Скачать книгу

Soovipuu

      Uustulnukatele ja teretulnukatele

      Teistmoodi puudega

      Tamm see kõneles kord –

      kuulas kõik muistne hord.

      Kuid mulle kõik puud

      kõneks avavad suud.

      Just nende käest vaid

      kõik tõed teada sain.

      Kel endil kõnelda vaid soov,

                kes teisi ei tee kuulmagi,

      need mitte ainsat silpigi

                ei kuule puudelt iialgi.

– MARY CAROLYN DAVIES (1924)1

      1

      Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised.

      See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

      Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime.

      Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.

      Ja eks katsu puud meelitada mõnda head nalja rääkima.

      Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

      Linnud? Nemad on oivalised. Konnad? Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad.

      Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.

      Nojah. Muidugi see sükomoor seal nurga peal. Too on küll uih-vuih-vuih.

      Nii et kas me üldse räägime inimestega? Räägime päriselt, nende inimlikest omadustest hoolimata?

      Hea küsimus.

      Lõppude lõpuks on puudel inimestega üpris keerulised suhted. Ühel hetkel te kallistate meid. Kohe seejärel teete meist söögilaudu ja jäätisepulki.

      Küllap imestate ise ka, miks loodusõpetuse tundides, kus räägitakse, et emake loodus on meie sõber, ei iitsatatagi puude kõnevõimest.

      Ärge süüdistage oma õpetajaid. Nad ilmselt ei teagi, et puud suudavad rääkida. Enamik inimesi ei tea seda.

      Sellegipoolest tasub kõrvad kikki ajada ja kuulatada, kui satud mõnel eriti õnnelikul päeval mõne eriti sõbraliku olekuga puu juurde.

      Puud ei oska nalju rääkida.

      Kuid lugusid jutustada oskame küll.

      Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga.

      2

      Muide, minu nimi on Punane.

      Vahest oleme varemgi kohtunud? Teate seda tammepuud algkooli juures? Suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi.

      Teatan uhkusega, et olen sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tammed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Meie kandis surub neid sadade kaupa oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

      Mul on krobeline punakashall koor, siledad teravatipuliste hõlmadega lehed, visalt edasi trügivad juured – ja kui ma juba kord pean ise ennast kiitma, siis kõige kaunimad sügisvärvid on sel tänaval just minul. „Punane” on minu kohta õrnalt öeldud. Oktoobrikuus näen ma välja nagu tulekahju. Ime, et tuletõrjujad ei ürita mind igal sügisel kustutada.

      Teid võib muidugi üllatada teadmine, et kõikide punaste tammede nimi on Punane.

      Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Ja sammasokotillo nimi on Sammasokotillo.

      Puude maailmas käivad asjad niiviisi. Meil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja.

      Kujutlege klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin. Kujutlege, mis vaeva peab vaene õpetaja igal hommikul puudujate märkimisel nägema.

      Küll on hea, et puud ei käi koolis.

      Selles nimedetavas on muidugi erandeid ka. Kusagil Los Angeleses on palm, kes nõuab, et teda kutsutaks Karmaks – aga teate küll, millised need kalifornialased on.

      3

      Sõbrad kutsuvad mind Punaseks ja teie võite sedasama teha. Kuid ümbruskonna inimesed on mind pikka aega kutsunud Soovipuuks.

      Sellel on oma põhjus juba ajast, mil ma olin veel tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis.

      Pikk lugu.

      Iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et minu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust.

      Mida iganes minu külge ka ei riputataks, sõlmitaks või lehviks seotaks, on see kokkuvõttes lootus millelegi paremale.

      Soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast.

      Enamasti käituvad inimesed mind külastades kenasti. Nad näivad mõistvat, et kõvasti kinni tõmmatud sõlm võib segada mind kasvamast nii nagu vaja. Nad on mu värskete lehtedega ettevaatlikud ja paljaste juurtega hoolsad.

      Kui inimesed on oma lootused riideribale või paberitükile kirjutanud, seovad nad selle mõne mu oksa külge. Tavaliselt sosistavad nad sealjuures oma soovi.

      Traditsiooniliselt soovitakse just esimesel mail, kuid tegelikult käib inimesi minu juures terve aasta.

      Sina helde aeg, mida kõike ma olen kuulnud:

      Ma soovin endale lendavat rula.

      Ma soovin sõdadeta maailma.

      Ma soovin pilvitut nädalat.

      Ma soovin maailma suurimat maiusetahvlit.

      Ma soovin geograafia kontrolltöö eest viie saada.

      Ma soovin, et proua Gentorini poleks hommikuti

                                                                         nii pahur.

      Ma soovin, et mu liivahiir oskaks rääkida.

      Ma soovin, et mu isa tervis paremaks läheks.

      Ma soovin, et ma ei peaks aeg-ajalt nälga tundma.

      Ma soovin, et ma poleks enam nii üksildane.

      Ma

Скачать книгу


<p>1</p>

Inglise keelest tõlkinud Peep Ilmet.