ТОП просматриваемых книг сайта:
Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Аннотация
„Hilja pandi mulle nimeks sellepärast, et see tähendab soome keeles „tasane“. Nimelt arvasid ema ja isa, et minust tuleb sama rahulik laps kui mu vanem õde. Aga ma võin sulle öelda, et emad ja isad ei tea alati kõike.“
Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm.
Hilja suvi on täis toimetusi. Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas.
„Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.
Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm.
Hilja suvi on täis toimetusi. Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas.
„Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.
Аннотация
Kuidas alustada investeerimisega? on praktiline käsiraamat, mis aitab samm-sammult oma rahaasjade üle kontrolli võtta, annab ülevaate investeerimisvõimalustest ja loob arusaadava ja selge ülevaate riskidest, hajutamisest ja maksundusest. Sageli ongi investeerimisega alustamisel kõige suurem probleem hirm teha midagi valesti või teadmatus, et kust üldse alustada – seetõttu käibki raamat üksipulgi läbi finantsseisu kaardistamise ja korrastamise, hetkel väikeinvestoritele kättesaadavad investeerimisvõimalused ja olulised punktid oma esimeste investeeringute tegemisel. Siia raamatusse on autor pannud kirja kõik selle, mida oleks ise tahtnud investeerimismaailmas esimesi samme astudes teada. Raamatusse jõudnud harjutused ja näpunäited on lugematu hulga koolituste jooksul ja investorite poolt praktiliselt läbi katsetatud ja aitavad ka päriselt edukalt esimesi samme investeerimismaailmas astuda.
Аннотация
Virginia Woolfi (1882–1941) peetakse üheks XX sajandi tähtsamaks modernistlikuks autoriks. Kirjandusloos tuntakse teda eelkõige romaanikunsti uuendajana, kuid Woolfi mänglev ja julge kirjutuslaad avaldub ka novellides ja arvustustes, samuti esseedes, millest suurem osa autori eluajal ilmuda ei jõudnudki.
„Oma tuba“ sündis kahest ettekandest teemal „Naised ja ilukirjandus“, mille Woolf pidas aastal 1929, kuid mis mõjuvad värskelt ja aktuaalselt ka täna. Essee illustreerib nii Woolfi lopsakat stiili kui ka oskust käsitleda oma kaasaja põletavamaid maha vaikitud probleeme elegantse vaimukusega. Woolfi elujaatavast toonist peegeldub soov vabaneda mistahes jäigastunud mõõdupuudest, ilma et seejuures takerdutaks kammitsevasse ängistusse.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Virginia Woolfi romaanid „Tuletorni juurde“ (1983, nr 5–7) Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlkes, „Orlando. Elulugu“ (1997, nr 31–34), „Proua Dalloway“ (1998, nr 13–16) ja „Lained“ (1999, nr 3–6), tõlkijaks Riina Jesmin, autobiograafiline „Olemise hetked. Märkmeid möödanikust“ (2013, nr 33–35), mille on tõlkinud Krista Mits, ning lühijuttude valimik „Kirjutamata romaan ja teisi jutte“ (2017, nr 25–26) Mirjam Parve tõlkes. „Oma toa“ uustrüki saatesõna on kirjutanud Eret Talviste.
„Oma tuba“ sündis kahest ettekandest teemal „Naised ja ilukirjandus“, mille Woolf pidas aastal 1929, kuid mis mõjuvad värskelt ja aktuaalselt ka täna. Essee illustreerib nii Woolfi lopsakat stiili kui ka oskust käsitleda oma kaasaja põletavamaid maha vaikitud probleeme elegantse vaimukusega. Woolfi elujaatavast toonist peegeldub soov vabaneda mistahes jäigastunud mõõdupuudest, ilma et seejuures takerdutaks kammitsevasse ängistusse.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Virginia Woolfi romaanid „Tuletorni juurde“ (1983, nr 5–7) Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlkes, „Orlando. Elulugu“ (1997, nr 31–34), „Proua Dalloway“ (1998, nr 13–16) ja „Lained“ (1999, nr 3–6), tõlkijaks Riina Jesmin, autobiograafiline „Olemise hetked. Märkmeid möödanikust“ (2013, nr 33–35), mille on tõlkinud Krista Mits, ning lühijuttude valimik „Kirjutamata romaan ja teisi jutte“ (2017, nr 25–26) Mirjam Parve tõlkes. „Oma toa“ uustrüki saatesõna on kirjutanud Eret Talviste.
