LITMIR.BIZ

Скачать книгу

iin

      Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest

      MARIE UNDER

      Minult on tihti küsitud, kas Marie Under on mu lemmikluuletaja, sest miks muidu oleksin pühendanud oma elust veerandsada aastat tema elu ja loomingu uurimisele, teinud temast dokumentaalfilmi, uurinud arhiive Eestis, Rootsis, USAs jm, kaitsnud doktoritöö Turu ülikoolis 2010. aasta jaanuaris monograafiaga „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (864 lk), koostanud neljaköitelise Underi loodusluule sarja ning avaldanud tema Euroopa-reisidest postkaardiraamatu. Mu vastus on olnud põiklev mitmel põhjusel. Esiteks pole mul kunagi olnud üht ja ainust lemmikkirjanikku, neid on palju ja nad on vaheldunud sõltuvalt vanusest ja eluperioodist. Underi elus ja luules on samuti erinevad perioodid ja erinev kvaliteet, kuigi tema kujundiandekus jahmatab mind ikka ja jälle ka sajandal ülelugemisel. Mis mind on Underi juures kõige rohkem köitnud ja hoidnud, on pea sajandi kestnud kasvav mõjukus eesti kirjanduses, see kolmekordne ime, millega üks kirjanik meie rahva elus hakkama sai: esmalt vabastas „Sonettide” Under rahvuse aistilise tundejõu esimese ilmasõja surutisest. Teiseks tugevdasid Underi ballaadid ja 1920.–1930. aastate mõtteküpsed, elukogenud tippluulekogud rahvuslikku eneseusku. Underi riiklikult pärjatud luule kaudu kinnitus arusaam eestlastest kui kõrgkultuuriga rahvast. Eesti rahvuslik vaimujõud otsekui inkarneerus Underi luules, vaim sai lihaks: „Ja liha sai sõnaks”, nõrgast naisest sai tugev mees, nagu meeskriitikud teda lõpuks kiitsid. Kolmandaks elas eesti rahvas Underi poliitilises isamaaluules ja traagilises pagulasluules välja oma kaotuste ja kannatuste silmavee, kinnitas oma usku ning jäi julgelt püstipäi. Piisanuks vaid ühest nii jõulisest poeetilisest kõnetusest, et tõusta kirjandusklassikuks. Underil õnnestus see ime vähemalt kolmekordselt.

      Mul oli hea kirjandusõpetaja Virgi Jalakas (1929–2017), kes õpetas meile 1960. aastate keskel C. R. Jakobsoni nimelises Viljandi I Keskkoolis julgesti ka siurulaste luulet, ehkki see polnud ametlikes kirjandusõpikutes veel päriselt lubatud. Sain Virgi isiklikust raamatukogust laenuks ka Underi luulekogusid, mis olid Eesti ajal ilmunud ja suured rariteedid. Armastussonetid muidugi meeldisid, aga hilisem ekspressionistlik luule jättis mind teismelisena jahedaks. Noort mind paelus luules hoopis Juhan Liivi lihtsus ja Henrik Visnapuu kirglikkus. Underi maailmaklassi küpsete ballaadideni ma keskkooli ajal õieti ei jõudnudki, neid õppisin hindama hiljem. Underi keelatud pagulasluulega tutvusin alles Tartu Ülikooli filoloogiatudengina. Eesti kirjanduse õppejõud Harald Peep rääkis küll üliõpilastele 1968. aasta paiku Underi pagulasluulest, ent lühidalt, rõhutades pigem nostalgiat ja koduigatsust, mitte tema poliitilist isamaaluulet. Underi pagulasluule levis paljundatud käsikirjadena eesti filoloogide lektüüri hulgas, kuid erinevalt Jaan Kaplinskist meid nende keelatud luuletuste ümberkirjutamise eest enam ei karistatud. Või ei jäänud me lihtsalt vahele?

Marie Underi sünnimaja hävitamine

      1970. aastatel, kui elasin Tallinnas Lillekülas, Underi sünnimaja lähistel, hakkasime luuleklassiku sünnipäeval 27. märtsil viima Koidu ja Luise tänava nurgal asuvale hallile, ammu värvimata puumajale lilli, panime märtsikellukesi, nartsisse ja tulpe suletud aknaluukide vahele. See oli vastukarva kommunistlikele võimudele, eriti EKP KK ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. Lilled koristati kohemaid sünnimajalt ära, Kirjanike Liidu juhid said käreda sõimuga telefonikõnesid. Kui Marie Under 25. septembril suri, siis viisime kodumaja juurde eriti palju lilli.

      Mida aasta edasi, seda rohkem lilli me sinna suletud aknaluukidele tõime ja majamademel mälestusküünlaid süütasime. Vahel lugesime ka Underi luulet. Sünnimaja kujunes vaimse protesti paigaks. Fotograaf Jaan Klõšeiko tegi lilledesse ja küünaldesse uppunud Underi sünnimajast kauneid mustvalgeid kunstilisi fotosid.

      1983. aastal tähistati Underi sajandat sünniaastapäeva mitte ainult paguluses, vaid ka okupeeritud Eestis, kuid olukord oli ikka veel poliitiliselt skisofreeniline. Ehkki Eesti Kirjanike Liidu saalis lubati nüüd esmakordselt pidada Marie Underi luuleõhtut, ei meeldinud võimudele see, et pärast õhtut mindi jälle Underi sünnimaja juurde Luise tänaval ning kaunistati väike mahajäetud, lagunev puumajake taas lillede ning küünaldega. Et Underi sünnimaja oli nüüdseks kujunenud omamoodi kultuspaigaks Underi austajatele (loe: eesti kultuuri kaitsjatele), häiris selle olemasolu võimu esindajaid niivõrd, et nad otsustasid maja lammutada. Üle saja aasta vanune Underi sünnimaja püsis alles küll tühjana, kuid suhteliselt korras kuni 1984. aasta suveni.

