ТОП просматриваемых книг сайта:
Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press
Читать онлайн.Название Jüri Jaanson. Sauruse tee
Год выпуска 2011
isbn 9789949470617
Автор произведения Gunnar Press
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Paatide hankimiseks sõidab nooruke treener Riia tehasesse. Raha on, aga valima peab tema. “Näitasin tehases ühepaadile, mis seisis lae all riiulis. Vastutulelik onu hakkas seda mingi konksuga koukima, kuni paat prantsatas põrandale ja kronstein läks katki. Mõni paat oli kõver, mõni muul moel vigane. Kuidas osanuks minusugune plika määrata esmapilgul, mis on mis?!”
Paadid jõuavad Viljandisse ja Freimuthi “esimesed pääsukesed” sõuavad kevadel 1982 järvele. Suvi kulgeb suuremates paatides, üksnes Jaanson istub õige pea punasesse ühepaati, mis puhkab praegu reliikviana ellingus. Treener näeb, et Jüri ja paat saavad kohe sõbraks, poiss leiab omanäolise sujuva tõmbe. Tasakaaluga enam muret pole, sportlane istub, kaks aeru kindlaks toeks, ega pea tegema järske pöördeid. Freimuthi meelest võib paaditunnetus olla puuduliku kuulmise tõttu isegi parem.
Esimene treener Anne Freimuth ja esimene paat.
“Olin käinud Pärnus Mihkel Leppiku juures praktikal, aga see oli rohkem fiktiivne värk. Kui Jüri saabus, siis märkasin olla õnnelik peamiselt sel põhjusel, et keegi lapsevanem oli minu olemasolust üldse kuulnud. Mida ilmselge püüdlejaga peale hakata, seda ma ei teadnud. Meie vanusevahe on vaid kuus aastat,” laiutab Freimuth käsi isegi kolm kümnendit hiljem.
“Jüri erines eakaaslastest kehaliste eelduste, sihikindluse ja töötahte poolest silmatorkavalt. Mulle tundus, et ta pole lapselik. Talle oli võimalik anda päris suurt koormust, Bergmanide juurest oli hea põhi all. Kodune maksimaalne tugi paaris spordimehe mentaliteediga aitas kiiresti edasi.
Siiralt öeldes olin treeneritöös täiesti loll. Ja sattusin hoobilt poisi peale, kes oli minust kohe esimesest päevast üle nii tahtmiselt kui ka teadmistelt. Õnneks läks nii, et Jüri, lapsevanemad, Mihkel ja mina leidsime üheskoos võimaluse, kuidas jätkata arengut keskkooli lõpuni. Mihkel oli Jüri päristreener juba siis.
Laagrites õppis Jüri aina juurde. Kodus tagasi, lõpetas ta treeningu, istus siis paadisillale ja hakkas tehtut analüüsima. Kasvas minust nii palju üle, et pigem õppisin mina temalt.
Kui vend Erki käis samuti vahepeal sõudmistrennis, siis korraldasime kord mingi teatevõistluse ja Jüri kaotas Erkile. Ta nõudis kohe uut võistlust! Tema peab võitma! Peab!
Kui oli vaja joosta 12 kilomeetrit, siis jooksis Jüri 15. Ta uskus, et muutub rohkem treenides kiiremini paremaks. Soov oli tohutu. Ilmselt valmistas kuulmine talle siis juba pingeid ja ta soovis end tõestada. Tõestaski. Sai tugevaks, tõusis grupis autoriteediks.
Koos trennikaaslastega tegi Jüri ka lollusi. Näiteks ajasid nad kord paadi meelega ümber, sest olevat olnud palav.
Viljandis veetis Jüri sõudelapsepõlve, päriselt Pärnusse jõudes oli meheiga käes. Töö Jüri Jaansoniga oli mulle paras proovikivi. Mingi roll mul tema tegemistes muidugi oli, aga eelkõige on mõnus teadmine, et ma talenti tuksi ei keeranud, taipasin ta targemale edasi anda.”
Sõber. Ruth Vaar: “Noorena seisis ta teistest eraldi.”
“Kes tahab minu kohta rohkem uurida, võib küsida Ruth Vaarilt,” kinnitab Jüri Jaanson.
Kui Anne Freimuth paneb Viljandis kokku esimese sõudjatepundi, kuulub sinna ka Jüri Jaansonist aastaid noorem Ruth Vaar. Temagi võidab vahel, ent ei pea plaani hakata treeneriks. Kui Freimuth jääb lapseootele, nõustub Vaar teda ajutiselt asendama. Siis lõpetab ta kaugõppes Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, jääb ametisse “kogu eluks” ja on näiteks maailmamehe Kaspar Taimsoo esimene treener.
Aeg läheb, sõbrad jäävad. Ruth Vaar.
“Jüri räägib tihti söögist. Kui ta parajasti seitsmekäigulist õhtusööki ei nõua – vahel nõuab! –, siis räägib ta näiteks muna keetmisest või praadimisest. Ta on sõber, kellega võime vastastikku lõõpida, palju süda ihkab. Kunagi kutsus keegi vanaproua mind Viljandi kohvikus korrale, et peaksin olema viisakam, kui räägin olümpiamängude medalimehega! See lõi pahviks. Kui aga saan mobiiltelefonile sõnumi “Mis teed? J.”, siis tean kindlalt, et tehku ma mis tahes, nüüd tuleb Jüri külla.
