LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rubla. Poodnike põhitegevus oli öelda inimestele, et nad peavad surnuks nälgima.

      Venelased on rõõmsad, et need päevad on möödunud. Volodin on diktaator, kuid enamik näeb temas kaitsjat. Siiski on majandus alla käimas ning Venemaa demograafia muutub, ja mitte tema kasuks. Kõikides riikides on slaavlaste sündimus olnud ligi kakskümmend aastat negatiivne. Mida kõvemini raudne rusikas pigistab, mida rohkem Venemaalt ressursse välja voolab ja riiki pankroti poole tüürib, seda rohkem inimesi märkab selle survet.”

      Sergei Golovko hakkas köhima, kuid hoog vaibus kohe. Ta pühkis salvrätiga huuli ja lausus: „Venemaa olemasoleva ühiskondliku lepingu nurjumine ei too kaasa uut ühiskondlikku lepingut, vaid ainult võimaldab Volodinil tühistada üha rohkem vabadusi.”

      „Benjamin Franklin ütles umbes nõnda,” lausus Jack Ryan. „Need, kes loobuvad oma olulisest vabadusest, et saada ajutine ohutus, ei vääri vabadust ega ohutust.”

      Golovko pidas hetke aru. „Öelnuks see mees nõnda Moskvas, oleks FSB ta Lefortovosse ülekuulamisele tirinud.”

      Jack naeratas. Golovko kas ei teadnud, kes oli Benjamin Franklin, või oli selle lihtsalt unustanud. Ta ütles: „Franklin ütles seda kakssada viiskümmend aastat tagasi, kui meie vabariigil olid rasked ajad.”

      „Mind ei häiri Volodini tegevus ainult kodurindel,” sõnas Mary Pat. „Hiljutised sündmused endistes liiduvabariikides kannavad Kremli sõrmejälgi. Roman Talanovi luureteenistused ja Valeri Volodini tugeva käe taktika on loonud suure hulga klientriike.”

      „Sõltumatute Riikide Ühendus ei ole enam sugugi nii sõltumatu,” ütles Ryan.

      Golovko noogutas elavalt kaasa, rüüpas veel ühe suure sõõmu vett ja võttis taas salvräti, nüüd selleks, et tupsutada laubalt higi. „Kindlasti on see nõnda. Nad on sekkunud valimistesse, ära ostnud ja ähvardanud juhte ning mõjukaid inimesi, õõnestanud opositsioonirühmitusi. Valgevene, Gruusia, Moldova… need on taas sama hästi kui satelliidid. Usbekistan ja Tadžikistan ei lahkunud Venemaa hõlma alt kunagi, teised kõiguvad siia-sinna. Me nägime, mis juhtus Eestis, kui üks Venemaa naaber Moskvale ei kuuletunud. Ilma sinuta, Jack Emmetovitš, oleks Eesti nüüd vasallriik ning Leedu ja Läti langeksid samuti.”

      Ryan täpsustas viisakalt: „Mitte mina, Sergei. NATO.”

      Golovko raputas pead. „Sina juhatasid teed. Euroopa ei tahtnud sõdida, kuid sa veensid neid.”

      See oli olnud Valges majas valus kõneaine. Ryan lihtsalt noogutas napilt ja rüüpas teed.

      „Mida sa arvad Ukraina konfliktist?” küsis Mary Pat.

      „Osaliselt oma suuruse tõttu on Ukraina eriline juhtum. Kümme korda Gruusiast suurem, seal elab tohutu hulk inimesi, kes seostavad oma päritolu Venemaa, mitte Ukrainaga. See on slaavi rahvas. Paljud Läänes unustavad, et Ukraina, Valgevene ja Venemaa slaavlastel on ühine pärand. Ilmselt tahab Volodin ühendada nad ajaloolistel põhjustel, samuti soovib ta kontrollida Lääne-vastase puhvrina teisi endisi liiduvabariike.”

      Ed Foley ütles: „Kui Ukraina hakkas rääkima NATO-ga liitumisest, siis loomulikult põhjustas see Venemaa pahameele, kuid tegelikud ähvardused algasid alles pärast Volodini mullust võimuvõtmist.”

      Sergeid raputas taas köhahoog. Rahunenud, püüdis ta seda pisendada. „Andestust. Erutun alati, kui jutt pöördub Valeri Volodinile.”

      Kostis tasast, viisakat naeru. Doktor Cathy Ryan siiski vaikis. Ta oli märganud Golovko kahvatut nahka ja ägenevat higistamist. „Sergei, meie personali kuulub arst. Kui soovid, siis kutsun Maura pärast lantši üles ja lasen su läbi vaadata. Tahan lihtsalt veenduda, et su tervis on korras.” Ta rääkis sama viisakalt, kuid professionaalselt nagu oma patsientide vanematega. Tal oli nähtust oma arvamus ja tahtis seda väljendada, kuid otsustas veel oodata.

