LITMIR.BIZ

Скачать книгу

p>Matthias Johann Eisen

      Kodukäijad

      Esimene jagu: Seletused

      I. Tallinna tontide tants

      Kutse tontide tantsule.

      Jaani kiriku poolt sammusin mööda Harju uulitsat turu poole. Korraga näen: keegi tuttav tuleb mulle vasta. Vaatan hoolega: jah, lugu õige küll, endine tuttav Lammi-Laur tuleb mulle vasta tõesti.

      Minu juurde jõudes jäeb Lammi-Laur seisma: “Tere kaua aja pärast!” hüüab ta mulle vasta ja annab kätt.

      “Tere, tere!” kostan ma. “Jah, kaua aega tõesti mööda läinud, et me ühtteist pole enam näinud!”

      Lammi-Laur piab aja küsimuse üsna kõrvaliseks asjaks. Pöörab jutu lõnga korraga teise külge ja küsib minult: “Kas sa iseennast ka tunned?”

      Mul liikus ju küsimine keele peal, mis niisugune iseenese tundmine tähendab, aga enne veel kui sain küsida, tulivad mulle Tallinna viimsed nähtused meelde. Kas ei olnud Lammi-Laur ennast ka ehk kodukäijate väljakutsujate kilda annud? Tarvis oli aru kätte saada. Ma tegin ennast otskohtlaseks, vaatasin iseenese peale ja vastasin: “Ma arvan, et ma ikka veel Vainu-Villem olen!”

      Lammi-Laur aga kohe targalt õpetama: “Ei, ei, ega ma seda küsi, kas Vainu-Villem oled või ei, seda tean ma muidugi, vaid seda küsin ma, kas sa ka spiritismust usud?”

      Sooh, nüüd oli asi selge. Nagu ma ette arvanud, oli Lammi-Laur vaimude uskuja.

      Ma tahtsin seda vaimude usku paremini tunda saada. Tegin enese sellepärast jälle otskohtlaseks ja kostsin: “O oh, küll ma seda usun, et siin Tallinnas piiritust leitakse. Mine, kuhu kõrtsi tahad, igal pool võid piiritust kas pangega saada. Ja selle kihvtiga tapab siin Tallinnas palju inimesi oma meelt ja mõistust. Seda ei usu ma üksi, vaid seda tean ma selgesti, sest piirituse joomise halvu tagajärgi olen igapäev rohkesti küllalt näinud!”

      “Ei, ei sest ma ei räägi!” ütles Lammi-Laur õiendades. “Ma näen, sa ei saa mu jutust aru. Ma pian selgemalt rääkima. Kas sa tontisid usud?”

      “Et “Tondi kõrts” olemas, seda usun ma küll!” vastasin ma naerdes.

      Lammi-Laur jäi selle vastusega niisama vähä rahule kui endistega.

      Õpetades ütles mulle jälle: “Tondi kõrtsil pole nende tontidega midagi tegemist. Ma tahan teada, kas sa vaimusid usud?”

      “Vaimusid?” küsisin ma. “Oh oo, neid usun ma küll! Ma usun, et on häid vaimusid ja kurje vaimusid!”

      Seegi vastus läks märgist mööda.

      “Ka neist vaimudest ei räägi ma,” ütles Lammi-Laur, “vaid ainult surnute vaimudest. Kas sa usud, et mitmete vaimud veel pärast surma maa peal ilmuvad ja endid järelejääjatele näitavad? Need on need tondid ja vaimud, kellest ma räägin!”

      “Kodukäijad siis!” tähendasin ma omalt poolt.

      “Minugi poolt kodukäijad, kui nii tahad!” seletas Lammi-Laur. “Mitmed meie mehed hüüavad neid aga tontideks!”

      “Mis ajast saadik tondid siis surnute vaimud on?” küsisin ma.

      “Ei mina seda tea!” ütles Lammi-Laur kogeldes. “Meie mehed armastavad aga tondi nime ja seepärast rääkisin minagi tontidest!”

      “Tee ometi vahet tondi ja kodukäija vahel!” sähvasin mina omalt poolt vahele.

      “Olgu siis kodukäijad!” ütles Lammi-Laur mulle õigust andes. “Nüüd küsin sult aga: kas sa kodukäijaid usud?”

      “Kas ma kodukäijaid usun? “ küsisin ma venitades. “Pian tunnistama, et ma veel üht ainustki pole näinud!”

      “Ei ole näinud?” päris Lammi-Laur.

      “Ei ole!” vastasin ma.

      “Kas sa tahaksid aga näha?” päris Lammi-Laur uuesti.

      “O jah, kui neid kusagil näha oleks!” kostsin ma.

      Lammi-Lauril tuli nagu uus elu.

      “On, on, sada korda on!” sõnus ta mu kahtlemise peale. “Tule, täna õhtu tahan sulle veel tontide tantsu näidata!”

      “Kas sa siis oled tontide tantsitajaks hakanud?” küsisin ma.

