LITMIR.BIZ

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavalt poeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- ja noorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist või lühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohati hallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkus nägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamise vaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes. Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-Prantsusmaal Châtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidas ta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädes rahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan, mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saama kirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani, jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegse kirjanduse klassikasse. Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümne aasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast ja humanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour, Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec, Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda). Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.

Подробнее

Natalie Meg Evansi esikromaan „Kleidivaras“ viib lugeja 1930. aastate Pariisi kõrgmoeloojate armutusse maailma. Romaani peategelaseks on terane ja hakkaja Alix Gower, kelle unistuseks on saada sama edukaks moeloojaks nagu Coco Chanel. Alixil on imetlusväärne anne: ta suudab kopeerida ükskõik milliseid kõrgmoe kavandeid, olles neile üksnes põgusa pilgu heitnud. Tänu sellele oskusele saab ta tööd ühes Pariisi edukaimas moemajas. Peatselt tõmmatakse ta aga kõrgmoetööstuse varjatud petuskeemide rägastikku. Samal ajal vaevavad Alixit vastuseta jäänud küsimused oma perekonnaloo kohta. Kuidas suri tema vanaisa, kes on tema tõeline isa ja kes on salapärane väljapressija, kes mineviku arvelt rikastuda püüab? Kui Alix kohtub sümpaatse inglise sõjareporteri Verrian Havilandiga ja minevikusaladused hakkavad tasapisi ilmsiks tulema, taipab ta, et piisab vähimastki väärsammust – või vale inimese usaldamisest – ja tema elu võib õmblustest lahti käriseda. Tegelaste käigud viivad lugeja ka Alsace’i piirkonda, Hispaania kodusõja sündmuste keerisesse ja Teise maailmasõja alguse meeleoludesse. Briti kirjanikul Natalie Meg Evansil on selja taga seikluslik noorus. 1970. aastate lõpus Kesk-Inglismaa kunstikolledžis õppides otsustas ta ühel hetkel kooli pooleli jätta ja Londonisse sõita lootuses, et ehk õnnestub tal mõnes väiketeatris näitlejana karjääri teha. Ta tegeles viis aastat näitlemise ning näidendite ja sketšide kirjutamisega, kuni sellest suhtekorraldustöö kasuks loobus. Praegu on tema põhitegevuseks kirjutamine. Ta elab koos abikaasaga maamajas Põhja-Suffolkis, kus nad peavad hobuseid ja koeri.

Подробнее

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajel salaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. Kui Karita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima ta tegelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänu kellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marioni lootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on paraku kõike muud kui sirgjooneline või ohutu. Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutest lugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest, eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma ei saa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranud mu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka, Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida… Ainult minu armas tütar puudubki galeriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on? „Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all nii dokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee” on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

Подробнее

Lugu, mis võiks olla ka Eesti riigi ajalooõpikuks, seda mitte ajalooarvude, vaid tunnete, probleemide ning kannatuste osas, mis hingekriipivad iga eestlase jaoks. Lugu sündmustest, sõdadest ja INIMESTEST ning ARMASTUSEST ajaloo hammasrataste vahel. Lugu Eestimaast, nähtuna baltisakslase pilgu läbi, kes tunneb end pigem eestlase kui sakslasena. Taustaks noor Eesti Vabariik, sõda, okupatsioon, väikerahva tahe olla vaba ja iseseisev ning justkui selle vabaduse sümbol – Hiiumaa kaunis loodus.

Подробнее

Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse. Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest. Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust. Julgust elada.

Подробнее

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“ Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda. Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Подробнее

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Подробнее

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

Подробнее

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Подробнее

Lääne-Rooma hukkuv ühiskond võtab oma kunagiste surmavaenlaste kimbrite viimast järeltulijat vastu kõige sellega, mida on tal veel pakkuda – kuhtuva vägevuse riismete, kaabakate käratsemise ja lõbumajade kahtlase suduga, mida süngestab verine hoolimatus inimelu vastu. Nii Ballimar Gallia Narbonensise provintsis, kui ka tema lähedased Britannias teevad kõike, mis neist oleneb, et taas kohtuda ja viia täide oma neimalubadus. Kuid Wulfingid poleks oma nime väärt, kui nad kõigel sellel niisama lihtsalt sündida lubaksid ning oma sõna on kaasa rääkida ka patriits Aulus Mamiliusel.„Hundipäikese aeg. Vaen võtab verejälge” jätkab TAMUR KUSNETSI sule kaudu Ballimar Kimbrungi saagat, milles salakavalus viskab maolookeid, kuuvalgus helkleb kalgil terasel ja teadmine oma kohusest sunnib peale raskeid valikuid.

Подробнее