LITMIR.BIZ

      “Oi, ta punnis kulla nimel!” hüüatab eksmaailmameister Jaanson. “Eks ta seepärast nii kauaks sporti jäigi. Aga kulda on pagana raske saada… Ja siiski, sõuda suurvõistlustel 15 aastat peaaegu igas ühepaadifinaalis, see on megatulemus! Chalupal on väga ühtlane sõidumaneer, ta on minust palju stabiilsem. Kuid tal puudub teravus. Hõbedahunnik räägib iseenda eest. Purset ei tulnud.”

      Chalupa tunnistab, et unistas kullast kogu karjääri ajal. Kõige lähemal oli ta sellele MM-il 2001, kus kaotas Olaf Tuftele 0,58 sekundiga.

      Chalupa ja Jaanson kannavad 1996. aastal Atlanta olümpia avapeol riigilippu. Kummalgi on oma võistlus – ühel Chalupa Cup ja teisel Jaansoni Kahe Silla jooks. Chalupa on Tšehhis populaarne, teda kui treenerit usaldataks küll. Esialgu mees tõrjub: “Olla treener – see on missioon. Treener peab olema karm, mina pole. Kui miski on raske ja valus, eelistan olukorra ise lahendada, mitte lasta piinelda kellelgi teisel.”

      Sõudnud treeningutel ja võistlustel 60 000 km, otsustab Tšehhi armee kapten ja õpitud ametilt põllumasinate remontija pärast 2009. aasta MM-i loobuda suurest spordist. See ei tähenda aga, et Václav Chalupa nimi kaob nüüd võistlusprotokollidest. Tema samanimeline poeg üritab kanda vanaisa ja isa tungalt.

      “Võistlustel ja treeningutel näib, et Chalupa on tõsine ja keskendunud, aga temas on ka paras annus pullivenda. Chalupa Cupi lõpupeol oli ta kord maskeeritud Boney M-i meeslauljaks ja tegi lavalt kõva häält. Tookord langes võistlus 13. oktoobrile ja õhtul tähistati suure tordiga juba tugevaks kasvanud Ondřej Syneki sünnipäeva. Keskööl tõmmati laud puhtaks, kaeti uuesti ja toodi uus tort. Nüüd algas minu sünnipäev. Väga lõbus oli!” tuhlab Jaanson meeldivates mälestustes.

      Broniewski, džentelmen ka higilõhnases angaaris

      Kajetan Tomasz Broniewski, sündinud 6. märtsil 1963, lahkub juunioriklassist Thomas Lange kannul võidetud 1981. aasta MM-hõbedaga. Meeste seas annab medaleid oodata, aga need tulevad.

      Pärast kahepaadi 6. kohta MM-il 1983 jääb Broniewski ühepaadile tosinaks aastaks. Kogub kaua viiendaid-seitsmendaid kohti, 1989 tahab Bledis juba päris kindlasti medalit. Lange ja Chalupa on haardeulatusest väljas, ülejäänud peaksid olema alistatavad. 500 m enne lõppu edestab “Kajtek” neljandana sõudvat Jüri Jaansonit viie sekundiga. Siis alustab eestlane spurti ja jääb 0,64 sekundiga peale. Ka järgmisel, Jaansoni võidetud Tasmaania MM-il on Broniewski neljas.

      “Broniewski on sõudmises mu lähedasemaid sõpru,” hindab Jaanson. “Samas on Broniewski väga tugev inimene. Tema tee ei kulgenud libedalt. 1980. aastate keskel lõpetas ta isa surmast šokeerituna sportimise, lasi kehakaalul kasvada 125 kiloni. Siis tõi treener ta vaikselt tagasi, oli talle ka isa eest. Meie sõprus algas ilmselt Sŏuli olümpia lohutussõiduga. Kahele edasipääsukohale oli kolm pretendenti ja meie poolakaga võtsime need kohad. Pärast olime omadega nii läbi, et käiminegi valmistas raskust…”

      Kajetan Broniewski.

      1991 võidab Broniewski San Diegos MK-sarja avaetapi. See jääb tema karjääri ainsaks suurvõiduks. Viini MM-i lõpetab ta pronksiga. 1992 toob olümpiapronksi. Siis karjäär hääbub. Atlanta olümpiaks valmistub Broniewski koos 11 aastat noorema Adam Koroliga paariskahesel. Piirdutakse 13. kohaga, kuid kogenud mehelt õpetust saanud Korol võidab edaspidi paarisneljasel mitu MM-i ja Pekingis 2008 ka olümpiakulla.

      Broniewski alustab karjääri spordi juhtorganeis, ta on Poola Olümpiakomitee peadirektor. 2010. aasta aprillikuu lennukatastroofist jääb ta kõrvale üsna napilt, sest Venemaale sõitnud lennukis hõivab spordirahva koha Poola Olümpiakomitee president Piotr Nurowski.

      Müller, California vägev šveitslane

      Kesksuvel 1995, kui Jüri Jaanson sõuab Luzernis elu kaks kiireimat kilomeetrit, püstitades maailma tippmargi 6.37,03, kaotab eelmise aasta karikavõitja, seitse aastat noorem šveitslane Xeno Müller vaid 14 sajandiksekundiga. Müller on olnud kogu MK-sarja Jaansoni pearivaal. Lõpetanuks ta Luzernis esimesena, kuulunuks karikas talle.

      “Jah, see oli üks sõudeajaloo dramaatilisemaid duelle,” ütleb Müller. “Jüri sõudis võimsalt ja kiiresti, ta võitis napilt, kuid teenitult. Ometi võisin mina olla sel hetkel tugevaim. Jüril oli julgust sõita end kollapsisse, minul polnud. Hoidsin end, nagu olen alati hoidnud. Ma pole iial kaotanud täit kontrolli oma keha üle.”

      Päevalehe reporter sobitab 192 cm pika ja üle saja kilo kaaluva Mülleriga tutvust kuu aega pärast Luzerni lahingut, kui Tampere külje all Kaukajärvil asutakse võitlema MM-medalite eest. Noormehe siirus on vaimustav.

      “Maailma karikavõistlustel Jüri Jaansoni järel teise koha saanud Šveitsi vägimees Xeno Müller tuleb järvelt, hoides paati hellalt paremas ja aere vasakus käes. “Ohoo, Eestist!” hüüatab ta rõõmsalt, asetab paadi vasakusse kätte aerude juurde ning raputab külalise kätt pikalt ja põhjalikult, justkui oleks ta tolle saabumist hulk aega oodanud. Mülleri käsivars on jämedam kui teise mehe reis, ometi on ta alles 23-aastane,” kirjutab reporter.

      Müller on osav suhtleja. Ta astub Luzerni MK-etapil 1990 noore poisina Jaansoni juurde, tutvustab end ja hiljem ka oma ema. Viie aasta

Скачать книгу