LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mööda hotellibaare jõlkuda ja õiget silmapilgutust harjutada, vaid piisas eratakso püüdmisest ja oma ihuhäda soomekeelsest kirjeldamisest.

      Esialgu keerles selline elu ikka veel kõrghoonete ümber ja nii Viru kui ka Olümpia seisid nagu suured semaforid keset linna, kutsudes inimesi kapitalismi rüppe. See „esialgu” oligi aeg, mil tuli kõik see seltskond, kes oli aastaid onu Miša pilgu all illegaalset äri harrastanud, lõplikult enda külge kinnistada ja lubada neile ka tulevikuks rahuliku eksistentsi. Kõik toimus nagu iseenesest. Sportlik ja üksteist austav seltskond, kuhu kuulusid nii onu Miša kui ka natuke veel kirjuma minevikuga seltsimehed, moodustasidki selle eliidi, kes head ja muretut elu ainukesena garanteerida said. Neid teati, nende sidemeid tunti, austati ning usaldati. Nendele viidati, kui keegi kohalik tülitaja või Venemaa gastrolöör oma arvatavat osalust nõudma tuli.

      Alguses oli selliseid ühepäevaliblikaid üpriski palju, isehakanud „seaduses kroonitud” või lausa ilma seaduseta vargaid liikus mööda laguneva suurriigi avarusi sadade kaupa. Igaüks tahtis saada oma noosi Gorbatšovi poolt loodud sotsialistlikust kapitalismist.

      Siin aga lõigi välja Tallinna eripära. Varaste soovid ei läinud kokku võimalustega, sest seal, kus ikkagi „mussor” ehk prügi ehk teisisõnu mendid ees, eriti laiutama ei tahetud tulla. Tulemüürist tungisid läbi vaid need, kellel mentidega või siis „tšekistidega” koostöö vastu midagi ei olnud või olid selle koostöö alged pärit juba sügavast nõukaajast. Isegi tšekistid omavahel hakkasid 80ndate keskel jõudsalt tülitsema.

      Ka onu Miša pidi tegema valiku, kas kuuluda kokku assabistidega9 või jääda ikka intelligentseks ja tulevikku suunatud „valgekraeliseks”. Onu Mišal polnud tegelikult vaja pikalt mõeldagi, ta oli juba leidnud oma koha ja see Pagari tänava sisevõitlus puudutas rohkem Moskva keskalluvusega ja kohalike vahelist vägikaikavedu. See ei olnud tema sõda ja – nagu ta mõtles 90ndate võtmes – tema äri.

      Uue riigi tekkimine ei häirinud onu Mišat põrmugi, vastupidi, see pani aluse tema vabadusele. Vorm nagisse riputatud, pension vormistatud, asus ta üles ehitama uue riigi varimajanduse alustalasid. Kõik olid leppinud sellega, et nende liikumise etteotsa tõusis endine KGB kooli kadett, koolist küll välja visatud, kuid seeeest tubli sportlane ja poksija Tolik, staatusele kohaselt kiilakas. See oligi ainuvõimalus. Pensionäridest KGBiididega ei saanud aktiivseid läbirääkimisi pidada ükski endast lugupidav naaberterritooriumi varas, Tolikuga olid rahul aga kõik. Oleks võidud öelda, et Tolik rahuldas kõiki, aga ei saanud, sest see oleks olnud pühaduse rüvetamine, mistõttu onu Miša sellist konstruktsiooni ei kasutanud. Penskarid jagasid omavahel ära teemad ja trennidest vabal ajal käisid neid ka lahendamas. Ja teemasid jätkus. Kui 90ndate alguses joosti jalad rakku metallikoormaid organiseerides, kaitstes ja raha jagades, siis 90ndate teine pool tõi kaasa sellise plahvatusliku objektide arvu kasvu, et tegevusse pidi paiskama iga viimasegi reservi – onu Miša puhul koguni tema pojad Igori ja Volodja.

      See, kuidas metallist pärit raha laiali valgus, oli imetlusväärne. „Kodanlikust vabadusvõitlusest” tilgatumaks imetud maa oli nagu käsn, mis raha taas endasse imes. Panku, igasuguse spetsialiteediga ettevõtteid, turgusid, kaupluseid, restorane, pubisid tekkis nagu seeni – kõik nad soovisid teenust, et sellel viljakal maal muretult edasi tegutseda. Keegi ju pidi vahetevahel kobestama, harima, umbrohutõrjet tegema! Vastutasuks ei pidanud ootama sügist, et saaki koristada, põld andis saaki aasta läbi. 90ndate algusele iseloomulik tulega ja hävinguga saavutatud alepõllundus uude majandusmudelisse enam ei sobinud.

      Nii saigi onu Miša ühe põllulapi näol endale ka linna kesksema turu, mis küll tegelikult kuulus linnale, kuid mille viljakatel vagudel kasvas kõige paremini ehe sularaha – ja seda oli tõesti palju! Süsteem oli lapsikult lihtne ja samavõrd geniaalne. Nõudluse ja pakkumise kasv oli niivõrd suur, et see mõni tuhat ruutu maad kesklinnas oli nagu suure organismi süda, kuhu jooksis kokku arteriaalne viletsus ja leidis tee välja venoosne rikkus. Linnale maksti kohamaksu ja renti, mis oli aga reaalsete käivete juures nii väike summa, et selle kirjeldamine oleks olnud naeruväärt. Reaalsed käibed ja kasumid olid vastavalt kümnetes miljonites – kuude lõikes muidugi.

