast seitse iidset massiivset looduslikku kivisammast.”

      „Praegu ajavad Seitse Tugevat Meest Venemaal laenuäri, röövivad lunaraha väljapressimiseks inimesi, tegelevad inimkaubanduse, prostitutsiooni, autovarguste, palgamõrvadega… ja kes teab millega veel.”

      „Ja Gleb on Seitsme Tugeva Mehe pealik?” küsis Hendley.

      „Seda mitte, organisatsiooni juht on teadmata. Näib, et ka suurem osa organisatsioonist ei tea, kes nende tegevust juhib. Siiski oleme välja selgitanud, et Armi-Gleb on Seitsme Tugeva Mehe Peterburi haru juht. Võib-olla on ta tipp-pealiku asetäitja.”

      „Niisiis pole kellelgi aimu, mida ta Kiievis koos tšetšeeni gangsteritega teeb?” nentis Caruso.

      „Mitte vähimatki. Ei teata isegi seda, kas ta on oma valdustest lahkunud või sõbrustab etniliste vähemustega.”

      „Hästi, kiidan heaks,” ütles Hendley. „Kuidas me saaksime Seitsme Tugeva Mehe kohta andmeid?”

      Clark vaatas Biery poole. „Gavin?”

      „Ma ei pääse LKA ülisalajasse võrku Intelink-TS,” sõnas Biery. „Igatahes veel mitte. See-eest on mulle avatud valitsuse salavõrk SIPRnet. Loomulikult pole sealne info TS-andmete tasemel… aga sa tead isegi, kuidas luures käib. Avalikes allikates on tonn sõnnikut, pealiskaudselt salastatut on kaks korda rohkem.”

      „Kui Gavin hangib salastatud andmeid, mis kergendavad meil Kiievis füüsilist jälgimist, peaksime saama sealsest olukorrast üsna hea pildi,” lausus Clark.

      „Peale selle häkkisin ma Ukraina julgeolekuteenistuse SBU serveritesse,” ütles Gavin. „Just sinna on koondatud kõik organiseeritud kuritegevuse andmed. Sellestki on abi, ehkki mitte sama palju, kui annaks meile juurdepääs Intelink-TS-i.”

      „Peame täiendama seda vargsi kannul hiilimisega, nagu spioonid vanasti tegid,” nentis Driscoll.

      Teised muigasid, kuid Hendleyl jätkus küsimusi. „Kes sinna lähevad?”

      „Ilmselt viibib Ryan Ühendkuningriigis, aga siit läheme me kõik,” ütles Clark.

      Kuuldu näis Hendleyd mõnevõrra üllatavat. „Sa vist ütlesid mulle, et oled välitöö lõpetanud.”

      „Lõpetasingi. Aga ma räägin vene keelt ja oskan ukraina keeles lugeda. Seekord pean siiski operatiivtööle naasma.”

      „Arvatavasti ei pea sa veel kaabut nagisse riputama, härra C,” naljatas Dom.

      „Ära jama, poiss,” vastas Clark teda karmilt silmitsedes. „Ma ei ole kunagi elus kaabut kandnud. Ma pole veel nii vana.”

      „Ära riku seda karmi kuti kuvandit, mis mulle sinust jäänud on, härra C,” kostis Dom.

      „Kuule, Gavin, eks sinagi tuled kaasa?” küsis Chavez.

      Biery vaatas Hendley poole nagu laps, kes palub emalt luba minna sõbra poole mängima.

      Hendley ütles: „Kuna sa tulid Hongkongist tagasi ühes tükis, pead end nüüd vist salapäraseks rahvusvaheliseks meheks, Gav?”

      Biery kehitas õlgu, kuid Chavez astus tema kaitseks välja. „Ta tõmbas meid seal tõelisest sopast välja, Gerry. Mul on seda raske öelda, kuid vististi ei oleks me tema abita sealt pääsenud.”10

      „Olgu pealegi,” lausus Hendley. „Võid minna seda operatsiooni toetama.” Ta tähelepanu pöördus uuesti Clarkile. „Loomulikult ei pääse te sinna koos relvadega.”

