LITMIR.BIZ

      Eessõna

      Ma sündisin keisrilõikega ja mulle ei saanud anda rinnapiima. See teeb minust 21. sajandi sooletemaatika musterlapse. Oleksin ma juba elutee alguses soolestiku kohta rohkem teadnud, oleksin kindla peale välja selgitanud, milliseid haigusi võin elu jooksul põdeda. Kõigepealt tekkis mul laktoositalumatus. Ma ei pannud kunagi imeks, miks ma pärast viiendat eluaastat äkki jälle piima juua sain, siis läksin ma mingil ajal paksuks, pärast jälle kõhnaks tagasi. Siis läks elu mõnda aega kenasti, kuni mul tekkis „haav”.

      Seitsmeteistkümneaastaselt tekkis mu paremale jalale ilma igasuguse põhjuseta väike haav. See lihtsalt ei paranenud enam ära ja kuu möödudes läksin arsti juurde. Arst ei teadnud täpselt, millega tegu, ja kirjutas mulle välja salvi. Kolm nädalat hiljem oli terve jalg haavasid täis. Peagi mõlemad jalad, käsivarred ja selg. Mõnikord ka nägu. Õnneks oli talv ja inimesed arvasid, et mul on ohatis ja mu otsaesine on ära kriimustatud.

      Ükski arst ei osanud mind aidata – tundus, et tegemist on mingit sorti neurodermatiidiga. Minult küsiti, kas ma elan suure stressi all ja kas mul läheb emotsionaalselt ikka hästi. Kortisoon aitas natuke, aga niipea kui sellest loobusin, jätkus kõik endistviisi. Terve aasta jooksul kandsin nii suvel kui ka talvel sukkpükse, et haavad pükse läbi ei leotaks. Siis saabus hetk, mil ma end kokku võtsin ja hakkasin asja uurima. Juhuslikult sattusin ühe sarnase nahahaiguse kirjelduse peale. Ühel mehel olid haigusnähud tekkinud pärast antibiootikumide võtmist ja minagi olin paar nädalat enne esimeste haavade ilmumist pidanud võtma antibiootikume.

      Sellest hetkest alates ei pidanud ma oma naha seisundit enam nahahaiguse, vaid sooltehaiguse tagajärjeks. Ma ei söönud enam piimatooteid ega peaaegu üldse gluteeni sisaldavaid toiduaineid, hakkasin võtma mitmeid bakteripreparaate ja üldse toituma tervislikumalt. Tegin sel ajal mitu hullumeelset eksperimenti … Kui oleksin juba toona meditsiini õppinud, oleksin julgenud ainult pooled neist läbi teha. Kord võtsin mitme nädala jooksul sisse ülisuure tsingiannuse ja käisin pärast seda kuude kaupa ringi väga terava lõhnatajuga.

      Mõne nipi abil sain haiguse viimaks kenasti kontrolli alla. See oli suur saavutus ja ma kogesin omal nahal, et teadmistel võib olla suur võim. Ma hakkasin meditsiini õppima.

      Esimesel semestril istusin ühel peol noormehe kõrval, kellel oli kõige vängem hingeõhk, mida ma olin iial tundnud. See oli üpris ebatüüpiline lõhn – mitte vanematele stressi käes vaevlevatele härrastele omane kriipiv vesinikuaroom ega liiga palju suhkrut söövate tädikeste maguslääge lehk. Natukese aja pärast tegin poisi juurest minekut. Järgmisel päeval see noormees suri. Ta tappis ennast ära. Mu mõtted läksid pidevalt temale. Kas on võimalik, et tõsiselt haige soolestik ajab välja nii halba lõhna ja et haigus hakkab mõjutama ka haige meeleolu?

      Nädal aega hiljem söandasin hea sõbrannaga oma kahtlustest rääkida. Paari kuu pärast jäi sõbranna raskesse soolenakkusesse. Ta tundis ennast väga viletsasti. Kui me uuesti kokku saime, ütles ta, et minu teoorias võib tõetera sees olla, sest nii halvasti ei olnud ta ennast ka psüühiliselt enam ammu tundnud. See ajendas mind teemaga tõsisemalt tegelema. Töö käigus avastasin terve uurimisharu, mis tegeleb soolestiku ja aju vahelise seosega. See on väga kiiresti arenev teadusharu. Umbes kümme aastat tagasi leidus vaid üksikuid artikleid, praeguseks on sel teemal kirjutatud sadu teaduslikke artikleid. See, kuidas soolestik mõjutab meie tervist ja heaolu, on üks meie aja olulisemaid uurimissuundi! Tunnustatud Ameerika biokeemik Rob Knight ütles ajalehele Nature, et see on vähemalt sama paljulubav teema nagu tüvirakkude uurimine. Olin triivinud alale, mida olin alati põnevaks pidanud.

      Õpingute ajal panin tähele, kui võõristavalt seda valdkonda meditsiinis koheldi. Ja tegelikult on soolestik ju erandlik organ. Soolestik moodustab kaks kolmandikku immuunsüsteemist, hangib energiat saiakestest või sojavorstidest ning toodab üle kahekümne kehaomase hormooni. Paljud arstid õpivad selle kohta stuudiumi jooksul väga vähe. Kui ma 2013. aasta mais käisin Lissabonis konverentsil „Mikrobioom ja tervis”, mahtusid asjatundjad ära ühe laua taha. Umbes pooled nendest esindasid institutsioone, mis võivad endale rahaliselt lubada olla „esimesed” omal alal – Harvardi, Yale’i, Oxfordi Ülikool ja Heidelbergis asuv Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratoorium.

