LITMIR.BIZ

Скачать книгу

see sinu asi on, ah? Kas söök on valmis?” kergitas Direktor möödaminnes käega Nastja nägu lõuast, nagu lootes ehk kas või tänasel õhtul leida sealt midagi uut ja naiselikult rahustavat. Nastja ilmetu näolapp muutuks sellest liigutusest üleni nähtavaks, kuid tema fokusseerimata pilk liikus kuhugi Direktorist läbi ja kaugele ära. See umbes neljakümneaastane naine oli tõesti õnnetult ilmetu. Mingite näojoonte järgi võis aru saada, et tegemist võis olla ka kunagi ilusa või vähemalt kena naisega. Sellist kunagist ilu otsib aga abitult vist iga abielumees, kes aastaid süstemaatiliselt oma naise ilu kadumist süvendanud on – otsekui lohutust iseendale ja vabandust, miks ta kunagi temaga ühte heitis.

      Nastja juuksed olid lõigatud poisipeaks, kuigi selleks polnudki vajadust, nad olid poisivolaski omade sarnaseks, rasvasteks ja sorakateks muutunud ka hooldamatusest. Kerge tume ude ülahuule kohal muutis ta veelgi eemaletõukavamaks ning kõik tema olemuses peegeldas soovi ollagi kole ja vastumeelne. Nagu ämblik, kes koleda ristiga oma seljal peletab saamahimus röövlinde. Direktor ei suutnud kaua seda ilmet „nautida”, ta lükkas jõulise liigutusega Nastja eemale ning astus kööki. Hämaras, köögilaual auras toit. Tunda oli lääget üleküpsenud sibula ja rasva lõhna. Direktori lõhnaaisting segunes hetk tagasi tajutud visuaalse „desserdiga” ja hajutas selles koosluses täielikult teda seni piinanud söögiisu.

      „Kui sa nii jätkad, oled varsti saavutanud, mida soovid, mõrd, kurat!” astus Direktor Nastja poolt valmistatud roast demonstratiivselt mööda ja avas külmutuskapi. Pakendatud toit ei olnud vähemalt kellegi visuaalse kujundiga seotud. Nastja lasi sel juhtuda, astus siis taldriku juurde, võttis selle kätte ja suundus välisukse poole.

      „Vii koerale jah, ta juba poolpime ja lõhna ka enam hästi ei tunne,” irvitas Direktor ja asus erinevat kraami külmikust välja tõstma.

      Teinud endale võileivad, tõusis ta mööda treppi maja teisele korrusele, kus asus midagi tema kabineti taolist. Päris kabineti mõõtu see siiski välja ei andnud. Toa nurgas oli ka ajutine voodimoodustis, samuti vedelesid siin-seal laiali mõned riided. Siia ta Nastjat ei lasknud, sellest ka selline segadus. See oli tema maailm, koos privaatsusest tulevate plusside ja segadusest tulenevate miinustega. Võtnud paar ampsu võileivast, astus ta baarikapi juurde ja kallas endale suure klaasi konjakit. Just klaasi, mitte pokaali, kuna see oli mugav ja pretensioonitult vaba olukorraks, kus sul on püksilukk lahti ja ülekuhjatud võileib käes.

      Võtnud mõnuga ühe sõõmu, istus ta laua taha, kobas oma tagumises taskus, leidis sealt väikese võtme ja avas sellega ülemise sahtli. Sahtlis oli musta värvi püstol – Glock. Direktor võttis selle rasvaste kätega välja ja silmitses pisut. Tõmbas siis kelgu pooleldi vinna ja jälgis, kuidas padrun oli valmis lahingusse sööstma justkui sõdur. Kuid ta ei lubanud sel juhtuda, lasi kelgu vaikselt tagasi ja hõõrus kätel olnud rasva relval laiali. Püstol hakkas läikima, nagu oleks seda hetk tagasi hoolikalt puhastatud. Direktor pani püstoli tagasi sahtlisse, võttis laualt telefoni ja valis numbri. Vastaspool lasi kaua kutsuda. Direktor jõudis sellel ajal klaasist veel ühe suurema sõõmu võtta.

      „Ženja, rääkida saad?” alustas ta ilma tervituseta ja nõudlikust toonist aimdus, et tegu oli mõne tema alluvaga.

      „Kuule, üldiselt meil on vaja oma turvameeskond kokku panna. See tänane jama oli alles algus, mõtle selle peale ja hommikul pool seitse kohtume minu juures. Hakkame sellega kohe pihta, selge,” luges Direktor ette käsklusterea, millest oli tunda, et tegelikku arutelu täna ega ka homme pool seitse ei toimu. Need asjad ei kuulunud arutlusele, vaid käskimisele ja käsutäitmisele.

