LITMIR.BIZ

      Miks inimesed normaalselt töölt ära tulevad?

      Lennundustee algusest jäi mulle ilmselt igaveseks meelde üks lause, mille autor on tolleaegne Estonian Air Regionali peapiloot. Ta tuli värskeid lendama pürgijaid harima paljude jaoks müstilisel teemal, kuidas lennuk õhku tõuseb ja seal ka püsib. Muide, hoolimata vastavast kursusest ei saa vähemalt pooled lennuteenindajad oma karjääri lõpuni aru, kuidas see mürakas õhku tõuseb, seal püsib ja ühes tükis maandub. Aga see selleks. Samal kursusel oli noormees, kes oli lendavat rahvast iga päev lähedalt näinud. Nimelt oli ta kompanii peamaja administraator ja sealt majast oli ilmselt pärit ka see vaim, kes talle kõrva sosistas, et ka tema võiks lendu tõusta.

      „Miks sa, Joonas, normaalse töö pealt ära tuled?“ oli õppejõust piloodi esimene küsimus, enne kui aerodünaamika müsteeriumiga algust tehti. Noormehel oli raskusi sõnade leidmisega. Küsimus oli liiga sirgjooneline ja ootamatu. Paraku tõsi.

      Ka teine sama piloodi küsimus on meeles. „Kuidas teil on sõpradega, koosviibimistega, harrastuste ja vaba ajaga? Kõik on hästi? Olge rahulikud. Kõik see läheb üle. Tavaliselt pole teie sõbrad kunagi vabad siis, kui olete teie, sest nemad on normaalsed inimesed,“ lausus piloot sissejuhatuseks.

      Kõik lendupürgijad istusid kuidagi heidutatult edasi, kuigi oli näha, et instruktorid lausa ootasid, et pärast selliseid lauseid teeb nii mõnigi oma plaanides kiirkorrektuuri ja otsustab välja marssides rahulikuma elu kasuks. Midagi sellist ei juhtunud. Järelikult leidus ka sellel korral piisavalt „ebanormaalseid“, kes julgelt saatusele vastu astusid.

      Jah. Aastate kogemus on tõestanud tõesti ühte: lennunduses töötav inimene peab olema väikese kiiksuga, sest lennunduskurat ei hakka end sõrmega vaevama ja võtab kohe käe. Kui sellest hiljem aru saadakse, on tavaliselt juba hilja. Purunenud pered ja katkenud suhted on, jumal paraku, samuti lennunduse argipäev.

      Lennundusse satutakse tavaliselt üsna ootamatult ja kõikvõimalikelt elualadelt. Ringi lendab pedagooge, professoreid, noorsootöötajaid, näitlejaid, balletiartiste, lauljaid jne. Ning loomulikult juuksureid, jumestajaid, kõikvõimalikke filolooge ja muud sedasorti rahvast, kelle ületootmine ja alapalkamine on valdav olnud juba aastaid. Osa on endisest rutiinist tüdinenud, osa oma erialal läbi kukkunud.

      Siinkirjutaja võib enda kohta väita nii seda kui ka teist. Alustanud ajakirjanikuna ja jätkanud turismikorraldajana, oli mõte lendamist proovida soojenenud kaua. Aga miks siis nii kaua? Osalt oli süüdi võib-olla mugavustsoonis olemine, millest on tavaliselt kuidagi kahju lahkuda. (Muide, sama võib öelda ka inimeste kohta, kel on ammu lennundusest kõrini, aga äratulemine tähendab samuti mugavustsoonist lahkumist…) Teisalt ei saa välistada ka eneseuhkust. 15 aastat giidina on hästi meeles. Eri maade kultuure, traditsioone, ajalugu ja kultuuri on tutvustatud kokku tublile staadionitäiele tänulikule publikule, ja nüüd siis järsku ilmud valvenaeratusega vahekäigus: „Teed? Kohvi?“ Eks ole?! Tundub ju kuidagi hoobina allapoole vööd.

      Aga lõpuks teeb elu ise omad korrektiivid ja enese lohutuseks võin öelda, et pole mina esimene ega viimane, kellel vanajumal natist kinni võtab, eneseuhkuse rulli keerab ja pistab sinna, kus päike ei paista.

      „Jessver! Endal elu väljakutseid täis ja nüüd tahad saiajagajaks tulla?“ ajas eluaegne lennuemand silmad suureks nagu tõllarattad ja jäi just nagu vastust ootama. Neid inimesi on vähe, kes lennunduse tavateenindusest osakondade juhtideks või lausa tippjuhtideks tõusevad, tema oli just üks neist.

      „Saiajagamine!?“ oli minu kord silmad suureks ajada. „Minu meelest pole see töö sugugi mitte esmajoones saiajagamine,“ otsustasin ma hea õnne peale minna. „Kuidas siis sellega oligi, et turvalisus on lennunduses üle kõige?”

      „Aga alluvussuhted?“ ei andnud küsitlejale tema ettenägelikkus rahu. Ettenägelikkus muide areneb kõrgemal tasemel välja umbes 90 protsendil klienditeenindajatest. „Sa oled harjunud olema iseenda peremees ja nüüd tuleb järsku keegi, kes on sinust võib-olla tunduvalt noorem, ja hakkab sind kamandama?“ Ettenägelik osakonnajuhataja paistis sel hetkel tavalisest veel ettenägelikum.

      „Ega siis ühe inimese selgroog nii paindumatu ka ei ole, et kogenumate õpetusi ja juhendamist alla ei suuda neelata,“ leidsin mina, kuid see ei aidanud.

      Nii et esimese ropsuga löödi uks nina eest kinni ja vist ikka selle saiajagamisjutu pärast. Äkki otsitigi just neid? Jagavad ära ja ei kobise liialt. Muide, sellised tüübid on töötajatena paljudes valdkondades väga hinnatud.

      Jah. Eneseuhkus sai tookord muidugi taas paraja hoobi. Ah et siis isegi saiajagajaks ei kõlba! Aga lennundusse pürgijad on tavaliselt nii järjekindlad, et neist saaks suurepärased poliitikud, bürokraadid või mõlemad, kuid miskipärast imbuvad nad ikka lennuettevõtete uste alt ja vahelt sisse. Üsna varsti tuligi teine kord.

      „Kas soovid kohe lendama hakata või koolitame varusse?“ kõlas ootamatu küsimus pärast tööintervjuud. Loomulikult kohe lendama! Alternatiiv oleks pidev ootamine, kes ja kas üldse sind kuhugi lendama tahab ning selleks ajaks, kui kusagil mingi koht tekib, on koolitussertifikaadid aegunud ja tuleb alustada kogu saagat jälle niisama hästi kui nullist.

      Ka need jutud, et esimesel võimalusel terendab silmapiiril „hiilgav“ võimalus minna „rendile“ teistesse lennufirmadesse, ei tundunud kuigi usutavana, sest tavaliselt koolitavad lennufirmad oma personali vastavalt oma reeglitele ja masinapargile ise. Nojah, aga vähemalt oleks see „varusse koolitamine“ olnud tasuta. Nimelt leidub üle maailma ka lennufirmasid, kes on leidnud geniaalse väljalüpsi allika. Nimelt on võimalus „mõõduka“ õppemaksu eest pardateenindajaks õppida ning siis näiteks pool aastat lootusetult tööd otsida, sest, nagu mainitud, ilma kindla eesmärgita ja jumal teab kus koolitatud inimesi lennufirmad

Скачать книгу