LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mison

      Ahvatlev šantaaž

      1. peatükk

      “Vaadake sinna! Näed, see… Kes ta selline on?”

      Diego Sajes osutas teda huvitavale objektile erakordselt kallist veini täis pokaaliga, seejärel tõstis pokaali laisa liigutusega suu juurde. Kuigi ta kandis õhtuülikonda, oli kehahoiak lõtv – üks käsi lebas laual, jalad olid vabalt laua all risti. Loomupärane tõmmu nahk moodustas pikantse kontrasti valge laudlinaga, tumedad silmad ja tahtejõuline nägu andsid tunnistust iseloomust.

      Kõrval istuv mees vaatas täis saali teise otsa. Tänase lõuna andsid pangategelased ja seetõttu oli siin enamik linna mõjukatest kodanikest. Brändit ja portveini juues lubasid nad endale sigari – kuninganna eest oli juba toost lausutud ning enne ühe autoriteetsema poliitiku kõnet ja pärast lõunasööki said inimesed pisut lõõgastuda.

      “Kes nimelt?” küsis Diego Sajesi naaber.

      “Blondiin helesinises,” vastas Diego lühidalt.

      Kaaslase kitsale näole näole tekkis ebameeldiv irve.

      “Isegi teie, senjoor Sajes, ei tule toime Portia Lanchesteriga. Isegi kui teil õnnestuks ta seeliku alla pugeda, kohtuksite seal raudse voorusevööga.”

      Diego rüüpas veel sõõmu Burgundia veini, nautides maitsebuketti, ning jättis lauakaaslase märkuse tähelepanuta. Ta oli harjunud, et Britannia kõrgseltskonna esindajad sõnu ei vali. See käis ka Pierce Haddenheimi kohta. Pärinegu ta pealegi rikkast perekonnast, hing on ikkagi prügikastist pärit. Diegol puudusid igasugused illusioonid lõunal viibivate privilegeeritud külaliste suhtes.

      Tumedad silmad ahenesid jälle Portia Lanchesteri uurides. Ta nägi küll ainult naise profiili, kuid sellest piisas, et tekiks tahtmine muugi üle vaadata. Ta oli klassikaline kaunitar, inglise roos – heledad juuksed, puhas nahk ning kõrged põsesarnad, mis vaieldamatult üllast soost pärinevust tõendasid.

      “Lanchester…” pomises ta.

      “Lohring Lanchester,” tuletas Haddenheim meelde.

      “Ah-jah!” noogutas Diego.

      Victoria-aegne kaupmeeste ja kolonisaatorite dünastia. Praegu on see mõttetu anakronism. Nad oleksid ammu pidanud olema alla neelatud mõnest rahvusvahelisest pangaimpeeriumist, aga vaevalt et ellujäämine neid üldse enam huvitab.

      Habemenoana terava mõistusega Diego sai kiiresti ülevaate kogu City asutuste finantsvõrgustikust, mis on põimitud rahvusvaheliselt, haarates kogu Ühendatud Kuningriigid, Euroopa, Ameerika ja Vaikse ookeani regiooni. Üheks kõige teravama mõistusega ämblikuks selles võrgus, kes asjatundlikult iga nähtamatu niidi võnget ära kasutas, oli Diego Sajes.

      Sealjuures tundus, et ta oskas suurepäraselt üldist tähelepanu vältida. Kõik, mida võite nentida Diegoga kohtudes, on, et teie ees seisab hispaania juurtega ladinaameeriklane. Päritolust annab tunnistust energiliste joontega tahtejõuline nägu, kes on kõik elus saavutanud ise. Ei ole mingeid Sajeside dünastiaid, mis teda toetaksid ning talle pankade ja muude mõjukate asutuste uksed avaksid.

      Siiski, tasus tal vaid näidata vähematki huvi mõne ettevõtte või investeeringu vastu, kui kõik võimalused New Yorgis ja Sidneys, Tokios ja Milaanos, Frankfurdis ja Londonis nagu nõiaväel ta käeulatusse ilmusid. Teda edestas kõige terasema mõistusega finantsoperaatori kuulsus. Sajes oskas teha raha, väga palju raha. See sundis suurte kompaniide tippjuhte, pankureid, investoreid ja tööstureid ühinema ta projektidega, kuigi Diego kunagi kellelegi oma kavatsusi ei avaldanud.

      Pierce Haddeheim, kelle kompanii oli Diegole lühiajalise Londoni-visiidi ajaks nii-öelda giidiks määranud, püüdis Sajesi plaanidest midagi välja urgitseda. Kahjuks piirdus Diego vaid vihjetega, mis selge pildi andmise asemel selle veel segasemaks ajasid. Irooniatuluke helkis ta tumedates silmades, kui Pierce püüdis vestlust juhtida asjadele, mis Sajesi Londonis tõepoolest huvitada võisid.

      Kas tõesti Portia Lanchester?

      Pierce vaatas uuesti naise poole, seekord väga tähelepanelikult. Võib-olla mõtleb Sajes ainult, kuidas täna õhtul lõbutseda, aga samas võib see olla üks vihjetest.