      „Tänan pakkumise eest, Cathy, kuid ma lendan täna õhtul Inglismaale tagasi ja kui kõhuvalu püsib, lähen homme Londonis oma arsti juurde.” Ta naeratas nõrgalt, tundes end ilmselt ebamugavalt. „Kindlasti on mul hommikul juba palju parem.”

      Cathy võttis selle teadmiseks ilmega, mis tunnistas tema rahulolematust. Jack pani seda pilku tähele ja mõistis, et jutt ei ole sellega veel lõppenud.

      Vaene Sergei, mõtles ta.

      Golovko muretses rohkem arutatava teema kui oma tervise pärast. „Jah, Edward. Venelased kardavad, et Ukraina pöördub tagasi Läände, väljudes nende mõjusfäärist. Volodin sattus raevu, kui riigis võtsid jälle võimu rahvuslased. Ta kardab, et Ukraina astub NATO-sse, ning teab nüüd, et kui see kord juhtub, siis astub Lääs nende kaitseks välja.”

      Golovko lisas: „Volodini pilk on pööratud Lõuna-Ukrainas Krimmile ja ta teab, et pärast Ukraina liitumist NATO-ga on tal raske seda ära kahmata. Sellest arusaamise tõttu on ta sunnitud varsti välja astuma.”

      „Tal on õigus, et Ukrainal ei ole lepingut NATO-ga,” ütles Ryan. „Kui ta ründab, siis ei astu Euroopa mingil juhul Krimmi kaitseks sõtta.”

      Golovko lõi käega. „Euroopa tahab naftat ja maagaasi, millega Venemaa neid varustab. Sealsed riigid on juba pikka aega Moskva ees koogutanud.”

      „Tegelikud vajavad nad Venemaa naftat ja maagaasi,” täpsustas Ryan. „See ei tarvitse mulle meeldida, kuid Venemaa poolehoid on nende huvides.”

      „Nõnda võib see olla, aga kui Venemaa Ida- ja Kesk-Euroopas nukuriike luues neile üha lähemale nihkub, kaotavad NATO riigid osa oma senisest mobiilsusest. Nad peavad rakendama Moskva suhtes vastujõudu, kuni selleks veel vähegi võimalust on.”

      Ryan oli Sergeiga päri, kuid kõnealune probleem oli süvenenud juba aastaid ja ta teadis, et selle lõunasöögi ajal seda ei lahendata.

      Pärast mitmesugustest sorbettidest koosnenud desserti, mida Sergei ei puudutanud, jätsid Mary Pat ja Ed hüvasti, aga Jack ja Cathy kutsusid venelase üle koridori Kollasesse Ovaaltuppa, kunagisse salongi, kus Cathyle meeldis korraldada eravastuvõtte.

      Teel palus Golovko vabandust, et minna vannituppa, ja Jack juhatas ta elutoa tualetti. Kui ta koridori tagasi tuli, lähenes Cathy mehele.

      „Ta on haige,” lausus ta vaikselt.

      „Jah, ta ütles, et sõi midagi, mis ei andnud hästi seedida.”

      Cathy krimpsutas nägu. „Lugu on hullem. Ma ei tea, kuidas sa peaksid seda tegema, kuid tahan, et laseksid Maural Sergei enne lennujaama sõitmist läbi vaadata.”

      „Ma ei tea, kuidas…”

      „Olen kindel, et suudad teda võluda. Olen tõepoolest mures, Jack. Arvan, et ta on tõsiselt haige.”

      „Mis sa arvad tal viga olevat?” Jack jahmus.

      „Ma ei tea, kuid ta vajab läbivaatust. Täna, mitte homme.”

      „Püüan teda veenda, kuid ta on alati olnud väga vintske krants.”

      „On olemas vintskeid, aga ka rumalaid. Pean sulle meenutama, et ta on väga arukas mees.”

      Ryan noogutas, tunnistades, et naisel on õigus. Ta oli küll Ühendriikide president, kuid ühtaegu kohusetundlik abikaasa. Kõige vähem tahtis ta, et Cathy kogu ülejäänud päeva Sergei pärast tema kallal näägutaks.

      8

      Dino Kadić jõudis kolmkümmend minutit pärast pommiplahvatust tagasi oma üürituppa, võttis külmikust õlu ja lülitas teleri sisse. Ta oleks pidanud asjad kokku panema, aga sellega võis viivitada, kuni ta tumeda Jarpivo pudeli tühjaks rüüpab. Hommikul lahkub ta Moskvast esimese rongiga, kuid praegu lõbustab end pisut, vaadates oma operatsiooni kajastust uudistes.

      Tal ei tarvitsenud oodata kaua. Rüübanud mõne sõõmu, nägi ta sündmuspaika, klaasikilde ja põlevaid rususid restorani ees. Kaamera nihkus vasakule, libises üle laialipaisatud kummuli maasturite tänaval, mille taustal kõrgus Lunastaja Kristuse kirik. Akendes peegeldus kiirabiautode tulevälgatusi.

      Lummatuna enda loodud kaose ilust, vajus Kadić diivanileenile.

      Sündmuspaigal

Скачать книгу