LITMIR.BIZ

      PROLOOG

       1897

       Üks, kaks, kolm, neli, viis … üks, kaks, kolm, neli, viis …

      Tüdruku suust ei kostnud piuksugi, ainult huuled liikusid. Hääletult loendas ta mosaiikkive jalge ees. Konarlikke, tuhande aasta jooksul tallatud jõekive, mis olid geomeetriliste kujunditena või müstiliste piltidena põrandasse paigutatud.

      Siin oli viis tähte, seal viis lille, kusagil ka viisnurk. See paigutus ei olnud juhuslik. Ta oli õppinud, et tsistertslaste ordu liikmetele on viis sümboolne arv: seda peeti puhtaks ja täiuslikuks asjade kehastuseks, nii näiteks olid roosid viiekroonleheliste õitega, õunad ning pirnid olid viiekambriliselt struktureeritud puuviljad. Inimesel oli viis meelt, ja Kristuse viit haavaarmi võeti jutuks igal palvusel. Nunnad ei olnud talle siiski õpetanud, et viis oli ka armastuse ja Venuse arv, meheliku arvu kolm ja naiseliku arvu kaks jagumatu summa. Selle neljateistkümneaastasele tüdrukule suurt huvi pakkuva fakti oli ta leidnud ühest raamatust, mida luges salaja pööningul.

      Kloostri raamatukogu varjas kõige hämmastavamaid aardeid: vähem skandaalsed, kuid samuti mitte murdeealise plika silmadele mõeldud olid keskajast pärinevad Bernard de Clairvaux’ jutlused, milles ta meenutas oma munkadele, kui tähtis roll on palvete ja rituaalsete pesemiste juures lõhnaainetel. Tsistertslaste ordu asutaja soovitas usuvendadel koguni spirituaalse, sissepoole pööratud pilgu saavutamiseks kujutada ette neitsi Maarja parfümeeritud rindu, mida ülemlaulus ülistati. Viiruk ja jasmiin, lavendel ning roosid altaril hoolitsesid selle eest, et süvendada sisevaatlust lõhnameele abiga.

      Orbudele, nagu üksildane noor tüdruk, kes ta ise oli, jäid kloostriaias kasvavatest taimedest saadud aroomid siiski kõigest kaugeks unistuseks, samuti kui kujutelm armastava ema lopsakale rinnale viskumisest. Kasvandikud küüriti regulaarselt pesutoobris puhtaks odava majapidamisseebiga, nii et nad ei olnud enam räpased tööst põllul või köögis ning hõngasid puhtuse, mitte hirmuhigi ja kurnatuse järele – lõhnamisest ei olnud siin juttugi. Karedaid valgeid linu, mida ta pidi pesema, vajaduse korral paikama ja korralikult kokku lapatuna pesukambrisse virna laduma, koheldi suurema hoolikusega kui vaeslaste nahka.

       Üks, kaks, kolm, neli, viis …

      Ta lõi aega surnuks loendamisega, oodates järjekorras koos teiste tüdrukutega, et preester ta pihile võtaks. Kui nad olid tuima monotoonsusega nagu sõdurid kasarmuõuel rivis seisnud, astusid nad üksteise järel pihitooli. Ta eeldas, et nunnad nõudsid seda vaikset sirgeselgset hoiakut, mida ükski laps ei suutnud pikka aega välja kannatada, et väikestel oleks lisaks muule veel üks patt üles tunnistada. Tavaliselt ei olnud keegi neist viimasest, möödunudlaupäevasest pihist saati pattu teinud. Siin üleval tuulisel kaljupealsel, kuhu kaheteistkümnendal sajandil oli rajatud Aubazine’i klooster, ei olnud patustamiseks võimalustki.

      Juba umbes kaks aastat oli tüdruk nüüd elanud selles üksildases maailmas Prantsusmaa keskosas, piisavalt kaugel Pariisi viivast peateest, nii et pähe ei tulnud mõtetki ära joosta. Üle seitsmesaja päeva oli möödunud ema surmast ja tunnist, kui isa oli pannud ta hobuvankrile ning saatnud tsistertslaste juurde. Lihtsalt niisama. Nagu oleks ta koorem. Seejärel oli isa igaveseks kadunud, ja väikese tüdruku haprale hingele avanes põrgu. Ta hakkas kirglikult ihaldama silmapilku, kui on piisavalt vana, et tohib kloostrist lahkuda ja alustada iseseisvat elu. Võib-olla oli õmblusnõel võtmeks sinna. Kes oskas õmmelda ja oli visa, võis jõuda välja Pariisi ja pääseda tööle mõnda sealsesse suurde moemajja. Ta oli kuulnud, kui sellest räägiti, kuid põhimõtteliselt ei teadnud ta, mida see tegelikult tähendas.

