LITMIR.BIZ

Скачать книгу

päästa Ryani sõbra John Clarki Moskvas julmade piinajate käest. Hiljem oli Birjukov salaja abistanud ka Campust, et Clark jõuaks Hiinasse. Mis puutus Venemaa luurejuhtidesse, siis president Ryani arvates võinuks Birjukovi nende hulgas pühakuks tunnistada. Ta küsis: „Kas on pisimgi võimalus, et tegemist oli juhusliku terroriakti, mitte palgamõrvaga?”

      „Ütleksin, et see ei ole täiesti välistatud, ainult et me räägime praegu Moskvast,” vastas Foley. „Pärast Volodini mullust võimuletõusu on korraldatud mitu pommiplahvatust, kokku viis või kuus. See Kultuuripargi lähedal asuv restoran on populaarne, täiesti võimalik, et pomm oli määratud mõne tähtsa kliendi, mitte aga seal viibinud SVR-i ülema kõrvaldamiseks.”

      „Aga?” küsis Ryan. Ta oli töötanud koos Mary Pat Foleyga piisavalt pikka aega, et taibata häälevarjundites peituvaid mõtteid.

      „Aga… nagu sa tead, levivad kuuldused, nagu mõni pommiplahvatus oleks olnud FSB kavandatud valerünnak. Birjukov ei olnud samasugune Kremli soosik nagu FSB direktor Roman Talanov. Tegelikult peetakse teda ja Talanovit vihasteks võistlejateks.” Ta parandas ennast. „Neid peeti vihasteks võistlejateks.”

      Ryan kallutas üllatunult pead. „Kas sa oletad, et FSB direktor laskis SVR-i ülema tappa?”

      „See ei ole oletus, härra president. Lihtsalt mõtlesin valjusti. See on küll lausa provokatiivne oletus, kuid kõik see, mis on Venemaal juhtunud pärast Valeri Volodini võimuletulekut, on leebelt öeldes dramaatiline.”

      Ryan pidas hetke aru. „Olgu pealegi. Kohtume tunni aja pärast koos kogu rahvusliku julgeoleku meeskonnaga Ovaalkabinetis. Püüa selleks ajaks suuremat selgust hankida.”

      „Golovkol ei vea,” arvas Mary Pat. „Kui ta oleks oma kaardid õigesti välja mänginud ja võimule tõusnud Volodini külje alla pugenud, oleks ta saanud selle töö endale. Ja nüüd on SVR-is vakants.”

      Öeldu oli must huumor, kuid Ryan ei naernud. „Sergei ei oleks hakanud Valeri Volodinit teenima isegi siis, kui talle oleks püstol vastu oimu surutud.”

      Ryan naasis Kollasesse Ovaaltuppa. Tavaliselt oleks ta katkestanud kohtumise, kui kõne all oli midagi nii suurt nagu Venemaa luureülema võimalik palgamõrv, kuid ta soovis kasutada avanenud võimalust ja teatada juhtunust Golovkole.

      Ruumi sisenenud, leidis ta eest ärevuses inimesed. Seina ääres seisnud salateenistuse agent kiirustas istumisnurga poole. Alles siis märkas Jack oma ammust sõpra tooli kõrval selili põrandal. Cathy oli tema juures ja toetas pead.

      Golovko nägu oli valust moondunud.

      Cathy vaatas üles Jacki poole. „Kutsu Maura siia. Ja ütle, et lõunaportikuse juurde toodaks kiirabiauto. Ütle, et sõidetakse George Washingtoni Ülikooli haiglasse!”

      Ryan kiirustas uksest välja. Salateenistuse agendid olid juba esimese leedi soovi täites raadioühenduses, kuid sellegipoolest järgis Jack oma naise korraldusi.

      Sergei Golovko viidi Valge maja idasissepääsust kiirabiautosse, Jack ja Cathy jäid lävele.

      Et mitte äratada Valges majas toimuva vastu meedia huvi, pani kiirabiauto sireeni tööle alles Connecticut Avenuel.

      Cathy oleks tahtnud Golovkoga kaasa sõita, kuid teadis, et ülikooli haiglasse sisenemisel teda kindlasti märgataks ja siis tungleks Valge maja pressikonverentside ruumis mõne minuti pärast kari karjuvaid ajakirjanikke, kes ägedalt nõuavad juhtunu kohta informatsiooni. Siiski Cathy teadis, et Golovkot saadab Jacki tippmeedikust ihuarst.

      President Ryan lahkus hetke pärast naise juurest ja suundus läänetiiba, tõrjudes peast Golovko kokkuvarisemisest tingitud vapustuse, et keskenduda eelseisvale kohtumisele. Sisenenud, teatati talle, et eesruumis ootavad Mary Pat Foley ja LKA direktor Jay Canfield, kes soovivad temaga rääkida. Ta vaatas kella. Nõupidamine pidi algama poole tunni pärast.