      “Seda küll mitte,” vastas Lammi-Laur, “aga vaata, täna õhtu peetakse Tondi kõrtsi ligidal koosolekut, kuhu vaimud ilmuvad. Sellele koosolekule palun sind tulla, seal saad vaimusid näha ja võid nendega kõneledagi!”

      Asi hakas mind ikka enam huvitama. Tahtsin näha, kuidas tondid õige tantsivad. Olin tänini paljugi kodukäijate ilmumisest, õigemini ütelda spiritismuse vaimudest kuulnud, aga ei olnud veel iialgi sarnasid vaimusid näinud. Andsin seepärast Lammi-Laurile kätt selle peale, et täna õhtu tõesti vaimude pidule või tontide tantsule tulen.

      Ettevalmistused vaimude ilmumise vasta.

      Õhtu aegsasti olin ma määratud paigal platsis. Lammi-Laur ootas mind juba. Rõõmustas väga, et ma sõna pidanud. Viis mind tuppa ja käskis toolile istuda.

      Ma vaatasin enese ümber, aga ei näinud midagi iseäralikku. Tuba nagu kõik muud tuad.

      Lammi-Laur mõistis mu mõtted ära.

      Laur ütlema: “Ega vaimud siia tuppa tule. Siin viibime ainult nii kaua kuni teine pool maja otsas vaimude tulemise vasta kõik valmis seatakse. Praegu on vaimude tulemiseks aeg veel vähä varane. Seni võin sulle uuest usust pikemat seletust anda!”

      “Missugusest usust?” pärisin mina.

      “Eks sest vaimude usust ikka!” seletas Lammi-Laur. “Spirtismus ehk vaimude usk on uus usk, kelle lipu alla me oleme vandunud. See uus usk õpetab, et inimesest pärast surma tõsine, iseteadlik hing järele jäeb edasi elama. See hing võib ennast meile näidata, võib meiega rääkidagi, kui ta tahab. Veel enam; ta võib koguni kirjutadagi ja teisest ilmast lillesid kaasa tuua. Aga veel rohkem: kui vaimud ilmuvad, võivad nad tuas kõik asjad tantsima ja kargama panna: toolid hüppavad, lauad kargavad ja istmed löövad uperkuuti!”

      “Seesugune on siis teie uus usk?” pärisin mina.

      “Seesugune neh!” vastas Lammi-Laur.

      “Kui kaua on niisugune uus usk olemas?” küsisin mina jälle.

      “Ei veel kaua!” kostis Lammi-Laur. “Vaimud ilmuvad küll aastasajad, aga nende ilmumist ei tuntud veel maailmas. Vaimude usu ülesleidmise paik on kõige uudiste isamaa Ameerika. Seal alles saadi vaimude ilmumisest pärast surma selget aru ja õpiti kunts kätte vaimusid välja kutsuda.”

      “Kas seitsme Moosesega?” küsisin mina vahele.

      “Ei, ei meie usu mehed ei pruugi mingisugust seitset Moosest meie mehed kutsuvad vaimud oma tarkusega välja!” seletas Lammi-Laur. “Nagu tähendatud, pandi vaimude ilmumist esimest korda Ameerikas tähele!”

      “Kas siis mujal vaimusid sugugi ei olnud?” julgesin ma jälle vahele küsida.

      “Oli küll, aga nende olemist ei tuntud veel ära!” seletas tark vaimude uskuja. “Ja Ameerikaski saadi alles 1850 vaimude ilmumisest õiget aru. Seal kuuldi esmalt salajat koputamist, majariistad nihkusivad paigalt ära, nägemata vägi liigutas laudu ja toolisid ja koputas nendega vasta põrandat. Pea astusivad surnute vaimud avalikult platsi, ajasivad koosolejatega juttu, vastasivad nende küsimiste peale ja andsivad neile mõnesugusid õpetusi eluteele kaasa. Vahel ilmusivad ainult käed, ilma kehata nimelt, tegivad midagi ja kadusivad siis jälle niisama arusaamata ära nagu nad tulnud.”

      “Just nagu käsi, mis “Mene mene teekel!” kirjutas,” ütlesin ma vahele.

      “Just niisama!” tõendas Lammi-Laur.

      “Kui aga need käed kõigele teie uuele usule niisama “Mene, mene teekel!” ei kirjutanud!” tähendasin ma vahele.

      “Ei, ei seda pole karta!” vastas Lammi-Laur.

      “Meie usk seisab kindlal alusel. Ju 2 aastat pärast esimest arusaamist vaimude ilmumisest andsivad 15,000 inimest palvekirja ülemale poole sisse ja palusivad vaimude ilmumise kohta seletust. Mitmed targad mehed astusivad kohe välja ja näitasivad selgesti kätte, et kõik majariistade tantsimine tuas ja vaimude ilmumine sealsamas kindlal põhjal seisab. Ameerikast

Скачать книгу