      Igal juhul kõlas see paljutõotavalt. „Moemaja” oli sõna, mis pani temas helisema kauge mälestuse. Kaunid kangad, näiteks sahisev siid, lõhnavad volangid ja peenim pits. Mitte et tema ema oleks olnud peen daam. Ta oli olnud pesunaine, isa oli rändkaupmees. Isa ei olnud kunagi müünud nii peeni asju, kuid ometi seostas tüdruk iga mõtte ilusatest asjadest maman’ga. Ta tundis emast nii suurt puudust, et mõnikord hakkas tal pea ringi käima igatsusest kaitstuse järele, mida ta oli ema läheduses alati tundnud.

      Ent ta oli jäetud iseenda hooleks, sai tunda karmust ja drilli, karistusi ning teinekord ka jumalikku pattude andeksandmist. Tegelikult ei soovinud ta midagi muud kui natuke kiindumust. Kas see oli patt, mida tuleks pihtida? Kas see saladus võis lasuda tema hingel nii rängalt, et hing ei saa rahu? Võib-olla, mõtiskles ta endamisi. Võib-olla aga ka mitte. Ta ei tunnista pihiisale, et soovib oma ellu lihtsalt ainult armastust. Täna mitte. Ja tõenäoliselt ka mõnel teisel päeval mitte.

      Tummalt loendas ta põranda mosaiigikivikesi oma teel Aubazine’i katedraali: üks, kaks, kolm, neli, viis …

      ESIMENE OSA

       1919–1920

      1. PEATÜKK

      Kollased autotuled lõikusid udusse, mis tõusis Seine’ilt ja mähkis kaldateel kasvavad saared, lepad ning pöögid endasse nagu valge lina. Nagu surilina, vilksatas mõte läbi Étienne Balsani pea.

      Tema vaimusilma ees võttis kuju pilt lautsile pandud surnust: lömastatud ihuliikmed, põlenud nahk, kaetud linase riidega. Surnu jalge juures pukspuuoks, rinnal krutsifiks. Pea kõrval kauss pühitsetud veega, mis varjutas surma lõhna. Küünlavalgus heitmas tontlikke varje surnukehale, mille nunnad olid korrastanud niimoodi, et selle nägemine ei olnud ülearu heidutav vaatepilt.

      Tahtmatult püüdis Étienne ette kujutada, kuidas tema sõbra kena nägu võis olla moonutatud. Ta tundis seda nägu peaaegu niisama hästi kui iseenda oma.

      Ilmselt ei ole just palju järel korrapärastest näojoontest, elegantselt kaarduvatest huultest ja sirgest ninast, vastas ta ise oma küsimusele. Kui auto sööstis pidurdamata nõlvakust alla, põrkas vastu kaljuseina ja süttis põlema, jäi väga vähe luid-konte terveks. Kindlasti läks vaja üksjagu osavust, et taastada avariisse sattunu nägusat välimust.

      Étienne tundis, kuidas mööda põske niriseb alla midagi märga. Kas vihm sadas autosse sisse? Ta tahtis kojamehed tööle panna, ent tegi seda nii rabedalt, et auto oleks äärepealt teelt välja sõitnud. Kui ta paaniliselt pidurit vajutas, pritsis lumelobjakat vastu küljeaknaid. Lõpuks libisesid kojameeste kummiribad kiiksudes üle klaasi. Vihma ei sadanud. Pisarad voolasid silmist, rusuv väsimuse ja kurbuse laine ähvardas teda enda alla matta. Kui ta ei taha lõpetada nii nagu sõber, tuleb tal keskenduda maanteele.

      Auto seisis maanteel risti. Étienne sundis end rahulikult hingama, lülitas kojamehed välja, haaras kahe käega roolist. Mootor möiratas, kui ta gaasipedaalile vajutas, rattad käisid kohapeal ringi. Nõksatuse järel liikus auto tagasi õigele sõidurajale. Mees tundis, kuidas pulss rahunes. Nii hilisel tunnil

Скачать книгу