Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused - John Thavis

Скачать книгу

p>Vatikani päevikud

      SISSEJUHATUS

      Ajalehtedes ilmunud pealkirjadest võis järeldada, et enam pole pääsu – Vatikani saladused hakkavad tulema päevavalgele. 2012. aasta keskpaigas avalikkuse ette jõudnud dokumendid sundisid paavst Benedictust algatama Vatikanis sisejuurdluse. Paljastused olid piinlikud, et mitte öelda süüdistavad: mitmed käsitlesid Vatikani hägusat finantsmaailma, teised paljastasid salaoperatsioonide üksikasju, leiti märkmeid paavsti eravisiitide kohta ja kirju Itaalia mõjukatelt isikutelt, kes soovisid paavstiga kohtuda – paljud ümbrikud sisaldasid ka kopsakat pangatšekki. Vatikani tippametnike arvates ei olnud skandaalne materjali sisu, vaid hoopis see, et salajased dokumendid üldse avalikkuse ette jõudsid.

      Üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna tean väga hästi, et „Vatikani saladusemüür” on suurel määral müüt. Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus ning dokumentide vargus on harvaesinev nähtus. Just seetõttu oligi skandaal nii harukordne ja viis põhjaliku juurdluseni, et süüdlane kindlaks teha. Jälgi ajades jõuti üsna kiiresti Paolo Gabrieleni, kes kuulus nende väheste hulka, kel oli ligipääs paavsti kabineti dokumentidele. Tundus ebatõenäoline, et süüdlane on kolme lapse isa ja pühendunud katoliiklane, kes oli Vatikanis töötanud juba 1998. aastast saadik ning teeninud kahte paavsti. Arvati, et temaga oli manipuleerinud mõni kõrgemal seisev ametnik. Igatahes viitas kogu see lugu, mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud raamatu viimases peatükis, Rooma kuurias puhkenud avalikule võimuvõitlusele.

      Uudis Paolo Gabriele vahistamise kohta tekitas uudishimu ja ajalehtedes ilmus terve hulk pilkavaid artikleid. „Ülemteener sai sellega hakkama,” naljatati meedias – naerualuseks mõistagi Vatikan. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, selgus, et paavst Benedictus ei taipa üldse, mis tema lähikonnas toimub.

      Samal ajal rullus lahti veel üks tragöödia: päevapealt vallandati Vatikani panga president ja paavst Benedictuse finantsnõustaja Ettore Gotti Tedeschi. Kiiruga kokku klopsitud pressiteates oli muude vallandamise põhjuste hulgas välja toodud Gotti Tedeschi „progresseeruvalt kapriisne” käitumine ja võimetus anda selgitusi, kuidas sattusid presidendi valduses olevad dokumendid ajakirjanike kätte.

      Enamiku kõrvaltvaatajate jaoks viitas sündmuste areng sellele, et Vatikan hakkab täie hooga rööbastelt välja sõitma. Mina nägin ja hindasin olukorda veidi teistmoodi. Minu meelest purskus väike osa seni kiivalt Vatikani müüride taga hoitud, kuid seal alati eksisteerinud kultuurist ning tavadest, lihtsalt avalikkuse ette. Rahvale avanes võimalus heita pilk maailma, mis koosneb möödarääkimistest ja vääritimõistmistest, headele kavatsustele vaatamata valesti langetatud otsustest ning vastuolulistest käskudest, keeldudest ja korraldustest. See on maailm, kus karjerism varjutab sageli vaikse ning pühendunud jumala teenimise. See maailm on rajatud kindlale hierarhiale, kuid mis tihtipeale upub organiseerimatusesse. Selles maailmas peaks paavst olema igasuguse kriitika suhtes immuunne, kuid samas ei peeta sageli vajalikuks teda oluliste otsuste langetamisest informeerida. Teoorias peaks Vatikanis valitsema täielik konfidentsiaalsus, tegelikkuses aga lekib kogu masinavärk nagu kaks tuhat aastat vana paadilogu.

      Kui ma 1980ndate alguses CNC (Catholic News Service) korrespondendina Vatikani tööle asusin, jahmatas mind Rooma kuuria kabinettides valitsev koordineerimatus, ning see, kui suvaliselt ja kontrollimatult infot avalikustati – pigem pärinesid pressiteated kuulujuttudest kui usaldusväärsetest allikatest või ametlikest dokumentidest. Lõpuks õppisin ajakirjanikuna hindama võimalusi, mida säärane mitmetähenduslikkus ning juhuslikkus pakkus. Kuna Rooma kuuria meenutab pigem keskaegset küla kui üleilmse organisatsiooni peakorterit, siis sain kõige efektiivsemalt infot koguda mitteametlikest kohtumistest ning nurgatagustest juhuslikest jutuajamistest. Minu vestluskaaslasteks olid nii Vatikani tippametnikud ja diplomaadid kui ka Püha Peetri basiilika uksehoidjad, kes olid valmis kõigest rääkima, kui nad sind kord juba tundma olid õppinud ja usaldama hakanud. Peagi mõistsin, et Vatikani kommunikatsiooniprobleemid töötasid minu kasuks: kuna paljud Rooma kuuria kabinetid on maailmast ja ka teistest Vatikani ametkondadest ära lõigatud, peetakse seal ajakirjanikku justkui risttolmlejaks, kes kannab infokübemekesi ja kuulujutte ühest osakonnast teise. Olin enese teadmata muutunud Vatikani kuulujuttude võrgustiku lahutamatuks osaks.