      7

      Onu Miša istus autos ja ootas. Siin, Järve bensiinijaama tagumises parklas oli ta seisnud ja oodanud strelkat10 kümneid kordi. Järve parkla oli aastatega kujunenud nii Tallinna kui ka kogu Eesti valgust kartvate äritegelaste omalaadseks kohtumiskohaks. Siin oli toimunud nii kaklusi kui ka tulistamisi. Ime, et see bensiinijaam siiani veel seisis ja turvalisuse kaalutlustel ära polnud koristatud. Isegi mitte sellepärast, et seal kahtlased „ärimehed” kohtusid, vaid pigem seetõttu, et mõni uitama läinud kuul võis kogu jaama koos süütute klientidega plahvatama panna. Aga noh eks arvatavasti tundus kohtumiste rohkus tundliku teemana just kohtujaile endile. Neile, kes rahumeelselt tankisid, paistis ehk natuke eemal seisvate ja keskmisest kallimate maasturite või limude parkimine pigem eputamisena kui tõsiste elu ja surma küsimuste lahendamisena. Rahva kõrvu jõudis mingil ajal ehk ainult kurikuulus permikate ja eestlaste „strelka”, kus nii mõnigi tegelane tulevahetuses elu kaotas ja mis ka aastaid hiljem mitmeid kordi ikka ja jälle äramärkimist leidis.

      Nüüdseks, kui onu Miša siin oma „nukrate silmadega” Mersut parkis ja monotoonselt möödatuhisevat liiklusvoogu jälgis, olid kõik need sündmused osa ajaloost ja ka tema Mersu pigem osa seal samas kõrval asuvast Mersukeskusest.

      Niimoodi mõtiskledes jõudis onu Miša arusaamiseni, et korralagedus turul peab lõppema ja üldse tundus tänane elu liiga magus, et otsa saada sama äkiliselt kui kunagistel Neste tulistajatel. Ahnus pidi olema piiratud ja jaotatav. Kellele see ei meeldinud, seda karistati ja kuna riigile omaseid võlavanglaid ja muid parandustöökolooniaid ei olnud, siis saigi lahenduseks olla kas varianti – tapmine tingimisi füüsilise märkusega või siis raskeim karistusmäär – füüsilise isiku lõpetamine. Nii lihtne see oligi.

      Kuigi 90ndate alguses ja keskel toimunu oli jäänud aastate taha, tõi onu Miša just noortele trennis näiteid selle ajastu tragöödiatest kui piiramatu ahnuse perioodist, mis lõppude lõpuks ei viinud kuhugi peale kümnete teada ja teadmata märgade haudade. Elu väärtuslikkuse mõtet oli ta proovinud süstida ka oma poegadesse, kes tihtipeale oma uljuses 90ndate „ühepäevakangelasi” matkida proovisid. Viimaste saatust ta neile aga ei tahtnud.

      Sisemonoloogi vältel ei pannud onu Miša esialgu tähelegi, et eemal bensiinijaama juures jäi seisma tume ameerika päritolu džiip. Selle esiuksest väljus tumedas nahktagis, umbes kolmekümneaastane tõmmu meesterahvas, kes rutakal sammul bensiinijaama poe taha kadus. Auto seisis veel hetke ja hakkas siis aeglaselt liikuma onu Miša suunas. Auto vähemalt viieliitrist mootorit polnud võimalik mitte tähele panna, mistõttu pööras ka onu Miša üsna pea oma pilgu lähenevale masinale ja tõstis kohe ka korraks tervituseks käe. Üleni tumendatud akendega džiibis polnud küll võimalik eristada midagi peale juhi ähmaste kontuuride, kuid onu Miša teadis seda autot ja selle peremeest niigi.

      Auto peatus mõne meetri kaugusel onu Miša Mersust ning jäi, tuurid üleval, ootama, kas minna üle parkkäigule või mitte. Lõpuks anti autojuhile ilmselt vastavad juhtnöörid ning mootor vaikis. Koheselt väljusid selle tagaustest kaks tõmmut härrasmeest. Üks oli lühemat kasvu, aga hästi hoolitsetud välimusega, ideaalselt läikivate kingade ja vähemalt väga hästi järgi tehtud Armani nahktagiga, kohe näha, et ekipaaži peremees. Teine, tunduvalt pikem, jäi küll riietuselt märkimisväärselt esimesele alla, kuid see-eest oli tegu üliarenenud alalõua ja tuntava ninaluupuudulikkusega „inimloomaga”, kes onu Miša otsemaid oma põleva pilguga kahjutuks tegi.

      Onu Miša, kes külaliste saabudes ka ise koheselt oma „häbiväärselt” madala auto rooli tagant väljus, manas näole laia naeratuse ja sirutas mõlemad käed tervituskallistuseks ette. Ka väiksem tõmmu stiilivend ei häbenenud mehelikku kallistust, kuigi tulenevalt tema pikkusest ulatus ta pea heal juhul onu Miša õlani. Kõrvalt vaatajale oleks võinud mulje jääda isa ja poja härdast kohtumisest.

      „Noh, Valera bratan11, kuidas ka läheb? Hirmutad ikka lapsi oma kollidega? Kus su teine, noh mis ta nüüd oligi, kes mul trennis käis, no arminägu?” asus onu Miša kohe peale kallistust „kuidas-läheb-sõbrad-trennpere” – jutu juurde.

      „Tead, tööd on palju, eks ta ajab kuskil asju. Üldse on kuidagi viimasel ajal ärevaks läinud. Ei tea, kas keegi proovib turgu solkida?” astus Valera-Aser kohe teemale lähemale. „Egas sinagi mind siia trennist rääkima ei kutsunud, ah?”

      „No kes su kallist aega siis niisama raisata tahaks. Jutt on konkreetne! Plahvatus mõni päev tagasi, see turu oma… Linnas sumistatakse, et see oli teie töö!

Скачать книгу