ТОП просматриваемых книг сайта:
«Ma tulen tagasi». Tornero. Saga. M. Nataliya Baranova
Читать онлайн.Название «Ma tulen tagasi». Tornero. Saga
Год выпуска 0
isbn 9785449033901
Автор произведения M. Nataliya Baranova
Издательство Издательские решения
Saga
M. Nataliya Baranova
TÄNUGA
Leif Hovelsenile
Melodie Bitt`ile
Karen Berg`ile
Pärnu linnale
Vladimidr V.‘le
Ja
Teile, Lugeja
Translator Aime Piirsalu
Editor M. Nataliya Baranova
Photograph M. Nataliya Baranova
Proofreader M. Nataliya Baranova
© M. Nataliya Baranova, 2018
© Aime Piirsalu, translation, 2018
© M. Nataliya Baranova, photos, 2018
ISBN 978-5-4490-3390-1
Created with Ridero smart publishing system
EELAJALUGU
ÕPETAJA
Eile, mu õpetaja andis mulle veel otsustavamalt teada, et ma eksin. Lõppevad kolm viimast negatiivset nädalat, kus kaitsekihita kosmiline energia lööb täpselt kümnesse nagu muuseas, just kõige valusamasse kohta ja ma tunnen pidevalt ärritust.“Miks?” -paiskub minust – “Te ju midagi ei tea!” – “Sina rääkisid”.
Olla tänulik, kuid… kahe sõnaga minu lugu ei jutusta. Nähtavate, banaalsete juhtumite taga – jäämägi – mu elu, mis ootamatult muutus müstiliseks detektiiviks kui ma lõpuks otsustasin lahti lasta pidurid, tunnetada, meenutada ja analüüsida.
MIS TÕI MIND UURIMUSE JUURDE
Kui poeg sai 10 aastaseks, olin ma kindel, et ma ei ela kaua, sellepärast, et pole mõtet. Emainstiktid, mis noil aastail kujunesid liikumapanevaks jõuks, jutustasid ilmselgelt – nüüd võib ta ära elada ka ilma minuta. Surm hakkas kutsuma. Tuttav vaimulik ütles: “Ära mõtle surmast, et ta endasse ei tõmbak”.
MINEVIKU TERVENEMINE
Hm, nii ma sain kõrgema teoloogilise hariduse. Ja kuidagi järsku sünnitasin tütre. Surma vari taandus. Emainstiktid käivitusid uue jõuga. Unetuid ööd, laste hooldus ja hiljem ka uued tutvused – Alpi loss Lemani kohal lummas, – uued ideed ja vaimustused. Sageli kuulsin sõnu “tervenemine minevikust”, “meeleparandus”, “leppimine”. Arvatavasti siin mind see esmakordselt haaraski. Palju mõtisklesin minevikust, neelasin inimeste lugusid, erinevatelt kontinentidelt, nagu nende pisaraid ja tasapisi tulin mõtte juurde sellest, et ma iial ei saa jagada neile oma lugu, – kuid arvatavasti need inimesed, väljutades omi läbielamisi, tunnetasid kergendust… Kui kahju, et mina nii ei või – mõtlesin ma. See on liiga valus, see on liiga isiklik.
Ent tutvus Leif Hovelsoniga, kes suutis andestada…, elav legend, Norra kangelane, kes läbis nii sõja kui fasistliku koonduslaagri, andestas enda timukale… Võibolla ka mina saan. Ma püüdsin, kuid valu jäi vastuseta, mittemõistmine säilis.
Elu läks ja juba mu tütar on 10 aastane. Ma tundsin jõuetust ja väsimust. Ühel hetkel mõistsin, et mul on kriis ja ma ei taha midagi. Selline ebameeldiv tunne – et tulevikku pole…
KRIIS
Kõige kummalisem – üldse mitte midagi tahta – sellepärast, et see on lõpp.
Kas tõesti see on tõde, mina? Ma mäletan ennast noorena – täis plaane ja lootusi, tulevik pulseeris minus. Kuid… sellest ei saa mõelda. Mitte meenutada. Mitte lubada endale teha isegi väikest sammu mineviku reservuaaride suunas, muidu ma upun valu ookeanis… Kuid tegelikult, mis saab olla hullem, sellest, mis juba on? Mu praegune seisund on väljakannatamatu.
KEELD
Noh, olgu, las mõistavad mind hukka… Imelik, minus seisab seesmine keeld… Mitte minu. Või mitte ainult minu. Näib, et minu keeld – see on hirm sisemise valu ees pöördumisel minevikku on miski või keegi veel… Hetkeks tõuseb silmade ette hävitava ilmega mu tädi nägu, ma usaldasin talle oma nooruse saladust, – ta pigistab põlglikult huuli, andes mõista, et ma seisan viimasel piiril, mis lahutab mind mahapesematust häbist, ja üldse, mu käitumine, tema arvates on ebanormaalne. On veel mingi takistus – mingi tühjus, – mis lahutas mind konkreetsusest, sellest, et lõpuks teada saada tõde juhtunust, milline see ka poleks.
