LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küll – ja kukun siiani! – pigem seepärast, et riskisin jäistel radadel rohkem, kui oskused lubasid. Aga üldiselt jäid rajad 30 aasta eest pehmeks. Olin raske, tugeva tõukega. Ma ei leidnud õiget pinda, et valada õpitud sõidutehnika tõukesse.”

      Nii või teisiti ei jõua Jaanson suusatamises Eesti paremikku. Urve Bergman kinnitab: “Viljandi tulemused ei rahuldanud Jürit. Ta tahtis võita, ei kannatanud kaotamist. Klassivend Ormar Lutsbergile, kellest sai tubli suusataja, ütles Jüri: “Kurat, ma treenin rohkem kui sina, aga sa võidad mind jooksus ikka!””

      Kui saaks liita Erki sõidutehnika ning Jüri jõu ja võhma, sünniks supersuusataja. Ent liita ei saa. Suhted treeneritega lähevad sassi.

      “Heino ei tahtnud, et ma läheks Tartu maratonile, sest olin nii noor. Just sellepärast, et ma olin nii noor, vajasin treeneri tõendit. Heino kirjutas selle vastu tahtmist ja luges sõnad peale, et pangu ma jalga topeltaluspüksid ja villased sokid ja nii edasi. Mind polnud vaja noortevõistlusteks säästa, ma polnud nii kõva tegija, keda tuleks vägisi tagasi hoida,” räägib Jaanson.

      15-aastasena lahkub ta Bergmanide suusatrennist, kuid ei lõpeta suhtlemist, astub Viljandis käies tihti läbi. “Jüri pole unustanud, kus ta töötamist ja kellatundmist õppis! Ta on vahva!” rõõmustab Urve Bergman.

      Sõudmise tulek

      Jüri proovib natuke kergejõustikku ja jõuab mõne tulemuseni ka jooksus, ent see ei rahulda. Ühel päeval küsib ta emalt, mis trenni peaks hakkama tegema. Ema, muud mured peas, kehitab õlgu. Poiss puhkeb nutma ja pahvatab: “Sul on muidugi ükskõik, aga mina tahan sporti teha!” Asutakse otsima.

      Bergmanid lubavad ta tagasi võtta, kui Jüri hakkaks jälle korralikult trennis käima, ent nende suhtumine pole eriti soosiv. Kergejõustikutreener Ants Kuusik näeb, et poiss on jooksuks liiga raske ning kuuli või kettaga alustamiseks liiga vana. Ema onutütar Elvi Maremäe on Tartus korvpallitreener ja kutsub Jürit proovima. Ema leiab siiski, et kehv kuulmine hakkab meeskonnamängus segama.

      Ühtäkki turgatab talle pähe, et pikki poisse oodatakse ju sõudmisse! Pealegi pidavat ülikoolist tulema üks tüdruk Viljandisse treeneriks. Kalevi baasis vaatab tuntud sõudetreener Juhan Mitt Jürile otsa ja lubab proovima tulla.

      Kui Anne Freimuth lõpuks pärale jõuab, käib ema mõne päeva pärast vaatamas, kuidas läheb. Jüri pragab kodus, et treeningud on liiga kerged. Ju ongi, sest noor treener ei julge suuri koormusi kasutada. Aga Jüril on hirmus tahtmine, nii treenib ta ise lisaks.

      Ema on kuulnud, et sõudmine on kõige paremal järjel Pärnus. Ta helistab treener Mihkel Leppikule ja räägib loo ära: poiss on käinud suusatrennis ja tahab nüüd sõuda. Leppik kutsub proovima.

      Nädalavahetusel sõidavad nad Pärnusse. “Mihkel vaatas Jüri üle ja teatas – nagu oleksin viinud talle suure kingituse! –, et selle poisi ta võtab küll,” meenutab ema.

      “Ma pole kellelegi ära öelnud, ei pikale ega jämedale. Ütlesin Jürile kohe, et hakaku laupäeviti-pühapäeviti siin treenima,” põristab Mihkel Leppik, kes jätab endast esimesel kohtumisel lootusetu toriseja mulje. Heasüdamlikkus ilmneb mõne aja pärast.

      16aastane juba teab, et temast tuleb maailmameister.

      Jaansonil on trenniriided kaasas ja poole tunni pärast rassib ta juba kuulsas angaaris.

      Nädala sees treenib Jüri Anne Freimuthi juures, kuid reedel pärast koolitunde sõidab Pärnusse, kus elab isaema pool. Ülikoolis ämmaemandaks õppinud ja meditsiini alal töötavale rahuliku loomuga vanaemale meeldib asjade selline kulg väga. Ta hoolitseb Jüri eest ja toidab hästi.

      Pikemalt on sõudja Jaanson ja treener Leppik koos laagrites. Nõnda kestab töö 1984. aastani ehk kuni keskkooli lõpetamiseni. Siis saab Pärnu Jüri alaliseks elukohaks.

      Kuidas vend võidab Nõukogude Liidu karika

      Jüri Jaanson on valinud oma tee ning sõlmib vennaga lepingu, mis kohustab teda tulema maailmameistriks ja venda hirnuma end sel puhul herneks.