      See lilleline elu olekski võinud ju õitsema jääda, kui raha lõhn poleks kohale meelitanud seda rahvaste paabelit, keda seal viimasel ajal üha rohkem kohata võis. Ka Direktor oli alguses taltsas ja vagur, kuid mida paremini turul läks, seda kiivamaks ta muutus. Eriti ajas ta oma rinna puhevile lähenevas erastamisootuses. Temast ju sõltus, kas turg jääb onu Miša ja ta kaaslaste kontrolli alla või liigub uute „koordinaatorite” mõjusfääri. Ja siis veel need aserid, kes kõiki uskmatuteks sõimasid ja kellelegi maksta ei soovinud! Nemad ajasid oma rida siin linnas oma reeglite järgi ja maksid obtšjakki siis, kui heaks arvasid. Nii nad haarasidki endale ka ühe nurgakese turul, kehtestades seal omad reeglid. Sõda heaolu ajal ei tahtnud aga keegi. Plahvatus turul tegi seega kõiki ärevaks.

      Onu Miša lindistas alati oma kõned Direktoriga ja mitte ainult temaga. Inimene, kes hoidis ja käsutas nende miljoneid, pidi olema kontrolli all ja seda nii lojaalsuse tagamiseks kui ka vaidluste ära hoidmiseks. Igal hetkel pidi olema võimalus talle meelde tuletada, et mitte nemad ei söö tema laualt, vaid tema on kutsutud nendele lauda serveerima.

      6

      Direktor oli pommiplahvatusega alanud päevast surmani väsinud. Sõit koju oli pigem kulgemine. Keeranud ära suurelt teelt, sõitis ta edasi mööda kitsast põllurada, mida ääristasid hämaruses ähvardavate tunnimeestena tunduvad kuused. Direktoril oli pimedas alati soov nende vahelt kiiresti läbi saada. Ebatasase tee tõttu mänglevas valgusvihus tundus pidevalt, et kohe hüppab üks kuuskedest rivist välja ja edasi võib toimuda mida iganes. Vahel tugevdas hirmu ka see, kui heki vahele tekkisid äkitselt mõned söena põlevad silmad, mis aga peagi muundusid hirmunult üle tee jooksvaks kassiks või rebaseks.

      Direktor peletas oma unist pead raputades hirmud ja vajutas eemalt väravapulti. Sadakonna meetri kaugusel hakkas vilkuma märgutuli avanevast väravast ja peagi keeras direktor oma džiibi killustikukrudina saatel garaaži ette. Kevadsuvisel ajal ei pannud ta kunagi autot garaaži. Hommikul oli autos alati hea värske jahedus ning ka silmad sisse istudes hommikuse ereda päiksega juba ära harjunud.

      Toas ei paistnud põlevat ühtegi tuld, kuigi direktor teadis oma naist kodus olevat. Ta vaatas maja enne üle, kui tuledevihus mootori suretas. Vilksamisi oli ühe akna taga näha inimese varju, mis kergelt kardinat puudutas ja siis minema liikus ning peagi süttis köögis ka tuli.

      Direktor keeras süüte välja ja tahtis hakata auto ust avama, kui midagi tahavaatepeeglist vilksatas. Just midagi, sest sellel hetkel, kui ta seda tajus, oli ta pilk peatunud süütelukul. Käsi tardus lingil ja ta jäi ootele, jälgides pingsalt mõlemaid küljepeegleid.

      „Kurat!” vandus ta siis ja avas džiibi ukse. „Peab vist hakkama autot garaažis hoidma!”

      Ta ronis autost välja ja kuulatas vaikivat ümbrust. Korraga tormas auto tagant välja lustakas koeranäss, kes Direktorile lähenedes ennast alandlikult poolkummargile lasi ja kerge loigu sirtsutas.

      „Sina, sinder, ehmatad siin mind!” kummardus Direktor koera juurde ja patsutas teda kergelt turjale. Koer, kes arvas, et on saabunud hellitusteaeg, proovis omaniku najale püsti hüpata, kuid sai vastutasuks terava põlvelöögi rindu, mis ta kiunudes taas auto taha peletas.

      Direktor astus hämarasse tuppa. Ainult eemalt köögist oli näha tulekuma.

      „Nastja, kurat, kus sa oled?” hüüdis ta ühe kannaga teist kinga jalast ära tirides. „Kuradi kingad! Nastja, kus sa oled?”

      Köögist paistva valguskuma sisse ilmus kõhn siluett. Välimus ja riietus ei reetnud esmapilgul mingeid sugutunnuseid. Lühikesed juuksed, olematud rinnad ja lodevad riided, mis ei toonud välja ühtegi naisterahvast eristavat vormi. Ka Direktorile endale tundus selle olevuse ainukeseks sootunnuseks tema nimi – Nastja.

      „Mis sa siin pimedas istud kogu aeg, kas sul muud pole teha midagi?” oli Direktor juba ette naise peale ärritunud.

      Nastja oli liikunud valgusvihust seisma hämarasse nurka ja passis seal pilk maas, olles valmis vastu võtma kõike, mis tal

Скачать книгу