Ja lõpuks ma astun sellest kõigest üle.Vaat siis mis see on – üks soov mul siiski kindlasti on. Kui mõistmatult see ka ei kõla, ma tahan, et inimene, kes mind reetis mitmeid aastaid tagasi, oleks minuga. Ja kõik see, mõistes, et ühest küljest, see kõik on metsikus, teisalt, – nonsens.
Nii imelik, sellest ülestunnistusest endale hakkab mul kergem. Ja ma teen veel ühe sammu, astudes üle keelust, – püüan vaadata saatuslikele, traagilistele ja häbiväärsetele minu jaoks, minu arvates, kauge mineviku juhtumitele enda kogunenud elukogemuste kõrgusest. Nii siis, inimene, kelle silmavaade siiani näeb mind lõpuni, soovida vaid endale elustada ta kuju meenutustes… Inimene, kellega suheldes pole vaja sõnu, sest magnetiline külgetõmme me vahel loob välja, kus mõtete ja tunnete vahetus toimub iseenesest, olles ükskõik millise vahemaa taga, nagu oleksime lahutamatult seotud ühe terviku kaks osapoolt.
See inimene, kes näis, et teeb kõik, et oleksime koos, lihtsalt kadus. Ja see on imelik ja ebaloogiline.
30 AASTAT
Siis, palju aastaid tagasi, kui ta ära sõitis ja ei ilmunud enam ka kuuldele, tädi kinnitas mulle – kui sa oled talle vajalik, – ta tuleb ise, – on vaja neiuna omada uhkust.Aga mina olen sedavõrd rumal ja kergeusklik, et miski ei suutnud välja tõugata minust mõtet, mis saatis mind pekseldes kusagil mu mõistuse tagahoovis: “Aga mis siis, kui ta ei saa?”
Katsed ise sõita ja selgitada, oli psühholoogiliselt, peenelt katkestatud momendil, kui ma juba peaaegu olin rongis. Noor inimene puhtas vene keeles (ilma ühegi vihjeta eesti aktsendile) lahke ja muretul häälel teatab mulle telefonis, et ta on Reinu sõber, et Rein on ikka veel haiglas, teises linnas, Tartus, ja üsna varsti tuleb koju. Heasüdamlik hääl “sõbralt” rahustas mind, ja ma otsustasin, et on mõistlikum oodata veel veidi, kui üldiselt, kõik on korras. Muidugi tädi teadis planeeritud sõidust…
Kuid need kaks Reinu kirja stambiga Tartu, mida ta saatis sellest samast haiglast 2 nädalat peale ärasõitu… Kaks kirja, igaüks neljale lehele kirjutatud – kuid tekstis ei mingit mõtet.
Siis ma lihtsalt ei saanud millestki aru. Hetkel ma mõtlen, et sellist kirja võis inimene kirjutada, olles kas narkootikumi all, või siis väga suure rahusti mõjus, noh, siis ta võis kaotada mõistuse… Või püüdis ta üle anda midagi sellist, mida ta ei saanud otsese tekstiga teha – Esmakordselt ma tahtsin uuesti lugeda neid kirju.
Kuidas aga saada vastuseid?
INTERNETI NIMELINE AJASTU
Nüüd me oleme 21. sajandis ja elame teisiti – internetis. Kuid 1984 aastal, – kes oleks võinud arvata sellist sündmuste käiku?
Ja ma vaatan kaasaegset fotot Rein Rottmistri allkirjaga baltikumi ajalehes. Ja mul on taas kummaline tunne. Ma tajun järsku meelemuutust. Instinktiivselt saab mul selgeks, et ma ei taha selle inimesega omada enam midagi ühist. Siis milles on probleem?
Miks ma siis sulgen facebook lehekülje ja mu sisemuse kaemuse ees on täiesti teistsugused silmad ja nad rebivad puruks mu hinge, kutsudes ligi, kutsuvad mind…
KUMMALISUS JA MITTE KOKKULANGEVUS
Ma võtan salapeidikust 20 aasta taguse Reinu foto. Ei mõista, miks nii piinleb süda. Suured, valu täis silmad, milles on lootust, etteheidet, saladust… puhtad silmad. See foto nagu põleks mu käes, nägu peegeldamas energiat, püüab minuga kõneleda. See on noore mehe soldati mundris tehtud foto. Kuidagi läbilõikavalt intiimne…
Kas tõesti kogu lugu peitub selle ajastu trükis? Noh, vanem, paksemaks läinud, muutunud üldiselt…
Mis