ТОП просматриваемых книг сайта:
Jüri Parijõgi
Список книг автора Jüri Parijõgi
Аннотация
Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?
Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga. Loeb Toomas Lunge.
Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga. Loeb Toomas Lunge.
Аннотация
Parijõe on koostatud muinasuttude kogu on kokku pandud Eesti Rahvaluule Arhiivis olevate originaalide järgi. Muinasjuttude sisu ja sündmustik on edasi antud enam-vähem täpselt originaalide järgi, mõnel juhul on mitu teisendit sulatatud kokku üheks jutuks. Vormi ja sõnastuse on autor andnud vabalt, umbes nii, nagu tema arvates vanad jutustajad võisid jutustada. Kogumikus on 41 juttu.
Аннотация
Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab. […] „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta. „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.” […]
Аннотация
Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks. Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep. […] Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult: „Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.” Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt: „Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?” „Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.” […]
Аннотация
Jüri Parijõe jutustused. Andu raadio Tuleohus Püss Uppumisohus Meie Eku Suuskadel Vallastesse Andu karjapäev Kang Arno esimene reis Arno maal Vasikat õpetamas Esimest korda linnas Isaga kalal Koduseid talitusi tegemas Kevadine suurvesi Lehe-Sassi omad uisud Sõit jäätükil Kui meie hakkasime pillimeesteks Rein ja Anna mängivad poodi Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud Mägiste poiste kanakasvatus Väljaotsa poiste vastlad Vastlapäev Tooma lihavõttemunad Kuidas vana meister oli kord jõulumees
Аннотация
Jutustus lihtsa sadamapoisi unistuse – saada meremeheks – täitumise esimestest laevapoisi aastatest. Seiklustest ja hallist argipäevast mis viivad nimitegelase kaugetele ookeanitele ning mis alati ei olegi nii romantilised vaid vahel suisa karmid või kurvad. Järg raamatule "Kulbu sadamas".
Аннотация
Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist. Sisaldab jutte: Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui isa kinkis raamatuid. […] Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie koorijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle. „Tseetuur… tseetuur pole õige!” Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks: „Tseetuur on sama, mis peemollgi, seda on raske mängida. Meil isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!” Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri nii, et silmad tahtsid pealuust välja tungida. Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesaba-jõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv. Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud. „Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida,” oli tema lõplik otsus. […]
Аннотация
Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus. Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas. […] Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis: „Kas oled ka väsinud?” Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin: „Vaata, kui must larhv!” Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on. Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin: „Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.” Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael. Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi. Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele. […]