ТОП просматриваемых книг сайта:
Jüri Parijõgi
Список книг автора Jüri Parijõgi
Аннотация
Reisikirjad: Veoautol läbi Lõuna-Eesti, Pühajärvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele. […] Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumisesemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…” […]
Аннотация
„Laevapoisi päevilt“ on eesti realistliku lasteproosa meistri Jüri Parijõgi jutustus 1927. aastast. Kas see, et ühest rannaküla poisist saab meremees, on enesestmõistetav, või on sellelgi teel omad karid? Lugu neile, kes teavad, mis on mere kutse.
Аннотация
Jutud: Hingi päästmas, Jõulud Kulbul, Õnnetu reede, Vana Marksoni esimesed seiklused Atlandil […] „Mis see siis tähendab?” hüüdsin kurjustades ja asusin madruste juurde. „Laske veidi järele ja hiivake uuesti, on jäänud ehk mõne kivi taha.” „Härra kapten,” sõnas siis vana pootsman, „ärge sõitke täna välja. See on saatuse hoiatus – Jumala sõrm, ankur ei taha meid minna lasta… sõidust ei tule head.” Mina aga pidasin kinni sellest, mis ütlesin. Mehed lasksid järele ja katsusid uuesti, kuid miski ei aidanud. „Mis sa ajad saatusega jonni!” hüüdis vana Jokela, kelle laev seisis mõnikümmend sülda meist eemal reidil ja oli samuti sõiduvalmis. „Ütlen sulle veel kord: ära alusta reisu reedel!” […]
Аннотация
Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast. […] „Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.” Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt: „Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…” […]