Аннотация

Eleanor on noor naine, kellel on prosopagnoosia – ta on võimetu nägusid ära tundma. Ühel õhtul mõrvatakse Eleanori vanaema Vivianne julmalt otse lapselapse silme all. Eleanor näeb küll tapjat, kuid ei suuda teda tuvastada ega politseile kirjeldada. Paar kuud hiljem selgub, et Vivianne on Eleanorile pärandanud mõisa, mille olemasolust viimane midagi ei teadnud. Ühel nädalavahetusel sõidab ta koos poiss-sõbra Sebastiani, advokaadi ja tädiga oma uusi valdusi üle vaatama. Mõis aga pakatab saladustest.
Mida enam Eleanor minevikus kaevab, seda rohkem küsimusi tekib. Kes oli Vivianne? Kes küll soovis tema surma? Ja miks ta hoidis seda mõisa saladuses? Eleanor otsib meeleheitlikult vastuseid, tahab teada tõtt, kuid ilmselgelt soovib keegi, et ta ei saaks iialgi saladuste jälile. “Pärija” on õudustäratav kriminaalromaan üksikus mõisas elanud perekonna valgustkartvatest saladustest, mis aastakümneid hiljem päevavalgele tulevad.
Rootsi krimikirjanik Camilla Sten tegi 2019. aastal suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Kadunud küla“. See on tõlgitud tosinasse keelde ja valmimas on film.

Аннотация

Stella Kendrick on läbi ja lõhki Ameerika pärijanna, keda ei anna taltsutada. Aga kui see elavaloomuline hobusetreener puutub kokku Briti aristokraatiaga, kohtab ta võrdset vastast – ja mõrvarit . . .
Kevad 1905: vaba loomuga nagu tõuhobused, kellega ta mööda Kentucky lagendrikke ratsutab, tormab Stella pea ees seiklustesse, kui ta kutsutakse Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsaobuseid, vaid on lubanud Atherly krahvi rahapuuduses vaevlevale pojale anda ka tütre käe . . .
Stella pole nõus laskma end maha parseldada nagu laadaponi. Kuid hoolimata konarlikust algusest on tema tulevase peigmehe, kelmika vikondi „Lyndy“ Lyndhursti juures midagi intrigeerivat. See ebatõenäoline paar võib ühele lainele jõuda . . . kuni leiavad raamatukogust surnuna neid laulatama pidanud vikaari.
Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Pruutpaarist saab paar amatöördetektiive, kui Stella ja Lyndy asuvad tõe jälile, et ohjeldamatu kurikael ei hävitaks nende ühist elu juba eos . . .

„Vaimustav . . . Ekstsentrilised ja humoorikad tegelased lisavad põnevust . . . Ajaloohõngulise muhekrimi austajad on kindlasti lummatud.“ —Publishers Weekly „Selle mõnusa muhekrimka tõstavad teiste seast esile hästi väljajoonistatud tegelased, külluslikud kirjeldused ajaloolisest tegevuspaigast ja hobuste võiduajamistest ning arglikult arenev armulugu.“ —Booklist

Аннотация

Arthur Johnson ei näe välja nagu mõrvarlik psühhopaat. Ta on viisaka käitumisega keskealine mees, kes pole kunagi osanud naistega rääkida. Aastatepikkune üksindus on väärastanud tema vaimu ja muutnud soovi naise armastuse ja austuse järele patoloogiliseks vajaduseks hoolikalt kontrollitud vägivalla järele. Arthuri maja keldris on ideaalne ohver, naine, keda saab mõrvata ikka ja jälle, naine, kes ootab teda igal õhtul …
Kui allkorrusele kolib noor psühholoogiadoktorant ja Arthuri mannekeen keldrist kaob, siis mida teeb mees, et rahuldada oma võimast vägivallahimu?
Romaanis, mille tegevus toimub Loode-Londoni väljamõeldud äärelinnas, on lahedaid vaatlusi ja irooniat, see puudutab 1970. aastate sotsiaalseid võtmeteemasid: seksismi, feminismi ja rassismi.
„Deemon mu silme all“ on kriminaalromaan, mille eest Ruth Rendell võitis 1976. aastal esimese oma kuuest Kuldse pistoda auhinnast. See on kummitav sissevaade patoloogilise kurjategija maailma.
Ruth Rendell (1930–2015) on tänapäeva säravamaid detektiivkirjanikke. Ta on avaldanud üle 70 kriminaalromaani (osa neist Barbara Vine’i nime all) ning hulgaliselt lühiproosakogumikke. Tema teoseid on tõlgitud ligi 30 keelde ja need on saanud mitmeid auhindu nii Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides kui ka Põhjamaades.

Аннотация

Ole oma soovidega ettevaatlik – need võivad täide minna!
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks. Nüüd on Lexi ja Jake 18 miljonit naela võitnud lotopileti omanikud. Kuid nende sõbrad ei kavatsegi oma osast loobuda …
Menuraamatute autor Adele Parks heidab kaasahaaravas olmepõnevikus suhetest, rahast ja reetmisest pilgu rikkuse varjukülgedele ja õnne ootamatu pöördumise tagajärgedele.
Adele Parks sündis Inglismaa kirdeosas Teesside’is. Ta on kirjutanud kakskümmend rahvusvahelist menukit, värskeim neist on Sunday Timesi müügitabelite etteotsa kerkinud „Võidupilet“. Ta on The National Literacy Trusti saadik ja The Costa žürii liige. Adele on elanud Botswanas, Itaalias ja Londonis ja elab hetkel koos abikaasa, poja ja kassiga Guildfordis Surreys. „Võidupilet“ on tema kahekümne aasta jooksul kirjutatud kahekümnes romaan.

