LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Keskaja inimene

      KESKAJA INIMENE

Jacques Le Goff

      See raamat kõneleb keskaja inimesest, pakkudes kümme koondportreed, mille autorid on kümme kaasaja tuntumat medievisti. Kuid kas keskaja inimene oli üldse olemas? Või on tegemist abstraktsiooniga, mis on kaugel ajaloolisest tegelikkusest?

      „Inimajaloo” definitsioon (ainuke mainimisväärne) pärineb poole sajandi tagant Marc Blochi ja Lucien Febvre’i sulest ja selle tähtsust ei tohi alahinnata. Aga kas nende „inimajalugu” on inimese või inimeste ajalugu? Sellele küsimusele vastab Lucien Febvre: „Inimene on ajaloo mõõt, selle ainus mõõt. Veelgi enam – selle olemasolu alus.” Aga ka: „Inimesed on ajaloo ainsad objektid – mitte inimene kui abstraktsioon: igavene, muutumatu, alati iseendaga identne, vaid inimesed nende ühiskondade kontekstis, mille liikmed nad on. Inimesed kui teatud kindlaid arenguetappe läbivate ühiskondade liikmed – erinevate eluülesannete, toimingute, huvide ja tõekspidamistega – sagivad ringi, põrkuvad, lähevad üksteisega vastuollu, sõlmides viimaks omalaadse kompromissi, modus vivendi, mida kutsutakse Eluks.”1

      Inimene ja inimesed, kristliku lääne ühiskonna inimesed, keda vaadeldakse nende põhifunktsioonides (s.t kõige üldisemalt, kuid ka läbi nende sotsiaalse staatuse, tegevusala ja elukutse konkreetse prisma) otsekui keskaegsel diptühhonil, mille esimene pool kujutab kristluse imeväärset arengut 1000. aasta ja 13. sajandi vahel, samas kui teine pool maalib märksa rahutuma pildi hiliskeskajast, kus pöörlevad üheskoos kriisist haaratud minevikuilm ja renessanss kui uus keskaeg; kokkuvõttes elavad inimesed (nende elutingimused, uskumused, igapäevatööd) – selline on käesoleva raamatu sisu.

      Inimene või inimesed?

      Enamik meie raamatu autoritest näib toetavat arusaama, et keskaeg oli küllaltki rikas erinevate inimtüüpide poolest. Näiteks Giovanni Miccoli eelistab kõnelda munkadest, mitte mungast. Milline kuristik lahutab 4.–5. sajandi provanssaali munki (Lérins’i asukad, Marseille’ püha Victor), kes lähtusid kõrbeisade orientaalsest mudelist, Cluny munki (alates 10. sajandist), 7.–8. sajandi iiri munki ning 12. sajandi tsistertslasi, püha Benedictust ja Joachimi Florisest! Üksindus või misjonitegevus, kehaline töö või mõttetöö, jumalateenimine palves ja liturgias või kristlaskonna teenimine sõdurmungana rüütliordu ridades, ristisõda, eremiidielu või kloostrielu: kui palju erinevaid valikuid! Siiski figureeris keskaja inimeste teadvuses ilma vähimagi kahtluseta eriline tüüp, munk kui kollektiivne persoon. Inimene, kes – individuaalselt või kollektiivselt – eraldub massist, et kogeda erilist suhet Jumalaga. Ehk – nagu ütleb üks arvukatest keskaegsetest definitsioonidest – munk on is qui luget, „too, kes nutab”; kes nutab omaenda ja teiste pattude pärast ning püüab palvetamise, meditatsiooni ja patukahetsuse kaudu lunastada nii ennast kui kaasinimesi.

      Linnakodanlase probleemiga tegelev Jacques Rossiaud küsib endalt: „Mis oli ühist kerjusel ja pürjelil (kodanikuõigustega linlasel), kanoonikul ja prostituudil, kõigil linna elanikel? Firenze ja Montbrisoni elanikul? Esimese põlve linlasel ja tema 15. sajandi järeltulijal?” Ja visandab ise vastuse: „Ükski nimetatuist ei saanud oma kaaskodanikke ignoreerida ja nõnda sündiski tiheda asustusega tilluke universum, mis tõi kaasa maainimesele tundmatud ühiselu vormid, erisuguse elulaadi, raha igapäevase kasutuse ja mõnel puhul ka kohustusliku avatuse maailmale.” Keskaja linnakodanik eksisteeris tänu sellele, et ta kujutas endast talupoja – oma kontrafiguuri – vastandit; tänapäeval on see vastasseis hoopis leebem ja teistsugune.

      Christiane Klapisch-Zuber seevastu on leidnud keskaja naisetüüpide rägastikus oma raja, oma vaatepunkti, milleks on naine perekondlikus miljöös oma konkreetse positsiooni ja kindlate funktsioonidega. Kui jätta kõrvale perekondade sotsiaalne ebavõrdsus, oli naise staatuse niigi visa ja aeglase paranemise (nende viie sajandi vältel, mida käesolev teos puudutab) peamine takistus keskaja ideoloogia, mis nägi naises petlikku võrgutajat, kuradi käsilast, igavest Eevat, kel pole midagi ühist Maarjaga, mõistetamatut olendit, perekonna olemasoluks ja püsimiseks hädavajalikku pahet, keskaja inimese peamise ohu – seksuaalsuse – allikat ja valdajat.

