Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks - Annela Laaneots Minu Setomaa

Скачать книгу

kodu toimuva eest.

      Uued ajad on aga Setomaale jõudnud kohale varem kui mujale Eestisse.

      „Naine mehega võrdne? Päriselt? Meil on ka nii,“ kinnitavad eestlased, kel meeste ja naiste palgalõhe on suurim Euroopas ja naisi tippjuhtide kohale tõusmast takistab nähtamatu klaaslagi. Esimene naissoost ülembsootska valiti Setomaal 2001. aastal. Nüüdseks, aastaks 2019, on Setomaa 14 sootskast viis naised. Eestis pole taasiseseisvumise aja jooksul minu ülembsootska-aastani olnud mitte ühtegi naissoost peaministrit, ammugi siis presidenti.[4.] Valitsuse paraadfotodel paistab pintsaklipsustatud ministrite rivis paar-kolm naisministrit, lilled süles. Naisi on ministriameteis olnud ka vähem, harva rohkem kui paar ja siis on see juba olnud nii erakordne sündmus, et on ületanud uudiskünnise. Setomaa ülembsootskal pole aga käes mitte lilled, vaid kiior.

      Igal juhul on seto kultuuri alustala ja kõige austusväärsem inimene lauluema. Leelonaine, kes oskab panna kõik ümbritseva ja olulise kokku seto lauluks ehk leeloks. Lauluks, kust elutõed jõuavad järgmistegi põlvkondadeni – suulise pärimusena edasi antud elutarkused.

      Minu jaoks oli ja on Seto kuningriik alati olnud, nagu sootska Õie on tabavalt nimetanud, seto rahvuse manifestatsioon, eraldi rahvuseks olemise iga-aastane kinnitus. Uhkus, au. Meeldetuletus, et ehkki meil, setodel, pole oma riiki, mis hõlmaks kogu me asuala, on meil oma kuningriik. Piir mängu ja tõelise elu vahel Seto kuningriigis on habras. Olgem ausad, üle selle piiri hüppavad setod ise edasi-tagasi mängleva elegantsiga.

      Mulle eelnenud ülembsootska Aarne kõneles kord nii:

      „Vinne poolõ pääl kutstas ülembsootskat korol – taa meelü-i meele, sootskilõ sukugi’, tuuperäst, õt kuningast om õks Peko. No’ mia’ tetä’, korol, sis korol. Vinnemaa om suur ja lag’a, mõni tiid, mõni tiiä-i.

      Maar’apäävä hummogu sõidi Petserehe, Vinne tollimiis kaes massinat, näge kiiorat ja küsüs:

      „A eto tšto takoe? “

      „Tseremonialnaja palka,“ ütli ma’.

      „Zatšem eto vam?“

      „Ja korol!“

      No tsuut jäi puudu, õt olõs ulli päähä är’ viidü.

      Õdagu tagasi sõitõh om piiri pääl pikk järekõrd. Tollih om tõõnõ miis. Näge, õt olõ seto rõivih, tege juttu:

      „Otkuda prijedeš?“

      „Iz Zigovo.“

       „Ahaa, praznik! U vas tam korolja võbirajut?“

       „Da, võbirajut. Zdes i tam.“

       „A tam gde? V Võru?“

       „Da, ot Võru do Värska.“

      Kaes sis massinahe, näge kiiorat, kaes mullõ otsa...

      „Ja korol!“ ütli ma.

      „Proježaite!“ Ja käänd minnu Vinne massinide ritta, mia om tühi.

      Võtt paprõ, vii putkahe ja käsk aamõtnigul kipõlt tetä’.

      Nii om: kõrd kaetas ku ulli, kõrd võõdas ku kuningat.“[5.]

      Setod on päris teistsugused võrreldes eestlastega, eks? Kes me siis oleme? Eestlased? Venelased? Venestunud eestlased? Eestistunud venelased? Ei see ega too ongi seto. Üks kahekümne neljast soome-ugri rahvast. Kuna setode keel on eestlaste omast erinev, usk – õigeusuga põimitud põline maausk – ka teistsugune, on olnud aegu, kus setosid on põlatud. Nende teistsugususe pärast. Setod aga, harjununa sajandite jooksul elama katõ ilma veere pääl[6.], nagu on kuulda me hümniski, on tõmbunud seepeale veelgi endasse, elanud oma seto elu edasi ja säilitanud enda kultuuripärandit, mis mujal Eestis aegade hämarusse kadunud.

