LITMIR.BIZ

Скачать книгу

töökoht Viru hotelli 22. korruse grillbaaris. See oli tõeline unistus enamikule Nõukogude Eesti teenindussfääri inimestest.

      Peale ilusa vaate merele ja vanalinnale avanes Viru katusekorruselt ideaalne vaade ka isiklikule tulevikule. Inimesed, kes ajapikku Toomase klientideks said, olid erinevad. Nende hulgas oli nii lihtsaid soome dokitöölisi kui ka Eesti partei- ja valitsusladviku esindajaid. Teinekord käis inimesi isegi Moskvast, kuid nendega polnud Toomasel eriti asja. Samas oli päris huvitav jälgida eemalt nägusid, keda sa olid ehk näinud Kesktelevisiooni aastavahetuse saate „Kutsuv tuluke” estraadiprogrammis.

      Palju olulisemad olid aga need üksikud inimesed, kelle kohta sosistati kui „Pagaripoisi” ehk julgeolekuvenna kohta. Tegelikult õppis ka Toomas neid päris hästi muust massist eristama. Esiteks ei käinud nad kunagi üksinda, olid suhteliselt sirge rühiga ja istusid alati näoga sissepääsu poole. Eriti naljakas tundus, kui baari külastas kaks või kolm julgeolekutöötajat koos. Siis nad istusid kõik ühes reas ja lähestikku nagu mingid homopoisid või siis tuletasid meelde vanamutikeste arvamuspinki suurte paneelmajade sissekäikude juures.

      Vahel käis siin kohvikus või õigemini restoranis ka kenasid tütarlapsi, õigemini naisi, kelle kohta kõik teadsid, mis missiooni nad siin hotellis täitsid. Need olid prostituudid. Tõelised nõukogude litsid, kes ei kartnud ei julgeolekuvendasid ega ka šveitsereid ja lasid rahumeeli purjakil soomlastel endale šampust šampuse järel välja teha. Ainukesed, kes neid ärritasid, olid miilitsa eriteenistuse nooremkoosseisu liikmed. Nende ülesanne oli lihtne – kogu selline kahtlane „saast” prostidest ärikateni hotellist välja peksta. Neid ei huvitanud, kes kellele katust teeb või kelle jaoks töötab. Mõnikord said nad, õigemini nende ülemused, julgeolekutöötajatelt sarjata, kuna viskasid hotellist välja „vale” fartsu4 või prosti. „Vale” selle poolest, et inimesel oli tegelikult niiöelda litsents olemas, aga ohmud miilitsapoisid sonisid neile midagi sotsialistlikust seaduslikkusest ja parasiitlikest eluviisidest. See kõik tekitas Toomases alguses natuke elevust, kuid aitas tal hiljem maitsta oma Viru 22. korruse baari kelneri töö tõeliselt magusaid vilju.

      Olles töötanud juba mitu kuud ja paistnud silma nii mõnelegi asjamehele, pöördus lõpuks tema poole esimene fartšovtšik5, palumaks talt üht tagasihoidlikku teenet. Kui hotellis sees olles oli alt üles ja vasakult paremale juba suhteliselt lihtne liikuda, siis ülevalt alla ja eriti välja liikumine võis ametlikult mitte ettenähtud tegelasele pahasti lõppeda. Heal juhul kerge uinakuga lähimas arestimajas, aga üldjuhul tripperitrustis ehk profülaktooriumis, kus kontrolliti välismaalastega kokku puutunud inimeste üldtervist, erilise rõhuga suguhaigustel. See kontroll võis kohati kesta üle kahe nädala, mistõttu sellest pääsemiseks olid kõik riskirühma esindajad – nii fartsud kui ka prostid – nõus iga hinna eest oma riske maandama.

      Üheks võimaluseks oli leida hotellitöötaja, kes võis vabalt sisse ja välja liikuda ning riskirühma poolt vahetatud või väljateenitud kaupa niinimetatud rohelisse tsooni ehk teenindusmaja taha toimetada. Eriti hinnati sellise töö peal kelnereid, kuna nende staatus hotellis oli tunduvalt kõrgem kui näiteks šveitseritel, toateenijatel või korrusekorrapidajatel. Ühel kelneril võis õhtu lõpuks olla mitu truud klienti, kes kõik olid nõus oma teenistust sõbralikult jagama.

      Toomasel tekkis mõne kuuga terve võrgustik erinevaid tegelinskeid, kes Soome marku, teksaseid, sukkpükse või mida iganes välja palusid toimetada, vastutasuks andsid nad korraliku osa oma noosist aga niisama ära. Julgeolek ega miilits Toomast ei puudutanud, kuna temast sõltus ükskõik mis ilmaga mõningate heade kohtade ja laudade olemasolu – seda mitte ainult üleval Toomase baaris, vaid miks mitte ka Punases baaris või isegi varietees. Kogu süsteem toimis õlitatult.

      Selline hea majanduslik olukord 80ndate teises pooles andis Toomasele meeldiva edumaa ja tõhusa tõuke, sukeldumaks kooperatiivindusse ja ajamaks igasugust äri – metallist toiduõlini.