      Ja viimase näitena tsiteerigem Enrico Castelnuovot, kes küsib, kuidas sai tekkida – rooma kullassepast gooti arhitekti, skulptori ja vitraažimaalijani, miniatuurimeistrist Giottoni – nii loomeinimeste enda kui ka ühiskonna teadvuses selline kuju, keda hilisemas prantsuse keeles hakatakse kutsuma „kunstnikuks” (artiste).

      Keskaja inimene

      Kuid pöördugem tagasi inimese juurde. Kas keskaja inimesed tundsid säärast reaalsust nagu inimene? Kas keskaja kirjus ühiskonnas eksisteeris mudel, mida sai kohandada ühtviisi nii kuningale kui kerjusele, nii mungale kui žonglöörile, nii kaupmehele kui talupojale, nii rikkale kui vaesele, või võttes eri sugupooled – nii naisele kui mehele –, ühesõnaga inimese mudel?

      Vastus on igal juhul jaatav, ja lisagem, et see kaljukindel usk universaalse ja igavese inimmudeli olemasollu, mida kohtab keskaegses Lääne-Euroopas 11.–15. sajandil, on omaette nähtus. Kuna tollane ühiskond oli viimse närvilõpmeni imbunud läbi religioonist, pidi ka toonane inimmudel lähtuma religioonist ja eeskätt usulise õpetatuse ülimast väljendusvormist – teoloogiast. Seega oli keskaja inimese maailmapildist täielikult välistatud „uskmatu” inimtüüp, keda hilisem ajalugu tunneb libertiini, vabamõtleja või ateisti nime all. Kuni 13. sajandi lõpuni, isegi meie poolt vaadeldava perioodi lõpuni kirjutatud tekstides kohtab vaid käputäit jumalaeitajaid. Ka need haruharvad juhud võib kirjutada enamjaolt tekstide puuduliku või vale tõlgendamise arvele, kusjuures valetõlgendused on saanud alguse kas kontekstist väljarebimisest või siis liigvohavast sõnajooksust, milles on süüdi kirjutaja vihavahk või – intellektuaali puhul – kontseptuaalne joobumus. Keskajal tsiteeriti ühtelugu rida psalmiraamatust (selle põhjal õpiti ju lugema) „meeletu ütleb oma südames: Jumalat ei ole” (Ps 14:1), ning enamasti nähti selles Pühakirjale omase raskestimõistetava stiili näidist. Kirikutegelased omakorda tavatsesid tõestada selle fraasi abil Jumala olemasolu – tegu oli ju ikkagi Pühakirjaga! „Uskmatu” jumalasalgaja (neid tuli otsida „teistsuguste”: juutide, jumalatute, paganate seast) oli keskajal nii harvaesinev ja ähmane tegelinski, et sellist ei leidu isegi Bronislaw Geremeki heidikute galeriis.

      Kes oli siis inimene keskaja kristlikus antropoloogias? Jumala loodud olend. Inimese olemus, ajalugu ja saatus on kirjas Vana Testamendi alguses, loomisloos. Maailma loomise kuuendal päeval lõi Jumal inimese, kellele ta andis võimu kogu loodu üle: sest taimed ja loomad pidid olema tema toiduseks. Seega oli inimene kutsutud olema looduse, maa ja loomade peremees. Kuid Aadam tegi pattu – Eeva ärgitusel, keda oli omakorda rikkunud madu, s.o kurjus. Sestpeale peitusid inimeses kaks olendit – üks, kes oli loodud Jumala „näo järgi”, ja too teine, kes aeti pärispattu langemise järel paradiisiaiast välja, kelle osaks jäid kannatus (mehe puhul väljendub see raskes kehalises töös, naise puhul sünnitusvaludes), häbi, mida sümboliseerib keeld paljastada suguorganeid, ja surm.

      Sõltuvalt konkreetsest ajajärgust rõhus keskaegne kristlus kas inimese positiivsele aspektile (jumalik, Issanda näo järgi loodud olend, kes osales loomistöös, kuna Aadam andis loomadele nimed, ja kelle ülesandeks on taasleida oma süü tõttu kaotatud paradiis) – või siis negatiivsele aspektile (inimene kui patustaja, kes võib langeda iga hetk kiusatuse võrku, eitada Jumalat, kaotades nii lõplikult tee paradiisi ja pälvides igavese surma).

      Seda pessimistlikku suhtumist, mis näeb inimeses kõrki, pahelist, Jumalast võrratult madalamat olendit, kohtab läbi keskaja, eriti varakeskajal, 4.–10. sajandil – kuid veel 11.–12. sajandilgi –, samas kui optimistlikum käsitlus, mille kohaselt inimene on jumalikkuse peegeldus maa peal, kes on võimeline viima edasi loomistööd ja pälvima lunastust, saavutab kõlapinna alates 12.–13. sajandist.

      Keskaja antropoloogia huvikeskmes oli loomisloos esile kerkinud arusaam tööst kui karistusest. Vastandusid kaks kontseptsiooni – töö on vaev ja töötav inimene. Ühelt poolt tõlgendati tööd kui needust ja patukahetsusvahendit, teisalt rõhutati selle vabastavaid ja lunastavaid omadusi. Modena toomkiriku fassaadiskulptuure (autor Wiligelmo, u 1100. a) analüüsinud Chiara Frugoni osutab ajahetkele, mil varakeskaja pessimistlik inimesekäsitlus muutub optimistlikumaks: kujundikeeles hakkab prevaleerima loominguline Aadam, vastukaaluks senisele tööorjale, kellele töö oli karistus ja needus. Скачать книгу