      1984. aasta suvel kujunes pretsedendituks poliitiliseks kultuuriskandaaliks Underi sünnimaja kuritahtlik lammutamine. Hoone oli varem võetud kultuuriloolise mälestusmärgina kaitse alla. Juubeli eel oli tellitud mälestustahvel maja seinale ja sellele taotleti ametlikku luba, kuid EKP Keskkomitee keelas mälestustahvli valmistamise ära, ehkki ettevalmistustööd juba käisid. Salamahti teostati südasuvel, puhkuste ajal lammutamine, et see avalikkusele vähem silma torkaks.

      Sattusin ise ühel 1984. aasta juulikuu õhtul Luise tänaval jalutades Underi sünnimaja juurde, kus nägin venekeelseid töömehi maja seinast laudu kangutamas. Küsisin töömeestelt, mis toimub, kas teate, mida te teete? Meestel polnud aimugi, mis maja see on või miks nad seda lammutama peavad. Käsk on käsk ja töö on töö. Pöördusin järgmisel päeval küll kohe Kirjanike Liidu ja ka Tallinna linna täitevkomitee poole protestiga, kuid oli juba hilja. Kultuurilooline maja lammutati ära ühe õhtuga. Eriti paradoksaalne oli see, et kultuurimälestisena kaitse all olnud Underi sünnimaja kõrval asus vana tehasehoone, mis oli juba toona ametlikult määratud lammutamisele, kuid see seisis ikka veel püsti ka veerand sajandit hiljem.

      Nagu hiljem selgus, olnud lammutamise aluseks EKP KK ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane suuline käsk pesutehase Marat direktorile, kellele majaalune maa toona ametlikult kuulus. Nimetatud nõukogude propagandaametnik oli saanud Nõukogude Eesti kultuuriringkondades kurikuulsaks oma põlgusega Marie Underi suhtes: ühel avalikul esinemisel nimetas ta Marie Underit „ärakaranud sakslaste litsiks”, kelle luulet poleks olnud vaja Nõukogude Eestis välja anda. Selle peale oli ENSV Kirjanike Liidu tollane kommunistist esimees Paul Kuusberg protestiks püsti tõusnud, öelnud „Noor mees, mida te endale lubate” ja saalist lahkunud.

      Rahvuslike kultuuriringkondade pahameel paisus nii suureks, et Tallinna toonane täitevkomitee ehk linnavalitsus oli sunnitud vastu võtma silmakirjaliku otsuse taastada Underi sünnimaja. See oli otsus, mida keegi ei kavatsenud kunagi täita.

      Tõsi küll, vahetult enne lammutamist pakuti kaua tühjalt seisnud ja poollagunenud puumaja Eesti NSV Kirjanike Liidule selleks, et see maja oma hoole alla võetaks, kuid toonase Kirjanike Liidu juhtkonna arvates oli maja liiga halvas seisukorras. Maja kordategemist ning võimaliku Underi-muuseumi rajamist peeti tarbetuks ja kulukaks. Kirjanike Liidu sekretär Arvi Siig käis maja kohapeal uurimas. Igatahes loobusid kirjandusametnikud maja haldamisest ja seda asjaolu ära kasutades anti kiire parteiline käsk maja lammutada.

      1980. aastate lõpus, Eesti taasiseseisvumise eel korraldasime sünnimaja tühjal, umbrohtunud krundil mitu protestimeeleavaldust ja korrastamisaktsiooni, et Underi sünnikohale tähelepanu pöörata ja see kultuurselt ära tähistada. Ehkki otsest mõju neil aktsioonidel polnud, hakkas jää siiski pisut liikuma: algul krundile kavandatud Marati tehase elumaja ehitati kaugemale ja Underi sünnimaja krunt jäeti tühjaks.

      Eesti Kultuurifondi algatusel ja rahastamisel projekteeriti 1989. aastal Underi sünnimaja kohale mälestusmärk, kuid see on jäänud tänini teostamata. Algatasime korjanduse Underi sünnimaja mälestusmärgi tarvis, kuid 1992. aasta rahareformi ning Eesti krooni taastulekuga kaotas rublades kogutud summa väärtuse. Mälestusmärgi kavandi autor oli Eesti disainer Aleksander Jakovlev. Ehkki luuletaja sünnimaja krunt asub nüüd Tallinna südalinnas, mitte enam äärelinna agulis nagu 19. sajandi lõpul, on see kultuurilooline koht siiski praegu veel täis ehitamata, nii et Marie Underi sünnikoha väärikas tähistamine on hea tahte korral võimalik. Hilisemad katsed Underi sünnimaja platsi korrastada või protestida selle lagastamise vastu jäid hüüdjaks hääleks kõrbes.

      Alles nüüd, 2018. aastal, mil tähistame luuletaja 135. sünniaastapäeva, oleme jõudnud nii kaugele, et Underi sünnimaja asukohal avati 8. juunil tagasihoidlik mälestuspink.

      Nõukogude Eesti võimude katsed hävitada eesti rahva mälust ning kirjandusloost Marie Underi looming ning isegi sünnimaja jäid viljatuks. Keelatuse märtrioreool võimendas jõuliselt Underi poliitilist ja kirjandusloolist tähendust, mitte ei kahandanud seda.

Underi-uurimuse algus

      Konkreetne isiklik tõuge ja idee Underi-uurimuse

Скачать книгу