      „Ei,” sõnas Clark. „Peame olema valmis, et võimud võivad meid iga hetk kinni nabida ja üle kuulata. Läheme ajakirjanikena. Kui meie maskeering on piisavalt hea, ei juhtu midagi halba.”

      Hendley väitis talle vastu. „Head dokumendid aitavad siis, kui teid peab kinni politsei, kuid kui te satute Seitsme Tugeva Mehe küüsi, ei ole neist vähimatki abi.”

      John Clark pidas kuuldu üle aru. „See on õige. Peame tegutsema ettevaatlikult, et me Armi-Glebile ja tema meestele vahele ei jääks.”

      Gerry lisas: „John, ma ei tarvitse sulle meenutada, et Kiiev suisa kihab kõikvõimalikest kahtlastest tegelastest. Ametlikest ja mitteametlikest.”

      Johni pilk libises üle meeste. „Saan sinust täiesti aru, anname endast parima, et operatsioon jääks nii ametlike kui ka mitteametlike tegelaste eest varjatuks.” Ta muigas. „Ütlen igaks juhuks, et minulgi on oma kahtlaste tegelaste meeskond.”

      18

      USA president jõudis koos kaaskonnaga George Washingtoni Ülikooli haigla intensiivraviosakonda pisut enne kella kümmet õhtul. Ajakirjanikud piirasid peasissepääsusid, kuid 22. tänaval asus kaubaveokite juurdepääsuala, kuhu mitme salateenistuse sõiduki vahel suundus presidendi roheline Chevy Suburban. See sõitis estakaadi laadimisluugi juurde, nii et ajakirjanikud ei pannud tema tagasihoidlikku saabumist tähelegi.

      Valge maja kiiritusloo olid edastanud kõik uudistesaated. Valges majas soovitati polooniumist täielikult vaikida, avaldada ainult tõik, et Golovkol oli Valge Maja külastamise ajal ilmnenud mürgitus, kuid vaikida sellest, et mürk oli tegelikult radioaktiivne isotoop. Lõpuks võitis siiski arukus. Uudise jõuline varjamine avalikkuse eest oleks kestnud ainult kuni tõe ilmnemiseni, aga tõel on komme avalduda just sellele sobival hetkel. Seetõttu otsustati teha juhtunu teatavaks otsekohe, varjates ainult Golovko privaatsuse huvides tema terviseseisundit.

      Sergeil ei olnud elavaid sugulasi. Intensiivraviosakonna ooteruumis tutvustati Ryanile Golovko ringreisikaaslasi: publitsisti, reisikoordinaatorit ja Briti julgeolekuohvitseri.

      Jack vaatas ringi, et näha ka teisi, kuid kedagi rohkem ei olnudki. Ehkki Golovko oli kaua Nõukogude Liitu ja Venemaad teeninud, näis kodumaa olevat talle selja pööranud või ta unustanud.

      Arutanud arstidega, mida Golovko seisundis meest külastades tohib teha ja mida mitte, suundus Ryan salateenistuse agentide saatel piki koridori Golovko palati poole. Jacki ihukaitsja püsis ta kõrval. Sellele naisele olid antud õhtuks kindlad juhendid, kuid ta jättis need enda teada. Andrea Price O’Day teadis, millal MÕÕ-GAMEHELE võib vastu väita, kuid teadis sedagi, millal tuleb järele anda. Ehkki ta tahtnuks olla Ryani ja Golovkoga samas ruumis, teadis ta, et Ryan ei lubaks seda. Selle asemel sisenes ta veel kahe agendi saatel palatisse ning vaatas kiiresti vaikselt üle väikese ruumi, kus Golovko lamas voodis liikumatult nagu laip, ning astus koridori. Ta jälgis akna kaudu presidenti, kes jäi kurnatud patsiendiga kahekesi.

      Jack sisenes palatisse üksinda, nähes jahmatusega, kui väike on see ruum ja kui ohtralt oli seal meditsiinivarustust. Kõikide aparaatide vahel lamas otsekui kängunud kahvatu Sergei. Venelase küljes lookles voolikuid ja kaableid, tema nahka läbistasid tilgutinõelad. Ta pead toetas suur padi. Arstid olid Ryanile öelnud, et patsiendi kaelalihased on pea kergitamiseks liiga nõrgad.

      Tema

Скачать книгу