      Avastasin, et kui Vatikani institutsionaalsest fassaadist läbi tungida, koosneb see maailm täiesti tavalistest inimestest, kellest enamikule on antud üllatavalt palju tegutsemisvabadust, millega kaasneb mõistagi ka eksimisvõimalus. Asi ei ole ainult selles, et paljud kardinalid ja osakondade juhid peavad end feodaalvalitsejaks – leidub veel terve hulk vähem tähtsaid ametnikke, konsultante, assistente ja eksperte, kes tegutsevad enda reeglite järgi ning võitlevad oma õiguste eest. Selle tõttu satuvad ka nemad aeg-ajalt Vatikani intriigides rambivalgusesse.

      Minu kui ajakirjaniku jaoks on säärased juhtimisvead küll väga ahvatlevad, kuid kahtlemata on need viimastel aastatel põhjustanud Vatikanile ka ohtralt peavalu ja piinlikkust. Katoliku kiriku peamine eesmärk on siiski veenda maailma, et just nende religioon on kõige õigem ja tõelisem. Jutlustamine peaks olema väga efektiivne kommunikatsioonivahend, aga Vatikan on muutunud elavaks näiteks selle kohta, kuidas ei tohi oma sõnumit edastada, ning paigaks, kus paavsti enda abilised ja nõuandjad on ta tagaplaanile tõrjunud.

      Üheks põhjuseks on isoleeritus, mis valitseb katoliku kiriku südames. See, mida Vatikanis räägitakse ja tehakse, ei jõua lihtsalt maailma 1,2 miljardi katoliiklaseni või siis jõuab nendeni täiesti moonutatud kujul. Monsenjöör Sławomir Oderi lugu on selle kohta väga õpetlik ja hea näide.

      2010. aasta jaanuaris vapustas maailma uudis, et hiljuti surnud paavst Johannes Paulus II oli end aastaid patukahetsuse märgiks nahkrihmaga nüpeldanud. Uudis tekitas paljudes katoliiklastes hämmingut ja nördimust. Johannes Paulus II oli ju kirjutanud koguni teose „Keha teoloogia”, mille 129 peatükki kirjeldavad inimkeha ilu kui osa Jumala plaanist. Katoliiklastest kommentaatorid olid paavsti lähenemist revolutsiooniliseks pidanud, eriti tema positiivset suhtumist seksuaalsusesse. Suurem osa inimesi leiab, et enesepiitsutamine viitab enesepõlgusele ja ebatervele suhtumisele oma kehasse. Poola paavst hoidis rihma riidekapis konksu otsas ja nunnad, kes hoolitsesid söögitegemise ja koristamise eest, kuulsid sageli tema oigeid, kui ta end sellega vastu selga peksis.

      Kohe, kui see uudis minuni jõudis, imestasin, miks Vatikan sellel mahlasel ja kõditaval infol meediasse lasi lekkida. Selgus, et Vatikani koorekiht oli sama jahmunud kui kõik ülejäänudki.

      Paljastus ilmus monsenjöör Sławomir Oderi kirjutatud raamatus. Entusiastlik poolakas Oder oli Johannes Pauluse pühakuks kuulutamise ametlik eestvedaja. Raamatu kaanelt võis lugeda, et see on valminud koostöös ühe Itaalia ajakirjanikuga ja et teose eesmärk on tuua lugejateni Johannes Paulus II tõeline portree. Raamatu esmatutvustus toimus pressikonverentsil hotellis Columbus, mis asub Püha Peetri väljakust kiviviske kaugusel. Veidral kombel ei osalenud üritusel ühtegi Vatikani ametnikku. Põhjuse sain teada alles hiljem – Oderil puudus teose kirjutamiseks Vatikani volitus. See oli tema isiklik projekt ja hämmastav küll, aga keegi ei olnud vaevunud teda takistama.

      Paavsti patukahetsusmeetodid ei oleks saanud enam kohatumal ajal avalikkuse ette jõuda. Õndsaks saab kuulutada inimese, kelle surmast on möödunud vähemalt viis aastat. Tähtaeg oli ukse ees ja oodati, et paavst Benedictus XVI annab sellest üsna varsti teada. Vatikani ametnikud lootsid, et pühitsemisteenistus tekitab samasuguse vaimse eufooria, nagu valitses 2005. aastal Johannes Pauluse matuste ja Benedictuse paavstiks valimise päevil. Rooma oleks taas kord maailma naba, kuhu saabuksid miljonid turistid ja tuhanded ajakirjanikud ning katoliku kirikul avaneks võimalus oma sõnum kaasaegsesse meediasse paisata.

      Nüüd ähvardasid need plaanid luhtuda. Lihasuretamine, näiteks paastuna, oli katoliku kirikus sajandeid tavaline asi olnud, aga enda peksmine püksirihmaga … Tänapäeva inimestel kangastub seda kuuldes verine stseen filmist „Da Vinci kood”, kus albiinost munk end halastamatult piitsutas. Katoliiklased pidasid seda tol ajal naeruväärseks ja groteskseks liialduseks.

      „Kas sellist pilti tahamegi maailmale luua? Kas see ongi pühalikkuse eeskuju? Enesepiitsutamine on iganenud nähtus, mis kuulub minevikku,” tunnistas mulle tasasel häälel üks Vatikani ametnik, kui Johannes Paulust puudutav uudis mind erinevatesse instantsidesse helistama oli ajendanud.

      Samavõrd nördinud oli ka üks teine

Скачать книгу