      Kui Eestis hakkasid ilmuma esimesed kollased publikuajakirjad, tõusis neis ruttu üheks peategelaseks just Toomas. Uhke kupee-Mersu, välimullivann eramu hoovis, üha uued naiskaaslased ööklubides, kiire poliitiline karjäär – see oli kõik, mis Toomase ihaldatud kaanepoisiks tegi. Teda tunti kui heldekäelist, naisi ümmardavat ja alati lõbusat seltskonnalõvi. Toomas oli uue Eesti uus kangelane, kes teadis, kuidas vee peal püsida ja mis veel olulisem, kuidas purjed avada nii, et kiirus kõige suurem oleks. Ning muide: jaht oli tal ka.

      90ndate algul mõistis ta, et mingisugune pime vanade aegade vihkamine kuhugi ei vii ja tulemuslikkus seisneb koostöös. Nii oli ta alati suuremeelselt nõus tasuma oma osa igasugusesse kassasse, mis tema võimalikke riske maandas, olgu selle nimeks kas siis hoiukassa, ühiskassa – obtšjak või hoopis parteikassa. Kusjuures selline see kassade järjekord tema ajaarvamises oligi. Hoiukassal oli küll pealtnäha suur, kuid tegelikult marginaalne ja pigem isegi negatiivne roll tema elus, sest 92. aasta rahareform mõjus sellele mitte kõige paremini. Kuid jällegi mängisid sidemed nii endiste kui ka uute hulgas talle kätte vajalikud võimalused, kuidas ühest majanduslikust formatsioonist mugavalt ja miks mitte isegi kasumiga teise kulgeda.

      Obtšjakiga puutus ta kokku 90ndate alguses, kui mitmed sõbrad teda kui moodsa nimetusega riskikapitalisti Venemaale metalliäri kutsusid tegema. Ta mõistis kohe, et sellel territooriumil ja selliste summadega hangeldades pole võimalik lihtsalt vagunisaatjale ettenähtud pudeli viinaga hakkama saada. Õnneks leidus kohe konsultant, kellega rääkida – onu Miša, hea muhe onkel, kes teda juba 80ndatel Viru kohvikus külastas ja tulenevalt omast heast rühist ja hoolitsetud sportlaseolekust mitmeid kenasid tüdrukuid seal „tantsule palus”. Toomas ei teadnudki, kellena onu Miša täpselt julgeolekus töötas, kuid üks oli selge – ta tundis kõiki ja ka teda tundsid selles majas kõik inimesed. Onu Miša kutsus ta isegi enda juurde trenni, kus ta ka paar aastat oma keha trimmimas käis. Tulemused ei andnud ennast kaua oodata: ka hilisemates seltskonnalehtedes leidsid tihti kiitust tema heas vormis keha ja sportlik rüht.

      Onu Miša lahendas Toomase probleemid Venemaa saadetistega ruttu. Ka tasu, mis tema kaudu obtšjakki olevat läinud, oli mõõdukas. Toomast ei häirinud isegi asjaolu, et kogu selle aja vältel, kui tema ešelonid Miša rahakotist läbi sõitsid, muutusid treeneri ning hea kaaslase autod aina uhkemaks – ja mitte ainult temal, vaid ka ta mõlemal täiskasvanud pojal. Aga see ei pahandanud Toomast sugugi, kuna tema sissetulekud sellest eriti ei kahvatunud.

      Kõik läks libedalt, kuni ühel hetkel langes Venemaal metalliärile ette nagu raudne eesriie, ešelonid metalliga muutusid aina lühemaks ja hinnad aina kõrgemaks. See tegi meele mõruks mitte ainult Toomasel vaid ka onu Mišal ja paljudel teistel, kes olid lootnud, et see küllusesarv ei tühjene iial.

      Mingil ajal saabuski vaikus. Toomas proovis müüa riideid, toiduaineid, bensiini, kõike, mida noor vabariik vajas, kuid see kõik tõi sisse ainult kopikaid, õigemini nüüd juba sente. Ka tema kuraatorid – nagu onu Miša – kehitasid õlgu ja lubasid kohe teada anda, kui miskit head ja tulusat silmapiirile ilmub. Onu Miša üks poegadest pakkus talle isegi relvatransiiti ja narkootikume, kuid sellised teemad Toomasele eriti ei meeldinud. Lisaks ei talunud ta toda vanemat poega, samuti karatekat, kes ülbelt mööda linna käis ja kõigil, kellel „müts viltu peas”, larhve segi peksis. Äri nendega oleks olnud liiga sadomasohhistlik ettevõtmine, sellest tasus hoiduda.

      Ühel päeval helistas aga onu Miša ja küsis, kas Toomas ei tahaks poliitikasse minna. Toomase võttis alguses ettepanek kokutama, kuna sellistestki asjadest oli ta seni püüdnud eemal püsida. Poliitika tundus tema jaoks suhteliselt madalalaubaline tegevus, kus pealegi sissetulekud suurte ümberjagamiste kümnendil väikesteks olid jäänud. Onu Miša selgitas talle lühidalt poliitilist olukorda ning soovitas rahulikult järele mõelda.

      Erakond, mida ta pakkus, oli Erakond, kus inimesed mõistsid üksteist ja oma juhti poolelt sõnalt ning kogu toimimissüsteem oli juba välja kujunenud. Omasid, kes aitasid, hoiti paadis alati ja ühisest pirukast ei kukkunud mitte tükid, vaid suured ampsud – kõik sõltust sellest, kui palju olid ise tainast toonud. Selline lähenemine Toomasele juba meeldis, selles oli ettevõtlikkust ja samas kindlust. Mõelda vaid, sa oled siseringis, mis otsustab kõiki küsimusi, isegi seda, millisest

Скачать книгу