      1 Annela valiti ülembsootskaks augustis 2014, Setomaa vallad liideti ühiseks omavalitsuseks – Setomaa vallaks – 1. jaanuarist 2018. [ ↵ ]

      2 Vabarna Anne ehk Anne Vabarna (1877–1964) – kuulus seto lauluema. Setodel on seto keeles rääkides kombeks öelda enne perekonnanimi (vanasti talu- või isanimi), seejärel eesnimi. Siin raamatus on autor kasutanud mõlemat varianti. [ ↵ ]

      3  Korol – kuningas, koroleva – kuninganna. (vene k) [ ↵ ]

      4 Nüüdseks, aastaks 2019, on Eesti saanud omale naissoost presidendi (2016), peaministrit endiselt mitte. [ ↵ ]

      5 Vene poolel kutsutakse ülembsootskat korol [kuningas] – see ei meeldi meile, sootskatele, üldse, sest kuningas on ju Peko. Aga mis teha, kui korol, siis korol. Venemaa on suur ja lai, mõni teab [Setomaad], mõni mitte.Maarjapäeva hommikul sõitsin Petserisse, Vene tolliametnik vaatab autot, näeb kiiorat ja küsib:„Mis see on?“„Rituaalikepp,“ ütlen ma.„Miks teil see on?“„Ma olen kuningas!“Õige vähe jäi puudu, et oleks hullu pähe ära viidud.Õhtul tagasi sõites on piiril pikk järjekord. Tollis on teine mees. Näeb, et olen seto rahvariietes, ja teeb juttu:„Kust tuled?“„Sigovolt [Radajalt].“„Aa, pidu! Teil valitakse seal kuningat?“„Jaa, valitakse. Siin ja seal.“„Aga kus seal? Võrus?“„Jah, Võrust Värskani.“Vaatab autosse, näeb kiiorat, vaatab mulle otsa.„Ma olen kuningas!“ ütlen ma.„Tulge siitkaudu!“ Ja suunab mu Vene autode ritta, mis on tühi.Võtab paberid, viib putkasse ja käsib ametnikul kiiresti teha.Nii on: kord vaadatakse nagu hullu, teine kord võetakse kui kuningat. (seto ja vene k) [ ↵ ]

      6  Katõ ilma veere pääl – kahe maailma serval. (seto k) [ ↵ ]

      Seto kuningriigi kroonikogo – tugi ja vägi

      Seto kuningriigi kroonikogo on varasemate ülembsootskate, nüüd eluaegse sootska aunimetuse kandjate kogu, mis tuleb kokku siis, kui ülembsootska kutsub. Kroonikogo annab ülembsootskale nõu, arutab setode jaoks olulisi teemasid ja seab sihte.

      Kuna kõik kroonikogosse kuulujad on ise vastutusrikka ülembsootska aasta või aastad läbi elanud, siis kõneleb neis kogemus. Nad kannavad teadmist, mis nad on ülembsootska- aastal omandanud. Ehkki tegu on minu arvates päris erinevate inimestega, on neis üks ühine joon: armastus Setomaa vastu.

      „Ma armastan sind,“ ütlevad nad oma kaasadele. „Aga Setomaad armastan ma veel enam,“ järgneb lause teine pool. „Kui Setomaa kutsub, tuleb minna!“ – see suhtumine iseloomustab neid kõiki.

      Sootskate pereliikmetel tuleb seda lihtsalt taluda, kui mõistmisest vajaka jääb. Ülembsootska-aastatel on enamikul ülembsootskatel olnud elu seatud nii, et kõigepealt tulevad Setomaa asjad ja alles siis kõik muu. „Kõige muu“ alla käib ka palgatöö. Kuna ülembsootska amet pole enam ammu vaid auamet, vaid peaaegu igapäevane järjepidev vabatahtlik täiskohaga töö, siis on sõite ja äraolekuid rohkem kui perega koos oldud hetki. Juhul muidugi, kui pere kaasas ei käi. Aga olgem ausad – seni, kuni ülembsootska vabatahtlikult täiskohaga riigiasju ajab, peab keegi peres lapsi hoidma, toetama, tööl käima ja muud eluolu korraldama. Ülembsootska-aasta lõpuks on omadega võhmal mitte ainult ülembsootska, vaid kogu tema pere.

      Tulenevalt ülembsootska auameti muutumisest igapäevaseks vabatahtlikuks täiskohaga tööks viimaste aastate jooksul võivadki ülembsootskaks kandideerimist endale praegu lubada ainult need, kes saavad oma elu korraldada nii, et tol aastal pole nad pere põhitoitjad. Kellast kellani palgatööl käies pole ülembsootska tööd võimalik teha.

      Igal ülembsootskal on voli kutsuda kroonikogo kokku siis, kui ta seda vajab.

Скачать книгу