LITMIR.BIZ

      Mõni päev enne selle raamatu avaldamist augustis 2018 istus meie tütar Greta Thunberg Rootsi parlamendihoone ette maha ja alustas koolistreiki kliima nimel – see streik kestab siiani, nii Mynttorgetil Stockholmi vanalinnas kui ka paljudes teistes maailma paikades.

      Pärast seda on paljud asjad muutunud. Nii tema kui ka meie pere jaoks.

      Mõnel päeval tundub see peaaegu nagu muinasjutt.

      See väljaanne on täiendatud uute pildikestega suvest 2018 ja Greta koolistreigi algusest.

      P.S. Enne selle raamatu esmakordset avaldamist ütlesime, et kui peaksime selle pealt midagi teenima, läheb raha meie loodud sihtasutuse kaudu organisatsioonidele Greenpeace, WWF, Lära med Djur, Fältbiologerna, Kung över Livet, Naturskyddsförening, Barn i Behov ja Djurens Rätt.

      Nii me ka tegime.

      Sest selline oli Greta ja Beata otsus. M.E.

      1. STSEEN

      VIIMANE ÕHTU OOPERIS

      On aeg lavale astuda.

      Orkester häälestab viimast korda pille ja saali valgus kustub. Seisan dirigent Jean-Christophe Spinosi kõrval, oleme valmis lavauksest sisenema ja oma kohtadele asuma.

      Täna õhtul on kõik rõõmsad. See on viimane etendus ja homme sõidab igaüks koju oma pere juurde. Järgmisele tööle. Koju Prantsusmaale, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Koju Oslosse ja Kopenhaagenisse. Edasi Berliini, Londonisse, New Yorki.

      Viimased etendused on möödunud pisut nagu transis.

      Kõik, kelle töö on olnud laval esineda, teavad, millest ma räägin. Mõnikord tekib eriline voolamine; energia, mis kasvab lava ja publiku vastastikuses koosmõjus ning moodustab ahelreaktsiooni, mis kestab etendusest etendusse, õhtust õhtusse. See on nagu maagia. Teatri- ja ooperimaagia.

      Ja nüüd on käes Händeli „Xerxese” viimane etendus Stockholmi skäärides asuvas Artipelagi saalis. On 2. november 2014 ja täna õhtul laulan ma Rootsis ooperilaval viimast korda. Aga seda ei tea keegi.

      Täna õhtul laulan ma üldse viimast korda ooperilaval.

      Õhus on elektrit ja lava taga liiguksid kõik justkui mõni sentimeeter Artipelagi peaaegu uhiuuest betoonpõrandast kõrgemal.

      Tänast õhtut filmitakse. Etendust on salvestamas kaheksa kaamerat ja täismahus produktsioonitiim.

      Läbi lavaukse on kuulda üheksasaja haudvaikse inimese kohalolu. Kuningas ja kuninganna on kohal. Kõik on kohal.

      Kõnnin edasi-tagasi. Püüan hingata, aga ei saa. Keha kalduks nagu kogu aeg vasakule ja ma higistan. Käed lähevad tuimaks. Viimased seitse nädalat on olnud üks lõputu õudusunenägu, ilma igasuguse puhkuseta. Mitte kusagil pole lootust rahu saada. Mul on halb olla, aga mitte nii halb, et peaksin oksendama. Nagu pikaleveninud paanikahoo ajal.

      Mul on tunne, nagu oleksin läbi klaasseina jooksnud ja enne põrandale langemist otsekui kukkumisse tardunud. Ootan lööki. Ootan valu. Ootan verd, murtud luid ja kiirabi sireenide huilgamist.

      Aga midagi ei juhtu. Näen vaid iseennast õhus rippumas, selle neetud klaasseina ees, milles pole ainsatki pragu.

      „Ma ei tunne end hästi,” ütlen ma.

      „Istu. Kas tahad vett?” Räägime dirigendiga omavahel prantsuse keeles.

      Järsku ei kanna jalad mind enam. Ma kukun. Jean-Christophe püüab mu kinni.

      „Pole midagi,” ütleb ta. „Alustame hiljem. Las ootavad. Ajame minu süüks, ma olen prantslane. Me hilineme alati.”

      Keegi naerab.

      Pidin pärast etendust ruttu koju minema. Mu noorem tütar Beata saab homme üheksaseks ja mul on kodus tuhat tegemist. Aga seal ma nüüd leban. Minestanult dirigendi käte vahel.

      Tüüpiline.

      Keegi silitab ettevaatlikult mu laupa.

      Kõik läheb mustaks.

      2. STSEEN

      KAEVANDUS

      Kasvasin üles Sandvikis ridaelamus. Ema oli diakon ja isa töötas Sandviki kaevanduse finants- ja maksujuhina. Mul on kolm aastat noorem õde Vendela ja üksteist aastat noorem vend Karl-Johan, kelle ema ristis

Скачать книгу