Аннотация

Kate on alati unistanud päris oma käsitööpoest, milles müüa enda loodud tekstiilitooteid. Nüüd, kui tal on õnnestunud see unistus St Felixis, Cornwallis asuvas ilusas mereäärses linnakeses ellu viia, tundub Kate’ile, et kõik ta soovid on täitunud.
Aga Kate’i poega on seotud mingi saladus, mida Jack, linna uue kunstitarvete poe omanik, tahab aidata lahendada. Hulk salapäraselt ilmunud maale ja kauneid tikitud pilte viitavad üle kuuekümne aasta vanusele armastusloole ning Kate’il on vaja teada, kuidas see lugu lõpeb!
Aegadetagusesse armuloosse sukeldudes avastavad Kate ja Jack kummastava sarnasuse endi ja nende 1950. aastate vastete elu vahel. Peale selle hakkavad nad ka ise omavahel lähedasemaks saama.
Kuid kas samal ajal, kui lahti rulluvad kahe paari lood, suudavad Kate ja Jack heastada ülekohtu, mis on olnud saladus juba kuuskümmend aastat? Kas kummagi paari lugu leiab õnneliku lõpu, mida see väärib?

Аннотация

Virginia Woolfi (1882–1941) peetakse üheks XX sajandi tähtsamaks modernistlikuks autoriks. Kirjandusloos tuntakse teda eelkõige romaanikunsti uuendajana, kuid Woolfi mänglev ja julge kirjutuslaad avaldub ka novellides ja arvustustes, samuti esseedes, millest suurem osa autori eluajal ilmuda ei jõudnudki.
„Oma tuba“ sündis kahest ettekandest teemal „Naised ja ilukirjandus“, mille Woolf pidas aastal 1929, kuid mis mõjuvad värskelt ja aktuaalselt ka täna. Essee illustreerib nii Woolfi lopsakat stiili kui ka oskust käsitleda oma kaasaja põletavamaid maha vaikitud probleeme elegantse vaimukusega. Woolfi elujaatavast toonist peegeldub soov vabaneda mistahes jäigastunud mõõdupuudest, ilma et seejuures takerdutaks kammitsevasse ängistusse.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Virginia Woolfi romaanid „Tuletorni juurde“ (1983, nr 5–7) Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlkes, „Orlando. Elulugu“ (1997, nr 31–34), „Proua Dalloway“ (1998, nr 13–16) ja „Lained“ (1999, nr 3–6), tõlkijaks Riina Jesmin, autobiograafiline „Olemise hetked. Märkmeid möödanikust“ (2013, nr 33–35), mille on tõlkinud Krista Mits, ning lühijuttude valimik „Kirjutamata romaan ja teisi jutte“ (2017, nr 25–26) Mirjam Parve tõlkes. „Oma toa“ uustrüki saatesõna on kirjutanud Eret Talviste.

Аннотация

Baaris turvamehena töötanud Samuel Part on sunnitud otsima endale uue töökoha ning temast saab 42-aastaselt Eesti politsei nooreminspektor. Peagi kohtab ta oma uut ülemust, kindla ilmavaatega vaneminspektor Mart Sapistet, kelle kohta sahistatakse, et politseisse sai ta tööle pärast seda, kui ta oli politseidirektori Moskva stripiklubis pokkeris paljaks mänginud ning lubanud kaotatud raha tagasi anda, kui ta pääseb tööle detektiivina.
2019. aasta veebruaris saab see kummaline tandem väljakutse Lõuna-Eestis paiknevasse hotelli, kus pealtnäha lihtne mõrvalugu võtab ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning viib uurijad uskumatutesse seiklustesse, mis on ühtaegu nii põnevad kui ka naljakad ning mille lõppu ei oska keegi ennustada.
Ülimalt lõbus kriminaaljutt, mis kulgeb justkui kammiseljast piidena turritavate švejkilike lugude rütmis, jättes nüüdisaja poliitkorrektsuse nõuded muretult kõrvale. – Ülle Madise
Kui omal ajal oleks kriminaalpolitseis roima lõhutud sama lõbusalt ja humoorikalt nagu selles raamatus, poleks ma inspektorist edasi rühkinudki! – Andres Anvelt
Värvika vaimukusega kirjutatud põnevik, mille ettearvamatusse süžeesse on eriti nauditaval moel pikitud ka Eesti elust tuttavaid tegelasi ja kirjeldusi. – Anu Tali
Kriminaalselt naljakas raamat. – Mart Juur

Аннотация

Luuletaja ja lastekirjaniku Lotta Olssoni romaani peategelane kaalub oma elu tehtud ja veel tegemata valikuid. Miks me üht või teist asja just nii teeme, kas sellepärast, et tahame, või sellepärast, et peab – sest nii ju tehakse, olgu küsimus siis suhtemustrites või kergkäru kaubamärgis. Veel on see raamat keelest, sellest, kuidas me maailma ja inimesi ja asju nimetades neid määratleme ja vahel ka nägema hakkame.
Raamatu lõpus on tõlkija Aet Variku intervjuu autoriga.

Аннотация

Ajakiri Vikerkaar, september 2021

Аннотация

Ajakiri TeaterMusikaKino september 2021