      Mõnikord hirmutab mind see, kui teadlased diskuteerivad suletud uste taga tähtsate teadussaavutuste üle, ilma et avalikkus sellest midagi teaks. Sageli on teadlaste ettevaatlikkus parem kui ennatlikud oletused. Kuid hirm võib ka olulised väljavaated ära nullida. Teadusmaailmas on nüüdseks tunnustust leidnud fakt, et teatud seedimisprobleemidega inimestel esineb tihti närvihäireid soolestikus. Nende soolestik saadab signaale ajupiirkonda, kus töödeldakse ebameeldivaid tundeid, kuigi midagi ebameeldivat pole juhtunud. Inimene, kellega nii juhtub, tunneb end halvasti ega saa aru, mis lahti on. Kui arst ta psüühikahäirega patsiendiks tembeldab, muudab see asja veel hullemaks. See on vaid üks näide sellest, et teatud uurimistulemusi peaks levitama kiiremini!

      See oligi minu eesmärk raamatut kirjutades – ma tahan muuta teadmised kättesaadavamaks. Peale selle tahan levitada seda, millest teadlased kirjutavad oma uurimistöödes ja mida nad arutavad kongressidel, samal ajal kui paljud inimesed otsivad vastuseid oma probleemidele. Ma mõistan, et paljud ebamugavaid haigusi põdevad patsiendid on meditsiinis pettunud. Ma ei müü imerohtu ning ka terve soolestik ei pruugi aidata kõikide haiguste puhul. Aga päris kindlasti saan ma sõbralikult selgitada, mis soolestikus toimub, mida uut pakub teadus ja kuidas me saame seda igapäevaelus paremini kasutada.

      Minu meditsiiniõpingud ja doktoritöö tegemine Meditsiinilise Mikrobioloogia Instituudis aitavad mul teadussaavutusi hinnata ja sorteerida. Isiklik kogemus aitab tuua teadust inimestele lähemale. Minu õde aitab mul mitte teemast kõrvale kalduda. Kui nii juhtub, vaatab ta mulle teksti ettelugemise ajal otsa ja ütleb kavalalt naeratades: „Selle pead uuesti kirjutama.”

      1 peatükk

      VÕLUV SOOLESTIK

      Maailm tundub palju lõbusam, kui me ei näe ainult seda, mida on võimalik näha, vaid ka kõike muud. Puu ei ole siis enam lusikas. See on räigelt lihtsustades ainult vorm, mida tajume silmade vahendusel – sirge tüvi ja seda krooniv ümar võra. Silmad ütlevad meile vormi kohta: „Lusikas.” Maa all on aga vähemalt niisama palju juuri kui õhus oksi. Aju peaks selle kohta ütlema hoopis: „Hantel”, või midagi sarnast, aga ta ei tee seda. Kõige rohkem teavet saab aju silmade kaudu ja haruharva ka raamatust täies ulatuses kujutatud puu kujutist vaadates. Nii kommenteeribki aju möödasahisevat metsamaastikku vaadeldes vahvasti: „Lusikas, lusikas, lusikas, lusikas.”

      Kui me nõnda „lusikareegleid” järgides läbi elu tõttame, jäävad paljud suurepärased asjad kahe silma vahele. Meie naha all toimub pidevalt midagi: voolamine, pumpamine, imemine, pressimine, lõhkemine, paranemine ja ülesehitamine. Terve intelligentsete organite meeskond teeb nii täiuslikku ja tõhusat koostööd, et selle tulemusena vajab täiskasvanud inimene tunnis umbes sama palju energiat kui 100-vatine elektripirn. Igal sekundil filtreerivad neerud ülima põhjalikkusega meie verd – tunduvalt täpsemalt kui kohvifiltrid – ja enamik meist elab kogu elu kahe neeruga. Meie kopsud on loodud nii nutikalt, et õigupoolest läheb meil energiat vaja ainult sissehingamiseks. Väljahingamine toimub iseenesest. Kui oleksime läbipaistvad, näeksime, kui ilusad kopsud on – nagu suur üleskeeratav auto, aga pehme ja uhke. Sel ajal kui mõni meist omaette istub ja mõtleb: „Ma ei meeldi kellelegi”, teeb süda tema heaks parasjagu kahekümne nelja tunnist vahetust, ja seda juba seitsmeteistkümne tuhandendat korda. Südamel oleks õigus end selliste mõtete peale pisut kõrvalejäetuna tunda.

      Kui näeksime enamat sellest, mis on nähtaval, võiksime pealt vaadata, kuidas kõhus rakutompudest inimene saab. Küllap saaksime siis ometi kord aru, et laias laastus oleme välja arenenud kolmest „voolikust”. Esimene voolik läbib meie keha risti ja põiki ning sõlmib oma otsad keskmes kokku. See on veresoonkond, millest on esile tulnud süda – soonte sõlmpunkt. Teine voolik kulgeb peaaegu paralleelselt seljaga, moodustades põiekese, mis suundub keha ülaosasse ning lõpeb seal. See on meie seljaajus asuv närvisüsteem, millest areneb välja aju, see on kogu keha läbivate närvide võrgustiku

Скачать книгу