      „Kutsuge nad sisse,” ütles ta sisetelefoni kaudu, toetudes kirjutuslaua nurgale.

      Foley ja Canfield tulid rutakalt. Mary Pat ei raisanud aega. „Härra president… meil on probleem.”

      Jack tõusis ja astus neile vastu. „Siis kipub neid kuhjuma. Jätka.”

      „Venemaa televisioonis teatati, et politsei piiras ühes Moskva korteris sisse ja tappis mingi mehe. Väidetavalt olevat õhkinud restorani juures pommi just tema. See on keegi Dino Kadići nimeline horvaat.”

      „Milles peitub probleem?”

      Mary Pat vaatas Jay Canfieldi poole. Canfield noogutas ja pöördus siis presidendi poole. „Kadić… on… meile teada.”

      „Mida see tähendab?”

      „Ta oli kunagi LKA palgal.”

      Ryani õlad vajusid kühmu ja toetus jälle lauanurgale. „Kas ta teenis LKA-s?”

      „Ainult vahendajana. Tegutses üheksakümnendatel Balkanil. Kuulus lühikest aega LKA palgal olevasse üksusesse. Andsime talle ka teatud väljaõppe. Loobusime Kadićist, kui ta rühm… väljus kontrolli alt, võib vist nõnda öelda.”

      „Sõjakuriteod?”

      „Kõige halvemat sorti.”

      „Helde taevas! Kas venelased teavad, et ta oli LKA palgal?”

      Mary Pat võttis sõnajärje üle. „Kadić tegi allilmas karjääri, liialdades oma kunagiste LKA sidemetega. Loost, mida ta rääkis igaühele, kes viitsis kuulata, jäi mulje, nagu oleks tal Langleys seitsmendal korrusel omaette nurgakabinet. Võid uskuda, et venelased on Kadići LKA sidemetega kursis.”

      „Tore lugu,” ütles Jack. „Venemaa meedia on Volodini käpa all. Nende homsetes hommikulehtedes ilmub lugu, kuidas LKA palgamõrvar tappis nende välisluure direktori.”

      „Õigesti arvatud,” nentis Canfield. „Loomulikult lükkame me selle ümber, aga mis sellest enam kasu on?”

      Mary Pat läks üle uuele teemale. „Kuulsin Golovkost. Kas ta paraneb?”

      Jack kehitas õlgu. „Pole aimugi. Mina oletaksin toidumürgitust, kuid ma olen ajaloo-, mitte meditsiinidoktor. Ta viidi George Washingtoni Ülikooli haiglasse. Ta oli teadvusel, kuid nõrk ja segaduses.”

      „Niisiis sa ei saanudki temaga Birjukovist rääkida?”

      „Ei.” Ryan mõtles hetke. „Kui Golovko jäetakse haiglasse, siis selgub, et ta viibis Valges majas. Peame valmistuma ka niisuguseks tagasilöögiks, piirdumata sellega, mille võib põhjustada Birjukovi tapmine.”

      Sidunud kaks sündmust, lasi Mary Pat vilet. „Jack Ryan koksab maha Venemaa välisluure juhi ning kohtub samal päeval Kremli tippkriitikuga.”

      „Kes seejärel oksendab kanasalati välja,” lisas Canfield.

      „Jah, vähemalt DEFCON-kaks,”7 pomises Jack.

      Sel hetkel sisenes ruumi riigisekretär Scott Adler. Jack ütles: „Scott, kutsu Venemaa suursaadik siia, et ma saaksin avaldada talle Birjukovi hukkumise puhul kaastunnet.”

      Adler kallutas pead. „Minu arust oleks see pisut ülepakutud.”

      „On üksikasju, mida sa veel ei tea. Parem otsi oma Maalox8 välja, kuni Jay selgitab, mida homsetes Venemaa ajalehtedes kirjutatakse.”

      Adler vajus aeglaselt diivanile. „Kohutav.”

      10

      Liikudes vaikselt mööda Kensingtoni tänavaid, sammus sihikindlalt läbi Londoni öö üksildane inimkogu. Ta kandis musta kapuutsiga dressipluusi ja musti puuvillaseid pükse, kadudes tänavalaternate vahel täiuslikult pimedusse. Isegi siis, kui ta tulede all taas välja ilmus, varjasid habe ja vuntsid ta näo.

      Ta astus, pea langetatud, seljakott kõikus sportliku kõnnaku rütmis. Mees tahtis jätta asjaliku mulje, kuid kaks keskealist naist, kes metroojaamast kodu poole suundusid, ei mõistnud, mida sedalaadi asjalikkus tähendab. Nad nägid endale lähenevat meest

Скачать книгу