LITMIR.BIZ

      PÜSTKODA – SISEMISTE RÄNNAKUTE ALGUS

      Olen oma lapsepõlvekodus. Vana leivaahi õhkab mõnusat soojust. See on hiigelsuur ja võtab enda alla märkimisväärse osa ruumist. Kui ta kord soojaks saab, siis ta jagab seda lõputult. Ahju servas jookseb tala. Päevinäinud puidust tala. Selle otstarve on segane. Pole teist nagu vajagi, aga seal ta on. Vertikaalse talaga on ühendatud veel horisontaalne tala. Ka seda pole vaja, aga ta on. Ahjukivid seisavad ju ise paigal.

      Küsin isalt ja ema vendadelt, miks on need talad selle ahju küljes. Vastus jääb saamata. Vanaisa vastab peale pikemat pealekäimist. See püstine on ilmasammas, horisontaalne ilmaruumi rada. Neid horisontaalseid näeb ka tänapäeva kaminate juures. Need ilmasamba osad on alati meiega. Kohati ei mäleta me, miks me neid oma ellu toome, aga nad on seal olemas.

      Vanaisa mäletas. Ütles, et ilmasammas näitab valgust ja ilmaruumi rada juhib eluteed. Õpetab nägema, oma kohta leidma ja kõigega siin maamunal läbi saama.

      Need asjad jäid mulle sel momendil vähe segaseks, aga andsid edasiseks palju mõtteainet. Panid ahju äärde istuma.

      Hea oli istuda ahju ääres ja lihtsalt olla. Kuidagi teine olemine. Kaod oma mõtetega kuskile kaugele ja mõtiskled asjadest, mis muidu pähe ei tule. Mitte kellelegi ei tule selliseid mõtteid. Nad on hoopis kuskilt mujalt. Need pole ainult mõtted. Mingi eriline tunne tuleb sisse. See on hea. Avarus. Piirid kaovad ja mõistad midagi. Mitte lõpuni, aga mingi sähvatus täiesti teistsugusest olemise viisist käib läbi. Tahaks seda sähvatust pikemalt kogeda, näha. Miski on ees ja ei lase seda valgust pikemalt ellu.

      Vanasti oli püstkoja esimene ritv ilmasambaks. Valiti välja teistest pikem ritv, seoti see kokku kolme- nelja järgmisega ja aeti need siis püsti. Ilmasammas vaatas alati põhja poole. Oli suunatud Põhjanaela peale. Läbi selle tähe oli ta ühenduses kogu ilmaruumiga. Kui esimesed ridvad olid püsti, asetati neile järgmised. Kõik ülejäänud ridvad hakkasid toetuma ilmasambale. Nii hakkas tekkima koda. Tekkima ruum, ilmaruum, aga ka siseruum. Sisemine maailm. Ta lihtsalt moodustus. Ridvad olid algul toored. Vastselt metsast toodud. Et ladvad kõveraks ei koolduks, vajasid nad tuge. Püstkoja tipuosasse pandi horisontaalsed latid, mis moodustasid ringja kujundi. Sellest sai ilmaruumi rada ehk piir. Nende lattide peale hakkasid toetuma ülejäänud ridvad. Paned paika uue ridva, sätid, mõtiskled, otsid kohta. Aeg liigub, hingad, tunnetad. Sätid ritva ja ta leiab oma koha. Uus ritv annab uue vaate. Uue nägemuse, uue hingamise. Uus nägemus annab uue mõtte. Kõik on muutumises. Uus mõte loob uue elu. Või on see vastupidi. Uus elu annab uue võimaluse. Nagu ritv, sätib elu end ise paika, leiab koha. Vaja on vaid suunda.

      Minu lapsepõlve suved möödusid majas, kus läbi ilmasamba oli see suund olemas. Küsimused elu valguse, kulgemissuuna ja läbisaamise kohta maailmaga hõljusid endiselt õhus. Need küsimused kihutasid esimest püstkoda üles sättima. Selle sõrestiku moodustasid paarkümmend ritva. Kaetud oli see riidega. Ühel hetkel riie väsis. Mõned aastad olin ilma püstkojata. Siis asusin uut ehitama. Läksime metsa. Kõigepealt sai tehtud taotlus leida ridvad püstkojale. Kojale, mis toetab mind ja kõiki, kes sellest uksest sisenevad. Aitab leida rahu. Läbi rahu juhib õiges suunas eluteel. Viis meest asus selle taotlusega tegutsema ja kahe päeva pärast oli kakssada ritva loodava püstkoja jalamil paigas. Seome esimesed ridvad otstest kokku ja ajame püsti. Emaritv, ilmasammas, vaatab põhja. Sihib Põhjanaela peale. Põhjatäht on ainuke särasilm põhjataevas, mis seisab paigal. Kogu tähistaevas keerleb selle ümber. Lähen esimeste püstiste ritvade vahele. Sulgen silmad, tunnetan. Olen justkui lapsepõlvekodus leivaahju ees. Tekib eriline tunne. See on hea. Juba need esimesed latid panevad energia liikuma ja muudavad siseneja seisundit. Kõik toimib. Püstkoda on valmis. Sina näed pilti selle sisemusest raamatu kaanel. Õues on pimedus. Lõke loidab. Üles vaadates näeb läbi ilmaraja lattide tähti. Üraskid närivad kuuselattide koore all. Seda krõbinat on mõnusalt kuulda. Iga hingetõmme toob rahu kehasse ja maailma. Mõnus tunne on. Maailm räägib tunnete keeles.

      Mis loob hea olemise püstkojas? On see ilmasammas või ilmarada? Lõke, mis pragiseb? Teeb selle tunde parmupill, mida pinistan? Või on see kõik üks tervik? Kass libistab end sinu rinnale ja nurrub. Olemine läheb heaks. Päike loojub ja värvib silmapiiri vaarikakarva. Rahu täidab rinda. Küps ploom, jahuselt sinakas, pehme ja mahlane. Kui seda näed või mõtled sellele, läheb kehas miski käima. Suu hakkab luristama sülge. Koridori käänaku tagant kostab rütmiline kõpsukate klõbin, sammud lähenevad. Fantaasia läheb liikvele ja naeratus tuleb huultele. Midagi head on tulemas. Kasvõi silmailu ootus paneb pulsi kiiremini liikvele. Massaaži ajal libisevad õlised käed üle su siidise naha. Kui siiani pole sa seda pehmust ja siledust tundnud, siis nüüd tajud sa seda nii. Vahepeal muljutakse mõnda punkti. Magus valu läbib keha. Piisav surve, et tunda valu, parajalt plastiline, et panna mõnust ohkama, naeratama. Saada tunne, et oled avatud ja kaitstud. Kui oled avatud ja kaitstud, muutub kogu maailm. Kogu pilt saab uue tähenduse. Kui on liiga kiire, ajad kassi lihtsalt minema. Roosakas päikeseloojang paneb muretsema. Jõuan, ei jõua, jõuan, ei jõua – seriaal algab mõne minuti pärast. Enne vaja veel … Ploomi neelad lihtsalt alla. Kugistad kiirelt. Pole hetke tänulikkusele,

Скачать книгу