      “Jüri täitis oma lubaduse, aga mina pole ikka hernes. Peaks vist hankima kuskilt teatrist hernekostüümi, aga… Mu eksabikaasa Anne kinkis Jürile kompensatsiooniks hernepurgi, millele oli joonistatud lõbus nägu ja alla kirjutatud “Erki”. See seisis mõnda aega reliikviana. Siis sõi Jüri herned ära,” muigab vend.

      Niisuguse lepingu sõlmimine pole kuigi tark tegu. Elab ju Erki kodus venna kõrvaltoas ja ärkab igal hommikul kangikõlina peale. Igaüks peaks mõistma, et seal sepistatakse midagi suurt!

      Kui vend alustab sõudmisega, hakkab Erki tennist harjutama. Kuigi ta on rongist lootusetult maas, nõustub maestro Evald Kree teda juhendama. Suvel 2010 tuleb Erki veteranide vanuseklassis 40+ Eesti paarismängumeistriks. Sellest medalist olulisemaks peab ta NSV Liidu noorte sõudmismeistri karikat, mille võitis Jürilt lapsepõlves malemängus. “Hoian seda küll Jüri kodus, aga vend tunnistab, et see on minu oma,” naerab Erki.

      Klassivend. Ormar Lutsberg: “Ta tunnetas sõudmises oma suurt võimalust!”

      “Kurat, ma treenin rohkem kui sina, aga sa võidad mind jooksus ikka!” ütleb Jüri Jaanson koos temaga suusatamist treenivale Ormar Lutsbergile, hüüdnimega Luts, kes käib Jaansoniga ühes klassis viiendast viimaseni. Algul suusa- ja hiljem ajalooklassis.

      Klassilõpp 1984. Ülal keskel seisab Jüri Jaanson, all istub vasakult teisena Ormar Lutsberg.

      Lutsbergi lemmikaine on matemaatika ning ta eelistaks õppida reaalkallakuga koolis. Kui õpetaja Meos talle eksamil pisivea eest nelja väänab, läheb poiss jonni pärast hoopis ajalooklassi. Jüri ei taha kooli vahetada, tal on kaks võimalust: kas a ehk ajaloo või b ehk tootmisõpetuse eriklass, kus lisaeriala on autoõpetus. Ta valiks b, aga kõrgelt haritud suguvõsas tähendaks see liiga suurt seletamist. Pealegi ei saaks ta kehtivate reeglite järgi C-kategooria juhilube taotledagi. “Tollal muidugi vaadati ajaloo eriklassi kui eliiti. Ühesõnaga, oleme Lutsuga spetsialistid NLKP ajaloo alal,” muigab Jaanson.

      “Kui Jüri tuli viiendasse klassi, olid tal mõned ained juba läbi võetud. Tal oli hea pea. Ka keskkoolis suutis ta vaatamata suurele spordikoormusele püsida meie tugeva klassi keskmike seas,” räägib Ormar Lutsberg. “Spordis Jüril esialgu nii libedalt ei läinud. Ka mina polnud suusatajana kuigi kõva, aga jooksus küll. Jüri oli ka tubli, aga mulle vastu ei saanud. Muigasin siis, et peab veel treenima… Ta sai vihaseks. Täiesti kindel, et ta tegi juba suusatamise ajal salatrenni. Ta lihtsalt pidi olema parim!

      Jüri nägi kõvasti vaeva, kuid polnud veel leidnud oma õiget ala. Nagu sõudma hakkas, nii pilt muutus. Kohe oli näha, et ta tunnetas sõudmises oma suurt võimalust! Suusatamisest oli tugev põhi all ja tulemused tulid kiiresti, ta kerkis koolis au sisse. Vahel tögati ikka, heatahtlikult tegin seda minagi. Piisas ju ainult suud liigutada, kui Jüri astus ligi ja küsis, mida ma räägin. Kontrolltöö ajal olnuks talle väga lihtne ette öelda, ainult et ta istus alati esimeses pingis, kust nägi õpetaja suu liigutamist paremini.

      Jüri sai nii koolis kui ka lapsepõlvespordis sellise karastuse, et kui leidis oma tee, siis võttis seda tõsisemalt, kui mina iial olen võtnud. Jüri oli koolis veel üsna eraklik kuju, aga kui enesekindlus käes, muutus seltsivamaks. Kui korraldasime klassikokkutuleku, oli Jüri maailmameister ja jumala seisuses isegi nende silmis, kes viskasid koolis ta kulul nalja. Temaga koos taheti pildile tulla ja sõbrad olla.

      1990. aastatel töötasin orienteerumisliidus ja sõudekolleeg Jaan Tults heitis siis käega: “Jürka ei tea ise ka alati, mida ta tahab!” Ma arvan, et Jüri on seda alati teadnud. Ta võtab kõike süvitsi. Läheks tal hästi!”

      Treener. Anne Freimuth, talendi esimene lihvija

      “Anne oli mu esimene treener ja mina tema esimene õpilane, aga Viljandi võimalused ammendusid kiiresti,” tähendab Jüri Jaanson.

      Anne Freimuth on Tartu tüdruk,

Скачать книгу