      Lohring Lanchester. On see üks kaartidest, mida Sajes Londoni-visiidi ajal võita tahab? Peab midagi välja õngitsema!

      “Pangal pole just paremad päevad,” märkis Pierce aeglaselt. “Vana Lohring kaotas suure osa aktivast paar aastat tagasi, kuid jäi edasi presidendiks. Aga Tom Lanchester, ta vennapoeg, on veelgi andetum. Räägitakse, et ta olevat hiljuti paar ettevaatamatut otsust teinud.”

      Haddenheim heitis kiire pilgu lauakaaslase poole, kuid Diego ei näidanud asja vastu mingit huvi, vaid igavles lausa avalikult.

      “Selge,” poetas Diego. “Miks nii palju irooniat miss Lanchesteri aluspesule mõeldes?”

      Pierce lasi end lõdvaks. Tähendab, esimene tähelepanek osutus õigeks – Sajesi huvitab vaid seks. Olgu. Tal endal polnud kunagi õnnestunud Tom Lanchesteri õde, seda külma litat ära rääkida ning rohkem edu ei saavutanud ka Simon Musters, kes täna neiu kavaleriks oli. Pierce ei teadnud kedagi, kes oleks Portiat taltsutada suutnud. Kunagi oli ta vist isegi kihlatud olnud. Kas tõesti õnnestus kellelgi jääkamakalt purikad maha raputada? Kes see noormees ka poleks, praegu oli ta vaateväljast kadunud. Sellest alates ei seostatud Portia nime enam ühegi mehega.

      “Isegi Diego Sajesi võimuses ei ole teda lõkkele puhuda,” muigas Pearce endamisi.

      Diegol oli palju naisi, kuid sellist jäätükki kohtas ta esimest korda. Ta armastas tuliseid kaunitare. Ladina-ameerika kabareelauljad, itaalia ooperidiivad, prantsuse krahvinnad… maroko modell ja ungari tennisist… mõlemad sel aastal. Pierce’i pilku sugenes mehelik kadedus, aga midagi pole teha. Naised riputasid end ise Sajesile kaela.

      Solvumine kadus kohe ja Pierce muigas. Portia ei ole selline. Diego embusesse ei lasku ta mingil juhul.

      Kaasvestleja poole kummardunud, teatas Pierce usalduslikult: “Ta on frigiidne, sellepärast!”

      Ta pistis käe smokingi taskusse ja võttis sealt visiitkaardi, mille siis Diego poole sirutas.

      “Ärge raisake aega, parem helistage ja hotellitoas ootab teid keegi. Ärge kahelge, seal on kõik puhas, kasutasin ise sama teenust! Muide, maksta saab ka krediitkaardiga.”

      Diego tõmbas käe tagasi, võideldes sooviga rusikas Haddenheimi pahelisse näkku lüüa. Selle asemel jõi ta pokaali tilgatumaks ja sirutas käe pudeli järele.

      Endale tubli portsu veini valanud, märkis Diego: “Nüüd peame vist õhtusöögi eest tasuma!”

      Tõepoolest, peolaua tagant tõusis helepunases rüüs tseremooniameister, olles valmis kohalolijatelt vaikust paluma ja kõnede algusest teatama.

      Kui rahvale esitletud poliitik Suurbritannia majandussituatsioonist rääkima hakkas, pööras Sajes pilgu uuesti Portia Lanchesterile, kes istus väga sirgelt, lõug ette lükatud.

      Diegot huvitas, kuidas neiu ilma riieteta välja näeb. Selle kavatses ta välja selgitada.

      Portia istus liikumatult, käed põlvedel, ja jälgis hoolega, et ta näoilme surmavat igavust ei peegeldaks. Igavus algas koos esimese kõnega. Tegelikult oli terve õhtu igav olnud. Ainult jumal teadis, miks ta Simoni valelikule meelitamisele järele andis ja talle seltsiks nõustus olema. Portia tegi seda ahastusest ja kaastundest. Simoni koeralik jumaldamine üheaegselt ärritas ja liigutas teda.

      Loomulikult ei tee ta sellist lollust, et annab mehele mingitki lootust suhet arendada. Sellepärast tundus ka tänane Citys istumine alguses täiesti süütuna.

      Portia ei osanud aga ettegi kujutada, kui õudsaks see tegelikult kujuneb. Kõigis jutuajamistes domineerisid raha ja poliitika. Portiat ei huvitanud ei üks ega teine. Pealegi oli ta oma lauas ainus naine. Tegelikult oligi saalis ainult paarkümmend naisterahvast. Kuna veini voolas ojadena, tundis Portia endal sadade meeste ülesköetud pilke. Need kutsusid alati esile vastikust.

      Portia kasutas oma harilikku relva – manas näole külma, võõrdunud maski. Vaid nii suutis ta teeselda, et ühegi mehe pilku ei märka. Simoni kõrvalolek teistele ilmselt takistuseks ei olnud.

      “Simonil on ilmselt ükskõik, millist huvi ta kaaslanna teistes tekitab,” mõtles Portia ärritunult.

      Simon

Скачать книгу