Imelik, et saime Jüriga väga headeks sõpradeks alles pärast seda, kui käisime koos trennis. Meile oli sõudmine rõõm ja lõbu, talle tõsine töö. Kui me jooksma läksime, siis mõõtis ta kogu aeg pulssi. Et Jüri oli nädalavahetustel Pärnus, selle võtsime lihtsalt teadmiseks. Oli ju selge, et ta taotleb spordis midagi enamat kui meie, ta imbus kiiresti tõsitegijate juurde. Noore sõudjana seisis ta meist eraldi. Siis panime küll imeks, kui nad tassisid Erkiga Jämejala korterisse suure kangi. Imestasime, kuidas alumised naabrid taluvad kangikukkumise mürinat.
Iga treening koduses Viljandis tähendas Suurele Jürile – nii me teda kutsusime, sest meil oli ka Väike Jüri – maksimaalset pingutust. Kord maadlussaalis saatis ta mu ragbimängu ajal vastu pehmet seina nii, et ninaluusse tekkis mõra. Mitte meelega, ta lihtsalt andis endast kõik.
Kord polnud treenerit kohal. Jürile ei mahtunud see hinge. Rääkis ühele meie neiule, Annikale, augu pähe, et tuleb kahesega minna vee peale, ja tegi sellise trenni, et Annika ei võtnud mitu päeva jalgu alla. Ise patsutas pärast tüdrukut õlale ja kiitis, et hea töö…
Ei mäleta, et meil oleks olnud raske Jüriga vestelda. Teadsime algusest peale, et enne rääkimist tuleb talle õlale koputada ja otsa vaadata. Jüriga seoses olen korra tõsiselt ehmatanud. Elasime plikadega Pärnu laagris staadioniühika teise korruse toas. Jüri tuli külla ja jäi hilja peale, alt pandi uks lukku. Tegime siis linadest köie ja Jüri hakkas laskuma. Köis läks puruks ja ta sadas kõva pauguga vastu maad. Tõusis püsti ja läks.
Kui Jürit poleks, siis ma ei usuks, et sõprus mehe ja naise vahel on võimalik. Temast abivalmimat ja lahkemat inimest vist polegi olemas.
Kui arutati uue sõudebaasi ehituse võimalikkust Viljandisse, oli just Jüri see, kes selgitas igal pool kõva häälega oma kunagise koduklubi halba seisu. Tänu tema toetusele seisab nüüd järve kaldal Baltimaade moodsaim elling. Ta ütles avalikult, et ei tule enne Viljandisse sõudma, kui uus baas valmis. Ja meest sõnast! 2010. aasta suvel startis Jüri üle 15 aasta taas Viljandi Paadimehe regatil.
Töiselt on mul olnud temast väga palju tuge. Olin 23 aastat Viljandi ainus sõudetreener, selle aja jooksul heietasin nii mõnigi kord loobumismõtteid. Siis tõi just Jüri mu maa peale tagasi ja innustas jätkama. Mu õpilased hindavad teda väga. Nad on katsunud teda näpuga ja käinud vaatamas – nagu loomaaias imelooma –, kuidas ta elab jõusaalis alpitelgis.”
Treener. Mihkel Leppik
“Mihkel Leppiku juures kasvasin sõudjana täisealiseks. Ta pani mulle kui sõudjale aluse. Kapitaalse aluse. Ta pani mu tööd tegema,” räägib Jüri Jaanson.
Anne Freimuthi sünnini jääb üheksa kevadet, kui Mihkel Leppiku tööraamatusse kirjutatakse “sõudetreener”. On aasta 1950, Leppik 17-aastane keskkoolilõpetaja Pärnus. Ta on väikest kasvu ega tohiks tõusta sõudmises kuigi kõrgele. Ometi tuleb Leppik Spartaki üleliiduliseks meistriks ning võidab viis Eesti kulda. Tõeliseks kutsumuseks saab siiski treeneritöö. Lisaks Jaansonile juhendab ta teist olümpiamedalisti Tõnu Endreksoni, Euroopa kolmekordset meistrit Aino Pajusalu (nüüd Milodan), veel tervet rida rahvusvaheliselt tuntud sõudjaid.
“Jüri esimene eeldus oli kodu, koos koduga leiab alati võimalusi,” rõhutab Leppik. “Vana treenerina pean ütlema, et isegi vanemate neutraalsus pole laita. Kahjuks töötatakse tihti aga lausa vastu! Mis sa sinna jõele ronid, kas sul maa peal ruumi pole?!”
Aasta 1982. Tulevikumees Jaanson läheb paadiga esimest korda Pärnu jõele ja Leppik seob ta silla külge kinni – et ei saaks kaugemale sõuda. Treener teab, et algaja läheb kindla peale ümber, asjade selline käik on sõudmisse kodeeritud. “Jüri ei läinud ümber, aga ta pingutas nii, et nöör läks katki!” sõnab Leppik kukalt