Аннотация
Baaris turvamehena töötanud Samuel Part on sunnitud otsima endale uue töökoha ning temast saab 42-aastaselt Eesti politsei nooreminspektor. Peagi kohtab ta oma uut ülemust, kindla ilmavaatega vaneminspektor Mart Sapistet, kelle kohta sahistatakse, et politseisse sai ta tööle pärast seda, kui ta oli politseidirektori Moskva stripiklubis pokkeris paljaks mänginud ning lubanud kaotatud raha tagasi anda, kui ta pääseb tööle detektiivina.
2019. aasta veebruaris saab see kummaline tandem väljakutse Lõuna-Eestis paiknevasse hotelli, kus pealtnäha lihtne mõrvalugu võtab ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning viib uurijad uskumatutesse seiklustesse, mis on ühtaegu nii põnevad kui ka naljakad ning mille lõppu ei oska keegi ennustada.
Ülimalt lõbus kriminaaljutt, mis kulgeb justkui kammiseljast piidena turritavate švejkilike lugude rütmis, jättes nüüdisaja poliitkorrektsuse nõuded muretult kõrvale. – Ülle Madise
Kui omal ajal oleks kriminaalpolitseis roima lõhutud sama lõbusalt ja humoorikalt nagu selles raamatus, poleks ma inspektorist edasi rühkinudki! – Andres Anvelt
Värvika vaimukusega kirjutatud põnevik, mille ettearvamatusse süžeesse on eriti nauditaval moel pikitud ka Eesti elust tuttavaid tegelasi ja kirjeldusi. – Anu Tali
Kriminaalselt naljakas raamat. – Mart Juur
2019. aasta veebruaris saab see kummaline tandem väljakutse Lõuna-Eestis paiknevasse hotelli, kus pealtnäha lihtne mõrvalugu võtab ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning viib uurijad uskumatutesse seiklustesse, mis on ühtaegu nii põnevad kui ka naljakad ning mille lõppu ei oska keegi ennustada.
Ülimalt lõbus kriminaaljutt, mis kulgeb justkui kammiseljast piidena turritavate švejkilike lugude rütmis, jättes nüüdisaja poliitkorrektsuse nõuded muretult kõrvale. – Ülle Madise
Kui omal ajal oleks kriminaalpolitseis roima lõhutud sama lõbusalt ja humoorikalt nagu selles raamatus, poleks ma inspektorist edasi rühkinudki! – Andres Anvelt
Värvika vaimukusega kirjutatud põnevik, mille ettearvamatusse süžeesse on eriti nauditaval moel pikitud ka Eesti elust tuttavaid tegelasi ja kirjeldusi. – Anu Tali
Kriminaalselt naljakas raamat. – Mart Juur
Аннотация
Luuletaja ja lastekirjaniku Lotta Olssoni romaani peategelane kaalub oma elu tehtud ja veel tegemata valikuid. Miks me üht või teist asja just nii teeme, kas sellepärast, et tahame, või sellepärast, et peab – sest nii ju tehakse, olgu küsimus siis suhtemustrites või kergkäru kaubamärgis. Veel on see raamat keelest, sellest, kuidas me maailma ja inimesi ja asju nimetades neid määratleme ja vahel ka nägema hakkame.
Raamatu lõpus on tõlkija Aet Variku intervjuu autoriga.
Raamatu lõpus on tõlkija Aet Variku intervjuu autoriga.
Аннотация
Ajakiri Vikerkaar, september 2021
Аннотация
Ajakiri TeaterMusikaKino september 2021
Аннотация
Selle numbri koostamiseks saime inspiratsiooni suvest. Mis need “kuumad” teemad siis seekordses numbris on?
