LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jälg. Nike algust meenutab selle looja

Minu lapselastele – et nad teaksid

      Algaja peas on palju võimalusi, asjatundja peas on neid vähe.

Shunryu Suzuki„Zen-teadvus, algaja teadvus“

      KOIDIK

      Olin üleval enne kõiki teisi, enne linde, enne päikesetõusu. Jõin kohvi, sõin kiiruga viilu röstsaia, tõmbasin šortsid jalga ja dressipluusi selga ning sidusin kinni oma roheliste jooksukingade paelad. Seejärel lipsasin vaikselt tagauksest välja.

      Sirutasin sääri, põlvekõõluseid, alaselga ning oietasin, tehes esimesi vaevalisi samme mööda jahedat maanteed, otse tihedasse uttu. Miks on algus ikka nii raske?

      Polnud autosid, inimesi, üldse mingeid märke elust. Olin päris üksi, kogu maailm minu päralt – ehkki puud näisid kummaliselt minust teadlikud olevat. Aga noh, olin ju Oregonis. Siin tunduvad puud alati teadvat. Puud kaitsevad aina su tagalat.

      Milline ilus paik, kust pärit olla, mõtlesin ringi vaadates. Vaikne, rahulik ja roheline – olin uhke, et võin Oregoni koduks nimetada, uhke, et väike Portland on mu sünnikoht. Aga tundsin ka pisut kahetsust. Kogu oma ilu juures tundub Oregon mõnele inimesele kohana, kus pole ealeski midagi olulist juhtunud ja kus tõenäoliselt ei juhtugi. Kui me, oregonlased, üldse millegi poolest tuntud oleme, siis on see too igiammune teekond, mis meil tuli läbida, et siia välja jõuda. Sellest edasi on valitsenud suhteline vaikus.

      Mu elu parim õpetaja ja üldse üks parimaid inimesi, keda olen tundnud, rääkis tollest teekonnast sageli. See on meie sünni-pärane õigus, urises ta ikka. Meie iseloom, meie saatus – meie DNA. „Argpüksid ei alustanudki,” rääkis ta mulle, „ja nõrgad said teel otsa – järele jäime meie.”

      Meie. Tollel teekonnal tuli esile harvaesineva teerajajavaimuga inimtõug, uskus mu õpetaja, keskmisest suurema usuga võimalustesse, piiratud võimega pessimismiks – ja meie, oregonlaste, ülesanne on seda tõugu elus hoida.

      Noogutasin austuse märgiks. Olin tollest mehest vaimustuses. Aga hiljem mõtlesin vahel omaette: jestas, see pole midagi muud kui üks sissetallatud rada.

      Tol udusel hommikul, tol olulise tähtsusega hommikul aastal 1962, olin just hiljaaegu ise saabunud rännakult – tagasi koju, pärast seitset pikka aastat võõrsilviibimist. Tundus kummaline jälle kodus olla, veider iga päev vihma kaela saada. Veelgi kummalisem oli taas elada koos oma vanemate ja kaksikutest õdedega, magada lapsepõlvesängis. Ikka ja jälle lamasin südaöösel selili voodis, silmitsesin ülikooliaegseid õpikuid, kooliaegseid auhindu ja siniseid linte, mõeldes: kas see olen mina? Ikka veel?

      Lisasin mööda teed edasi liikudes sammu. Hingeõhk moodustas ümaraid härmas pilvekesi, mis pööreldes uduga kokku sulasid. Nautisin väga toda esmast füüsilist ärkamist, oivalist hetke enne mõistuse klaarikslöömist, kui jäsemed ja liigesed jäikusest vabanevad ja materiaalne keha hakkab haihtuma. Tahkest saab voolav.

      Kiiremini, ütlesin endale. Kiiremini.

      Teoreetiliselt, mõtlesin, olen täiskasvanu. Diplomiga heast kõrg-koolist – Oregoni ülikoolist. Magistrikraadiga ühest parimast majanduskõrgkoolist – Stanfordist. Läbinud aastase väeteenistuse Ameerika Ühendriikide sõjaväes – Fort Lewises ja Fort Eustises. Minu CV väitis, et olen väljaõppinud, oskuslik sõdur, täisvereline kahekümne nelja aastane mees … Niisiis, miks küll, mõtlesin imestusega, miks tunnen end ikka veel lapsena?

      Mis veelgi hullem, sellesama häbeliku, kahvatu, kiitsaka poisina, kes olin ikka olnud.

      Võib-olla tuli see sellest, et ma polnud sugugi elu näinud. Kõige vähem veel eluga kaasas käivaid ohtraid kiusatusi ja põnevust. Ma polnud suitsetanud ühtegi sigaretti, polnud proovinud uimasteid. Ei olnud rikkunud reegleidki, seadustest rääkimata. Just olid alanud 1960. aastad, mässumeele ajastu, ja olin vist ainus inimene Ameerikas, kes polnud veel mässama hakanud. Ma ei suutnud meenutada ainsatki korda, mil oleksin käitunud pööraselt, teinud midagi ootamatut.

      Ma ei olnud isegi ühegi tüdrukuga olnud.

