LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad

      KUIDAS SEITSE RÄTSEPAT TÜRGI SÕTTA LÄHEVAD

      Ükskord vanal ajal elanud seitse rätsepat, kes nõelateenistusest ära tüdinenud ja kõrgemasse ametisse tahtsid minna.

      Rahva juttudest olid nad mõndagi kangetest meestest kuulnud, hiljaaegu ka teada saanud, kuidas Türgimaal suur sõda tõusnud ja kuhu vahvaid mehi abiks otsitakse. Seda kuuldes paisusid meie mehikestel harjad punetades peas, nemadki tahtsid sõtta minna endale kannuseid teenima; sellepärast rääkisid nad isekeskis:

      „Eks meiegi ole omalt kohalt mehed küllalt! Tänini torkasime rahulikult haavasid riide sisse, läki siis nüüd suuremate odadega vaenlase keresid haavama!“

      Nad lasid endale ühe pika, tugevast tammepuust odavarre teha, siis sepal oma seitsmed käärid kokku keeta, odale teraks taguda ja varre otsa kinni lüüa. Enne teele minekut heideti liisku, kes neist teistele ülemaks pidi saama ja kui ninamees ees käima.

      Kui liisk otsust oli andnud, astusid nad ritta ja võtsid üheskoos raske oda endale õlgadele, sest et koorem muidu ühele mehele väga raskeks oleks läinud. Esimene, liisul valitud peamees, kes oda teraotsa kandis, nimetati Ninameheks, sest et tema nina teistele teed pidi juhatama. Viiele järgmisele anti nimedeks: Üherammulane, Kaherammulane, Kolmerammulane, Neljarammulane ja Viierammulane, mis küll seda ei tähendanud, et kellelgi neist kolme või nelja mehe ramm oleks olnud, vaid aga näitas, kuidas nemad järgemööda pidid teel käima, et midagi eksitust ei võiks tulla.

      Seitsmes nimetati Sabameheks, sest et tagumine odavarre ots tema õlal seisis, aga Rammulased pidid kordamisi leivakotti kandma, üks söömavahe üks, teine söömavahe teine ja nõnda kuni viiendani. Peale selle oli igal mehel pressraud karmanis, et kange tuul neid lagedalt teelt ära puhuda ei võiks. Muidugi teada olid mehed kõik niisama targad kui julge südamega; kuidas oleksid nad ka muidu nii suurt asja usaldanud ette võtta, mis neil igal sammul elu võis lõpetada?

      Sedaviisi sõja vastu valmistatud, läksid kõik seitse vahvat meest ühel ladusal suvehommikul teele, pidasid keskhommikut ja lõunat, puhkasid vahetevahel põõsaste varjul teeväsimust, tõttasid siis jälle edasi ja tahtsid, kui keegi vastu juhtuks tulema, küsida: kust tee kõige õigemalt Türgimaale läheb?

      Ole lageda minnes nägi Ninamees ja nägid teised tagajärele üht taluperet tee ligidal; sedamaid peeti nõu kaks meest salaja vaatama läkitada, kas ehk võimalik oleks siit teemoonale lisandust saada. Kolmerammulane ja Viierammulane läksid vaatama. Tagasi tulles rääkisid nad teistele, kuidas nende silmad perest muud ei leidnud kui kolm naisterahvast ja mõned lapsed õue pealt, meestest ei loomakest kuskil.

      Ninamees ütles: „Sõjameestel peab julgust olema, läki sellepärast otsekohe vaenlase vastu, olgu ta nii tugev kui tahes!“

      Mehed tõstsid rõõmukisa ja tormasid üheskoos talupere poole. Kui naised seitset meest ja pikka oda nägid, kohkusid nad küll silmapilgul natuke, aga üks eideke, kellel terased silmad loodud olid, tundis sedamaid, mis mehikesed tulijad võisid olla, sellepärast ütles ta teistele: „Need vaenlased tõrjume luuavarrega õueväravast välja!“ – võttis luuavarre kätte, teine naine sitahargi, kolmas leivalabida, ja seisid nõnda ukse ees, vaenlast oodates.

      „Pidage kinni, vennikesed!“ hüüdis Ninamees, „tarkus peab mõnikord üleliiga julgust talitsema, muidu võib õnnetus sündida; meil on üks sõjariist, neil kolm, ja palju koeri teevad karule viimaks otsa. Lähme parem tagasi!“

      Teised tundsid, et peamehe nõu kiiduväärt oli, sellepärast pühkisid nad nii kiiresti minema, kui oleks neil tuli taskutes olnud. Kui Sabamees tüki aja pärast usaldas üle õla tagasi vaadata, nägi ta, et vaenlased neil enam kannul ei olnud; seal vähendati kiirust ja mindi pikkamisi edasi.

      Õhtul päikese loojaminemise ajal lendas üks sitasitikas sõjameeste üle; nad kuulsid sitika tiibade surinat, mis vaiksel õhtul nii koledasti kostis, et mehed värisesid. Ninamees hüüdis: „Vennikesed, vaenlane on meie peale tulemas, ma kuulen juba tema müdinat!“ Üteldes libistas ta oda otsa oma õla pealt ja pistis punuma, et kannad välkusid. Teised mõtlesid: ega meilgi visamat elu sees ei ole kui temal; viskasid oda õlalt ja põgenesid niisama kui nende peamees pakku, üks sinna, teine tänna, kuidas kogemata juhtus.

      Ninamees oli tühja heinaküüni näinud ja jooksis sinna varjupaika otsima; üle ukse hüpates ei pannud ta tähele, et põrandal üks reha maas oli, mis, kui tema jalg kogemata pulkade külge puutus, üles kargas ja varrega temale vastu silmi lõi. „Andke armu ehk viige mind vangi!“ palus Ninamees. „Aga jätke mind elama!“, sest et tema rehavarre põrkamist vastu silmi vaenlase löögiks arvas.

      Alles tüki aja pärast, kus kõik tema ümber vaikseks jäi, arvas ta vaenlased taganenud ja usaldas küünist välja minna. Vaheajal oli ööpimedus kõik kohad katnud, – kust pidi ta nüüd seltsimehed üles leidma? Hüüda neid ei olnud tal julgust, sest et ka vaenlased tema häält oleksid võinud kuulda. Niisamasugune kartus sõlmis teiste meeste suud kinni, nii et ükski märki ei tohtinud anda.

      Kolmerammulane, kes kogemata kibuvitsapõõsasse juhtunud, ei jõudnud okaste torkamist kauemini kannatada, vaid hakkas kibedasti nutma ja vaenlaselt armu paluma, kelle odade terasid ta end arvas piinavat. „Andke armu, vennikesed! Juba ühest odast oleks küllalt, miks te mind nii mitmega torkate!“ Kui vaenlased siiski ei kuulnud, pistis ta jooksu, kuni ta Sabamehe üle komistades maha kukkus; aga mõlemad ei usaldanud pikemalt endid liigutada, vaid mõtlesid: kui me vaikselt seisame, siis arvavad vaenlased meid sumud olevat. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus nad vast koidu valgel aru said, et teineteise sõbrad olid.