No näiteks, kliimast räägitakse üha rohkem ja Euroopas on rohelised paljudes riikides ka võimul, aga millal Eestis neid tõsiselt võtma hakatakse (kirjutab endine EP saadik Indrek Tarand). Räägime tõusvast Aafrikast kui võimalusest (Tanel Sepp). Hiina kasvavast mõjust läänemaailmale kirjutatakse palju, aga meie pöörame pilgu seekord hoopis Hiina Lähis-Ida ambitsioonidele (Hille Hanso). Meeleavaldusi on selgelt rohkem ja etnoloog Aimar Ventsel arutleb tõusu põhjuste üle ning kui tõsiselt neid tasuks võtta, oma seisukoha avaldavad ka kaks koroonaprotestidel osalejat. Sõnumist pudelikaelas, mille jättis meile Suessi kanali ummik, kirjutab silmiavava ülevaate transpordiasjatundja Raivo Vare. Ajakirjanik Marian Võsumets sukeldus seekord järjest kasvava osakaaluga keikkamajanduse temaatikasse ja uurib, kas tööampsude tee on tee jõukusesse või hoopis vaesusesse. Viljar Arakas arutleb teemal, kuidas on pandeemia muutnud töökeskkonda ja kas me sügisel veel kontoritesse naaseme. Eelmises numbris alustatud ja lugejatelt väga sooja tagasisidet saanud rubriik “Kunst kodudes” sipsas seekord külla moelooja Liisi Eesmaa ja filmitegija Madis Ligema koju. Suur intervjuu on näitleja Marika Vaarikuga, kellega Von Krahli Teatri alternatiivkultuuri lähiajaloost laetud baariruumis pidas säriseva vestluse meie kultuuritoimetaja Valner Valme. Aga juttu tuleb veel uuest restoranist Lee, saunakultuurist ja õlledest ning Rain Tolk külastab ühes Eesti väikelinnas erootikaajakirja väljaandjat. Ameerika kirjanik Scott Diel tutvustab hollandi illustraatorit Toon Vugtsi, mõlemad on Eestis elavad välismaalased.
Numbri esikaanele oleme valinud fragmendi avangardist Malle Leisi (7.07.1940–9.08.2017) ühest tuntumast 70ndatel tehtud teosest, mis mõjus omas ajas kui sõõm värsket õhku, olles omamoodi sõnumitooja uuest ajastust ning sobides kujundlikult kokku võtma ka meie seekordse numbri teemasid.
Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.
No näiteks, kliimast räägitakse üha rohkem ja Euroopas on rohelised paljudes riikides ka võimul, aga millal Eestis neid tõsiselt võtma hakatakse (kirjutab endine EP saadik Indrek Tarand). Räägime tõusvast Aafrikast kui võimalusest (Tanel Sepp). Hiina kasvavast mõjust läänemaailmale kirjutatakse palju, aga meie pöörame pilgu seekord hoopis Hiina Lähis-Ida ambitsioonidele (Hille Hanso). Meeleavaldusi on selgelt rohkem ja etnoloog Aimar Ventsel arutleb tõusu põhjuste üle ning kui tõsiselt neid tasuks võtta, oma seisukoha avaldavad ka kaks koroonaprotestidel osalejat. Sõnumist pudelikaelas, mille jättis meile Suessi kanali ummik, kirjutab silmiavava ülevaate transpordiasjatundja Raivo Vare. Ajakirjanik Marian Võsumets sukeldus seekord järjest kasvava osakaaluga keikkamajanduse temaatikasse ja uurib, kas tööampsude tee on tee jõukusesse või hoopis vaesusesse. Viljar Arakas arutleb teemal, kuidas on pandeemia muutnud töökeskkonda ja kas me sügisel veel kontoritesse naaseme. Eelmises numbris alustatud ja lugejatelt väga sooja tagasisidet saanud rubriik “Kunst kodudes” sipsas seekord külla moelooja Liisi Eesmaa ja filmitegija Madis Ligema koju. Suur intervjuu on näitleja Marika Vaarikuga, kellega Von Krahli Teatri alternatiivkultuuri lähiajaloost laetud baariruumis pidas säriseva vestluse meie kultuuritoimetaja Valner Valme. Aga juttu tuleb veel uuest restoranist Lee, saunakultuurist ja õlledest ning Rain Tolk külastab ühes Eesti väikelinnas erootikaajakirja väljaandjat. Ameerika kirjanik Scott Diel tutvustab hollandi illustraatorit Toon Vugtsi, mõlemad on Eestis elavad välismaalased.
Numbri esikaanele oleme valinud fragmendi avangardist Malle Leisi (7.07.1940–9.08.2017) ühest tuntumast 70ndatel tehtud teosest, mis mõjus omas ajas kui sõõm värsket õhku, olles omamoodi sõnumitooja uuest ajastust ning sobides kujundlikult kokku võtma ka meie seekordse numbri teemasid.
Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.
Аннотация
Eesti kuuhoroskoop. September 2021