      Kui räägin pigem asjadest, mida ma polnud, siis on sellel lihtne põhjus. Need olid asjad, millest ma midagi teadsin. Palju raskem oleks öelda, mis või kes ma täpselt olen, või kelleks võiksin saada. Nagu kõik mu sõbrad, tahtsin minagi saavutada edu. Erinevalt sõpradest ei teadnud ma, mida see tähendab. Raha? Võib-olla. Abikaasat? Lapsi? Maja? No muidugi, kui hästi läheb. Need olid eesmärgid, mille poole oli mind õpetatud püüdlema, ja osa minust püüdleski nende poole, vaistlikult. Aga sügaval sisimas otsisin midagi muud, midagi enamat. Mind piinas tunne, et meile antud aeg on lühike, lühem kui arvata oskame, lühike nagu hommikune jooksuring, ja ma tahtsin, et mulle antud aeg oleks sisukas. Ja eesmärgipärane. Ja loominguline. Ja avaldaks mingit mõju. Ennekõike … ebatavaline.

      Tahtsin endast märgi maailma maha jätta. Tahtsin võita.

      Ei, see pole päris õige. Ma lihtsalt ei tahtnud kaotada.

      Ja siis see juhtus. Mu noor süda hakkas kiiremini lööma, mu puhtad kopsud laienesid linnutiibadena, puud muutusid hägus-rohekateks laikudeks, ja ma nägin enda ees seda kõike, täpselt seda, milliseks soovisin oma elu kujunevat. Nägin mängu.

      Jah, mõtlesin, mäng see just ongi. See on just õige sõna. Olin alati aimanud, et õnne saladus, ilu või tõe olemus, kõik, mida meil neist asjust vaja teada, peitub kusagil hetkes, mil pall on veel õhus, mil mõlemad poksijad aimavad lõpusignaali lähenemist, mil jooksjad lähenevad finišijoonele ja rahvas tõuseb püsti kui üks mees. Selles silmapilguvõnkes, poolsekundis enne võitu ja kaotust peitub mingi ülim selgus. Tahtsin seda hetke, mis see siis ka poleks, oma ellu, oma igapäevaellu.

      Eri aegadel olin unistanud sellest, kuidas minust saab suur romaanikirjanik, kuulus ajakirjanik, vägev riigimees. Aga ülimaks unistuseks oli jäänud olla suurepärane sportlane. Kahjuks oli saatus teinud minust küll hea sportlase, kuid mitte suurepärase. Kahekümne neljaselt lõpuks leppisin sellega. Olin Oregoni ülikoolis jooksmisega tegelnud ja silmagi paistnud, võites auhindu neljast õppeaastast kolmel. Aga siis oli ka kõik. Hakates nüüd läbima üht vilgast kuueminutilist miili teise järel, sellal kui tõusev päike madalamad männiokkad hõõgvele lõi, küsisin endalt: kas ehk leiduks võimalus tunda seda, mida tunnevad sportlased, olemata ise sportlane? Töötegemise asemel üha mängida? Või siis nautida oma tööd sedavõrd, et sellest saabki sisuliselt mäng.

      Maailm oli niivõrd täis sõda ja valu ja kannatusi, argirutiin oli nii väsitav ja tihti ebaõiglane – võib-olla ongi ainsaks lahenduseks, mõtlesin, leida mõni imeline, pea võimatu unistus, mis tundub väärtuslik, tundub tore, tundub olevat just see õige, ja siis püüelda selle poole sportlase otsusekindla pühendumuse ja sihipärasusega. Meeldib see sulle või mitte, elu on mäng. Kes seda tõsiasja eitab, kes lihtsalt keeldub mängimast, see jääb kõrvale, ning seda ma ei tahtnud. Just seda tahtsin ma kõige vähem.

      Mis tõi mulle meelde, nagu alati, mu Hullumeelse Idee. Võib-olla, mõtlesin ma, võib-olla peaksin oma Hullumeelse Idee vähemalt korragi veel üle vaatama. Äkki mu Hullumeelne Idee isegi … toimib?

      Võib-olla.

      Ei, ei, mõtlesin, joostes üha kiiremini ja kiiremini, otsekui ajaksin kedagi taga ja samaaegselt aetaks taga mind ennast. See toimib kindlasti. Jumala eest, ma panen ta toimima. Ei mingit võib-ollat.

      Ja siis ma juba naeratasin. Peaaegu naersin. Higist läbimärg, liikudes nõtkemalt ja sundimatumalt kui eales varem, nägin oma hullumeelset ideed enda ees säramas, ning enam ei tundunudki see nii hullumeelsena. See nagu ei olnudki enam idee. See nägi välja nagu mingi koht. See nägi välja nagu inimene või siis elujõud, mis oli olnud olemas ammu enne mind, minust eraldi ja ühtlasi osana minust. Minu ootel ja ühtlasi minu eest peidus. See võib kõlada küll pisut ülespuhutult, pisut hullumeelselt. Aga just nii ma tollal tundsin.

      Või äkki siiski ei tundnud. Võib-olla paneb mu mälu sellele heureka-momendile midagi juurde või sulatab hulga selliseid hetki üheks. Või äkki, kui oligi selline hetk, siis polnud see midagi enamat kui jooksja kaif. Ma ei tea. Ei oska öelda. Niipalju noist päevist, noist kuudest ja aastatest, millistena nad endid tasapisi on reastanud, on haihtunud, justnagu nood ümarad härmased hingeaurupilved. Näod, numbrid, otsused, mis millalgi tundusid kiireloomuliste ja üliolulistena, kõik on läinud.

      Mis aga jääb, on see üks lohutav veendumus, üks

Скачать книгу