LITMIR.BIZ

      KIRI

      PEAAEGU TÕESTISÜNDINUD LUGU

      „Kaarina, tule nüüd sööma!”

      Ema, kattis köögis õhtulauda. Tavaliselt oli see tütre ülesanne, kuid täna istus viimane nii tummiselt oma toas, et polnud mitme tunni vältel ninaotsagi näidanud. Enamasti seisis toa uks valla, kuid seekord oli suletud: seestpoolt lukku keeratud.

      „Tüdruk, mis tsirkus see nüüd olgu! Kaua sa lased emal naaksuda? Sööma!”

      Isa hääl oli kergelt ärritunud, sest lukustatud toas istuv tütar polnud siin peres igapäine nähtus.

      „Ja-jaa! Kuulen! Aga ma ei taha praegu. Tõesti. Natuke hiljem…”

      „Kui toit on laual, tuleb süüa. Tee uks lahti! Mis sa seal toimetad?”

      Isale ei meeldinud niisugused asjad. Majas pidi valitsema kord.

      Võti kriuksatas, uks avanes ja tütre nägu vaatas välja.

      „Kaarina, mis viga? Sa oled nutnud?!” päris ema murelikult.

      „Mina? Ee…ei. Silmad kipitavad niisama… vist arvutist. Panen pärast tilku. Ma teen esseed, kirjutamise hoog on peal. Tõesti, praegu ei taha süüa.”

      Isa lõi käega. „Küll siis tuleb, kui nälg silmanägemise päris võtab,” ütles ta rohkem emale.

      Kaarina sulges end uuesti oma tuppa.

      Tüdruk nuuskas ettevaatlikult pabertaskurätti. Nina oli tõesti kui tatipasun. Niipea kui pisarad silmist pressisid, hakkas ka nina lippama. Aga löristamisel olgu tänaseks lõpp! See ei muuda siin midagi paremaks.

      Kaarina keris hiirega kõristades oma kirjatüki algusesse. Pikk see polnud, pigem lühike. Essee mõõtu küll välja ei andnud. Ega pidanudki andma. Sest see oli kiri. Lihtsalt kiri. Sõbrale. Täpsemini – sõbrannale. Ometi toosama – „lihtsalt kiri” – ei sobinud selle teksti puhul põrmugi. Kaarinale tundus, et kui ta poleks ridu arvutisse tippinud, oleks ta need kirjutanud verega – südameverega. Nii arvas ta, ja vähemasti sel hetkel mõtles seda täiesti siiralt.

      Tüdruk märgistas oma kirjutise hüüumärgiga, et see otsemaid tähelepanu ärataks ja kümnete teiste hulgas – kahtlemata on Katsi meilboksis (eriti praegu) kirju kuhjas – silma torkaks. Kuid send-nupule ta siiski ei vajutanud. Kirjutaja soovis napid read veel kord tähelepanelikult üle vaadata, olgugi et oli seda teinud juba vähemalt kümme korda.

      Kats!

      Kohe esimese sõna järel jäi tüdruk toppama. Tänast kirja oli ta alustanud korduvalt ja ikka juba esimese sõna taha takerdanud. Veel praegugi tundus selline pöördumine adressaadi poole kuidagi võlts. „Kats” kustutati ja asemele ilmus „Katja”.

      Kaarina mõõtis tulemust pea viltu, justkui näeks sellist kirjapilti elus esimest korda. Tükk aega põrnitsenud, jäi ta sellega lõpuks rahule. Jah, just niimoodi on täpne ja õige.

      Katja!

      Ma nägin sind SELLEL ööl. Telekast! Pärast olen näinud veel mitu korda uuesti, sest seda on palju näidatud. Me kodus olime kõik üleval, terve see öö. Vanaema helistas kogu aeg, sest kõige hullem oli just tema kodu juures, otse tema akende all ja ta kartis kohutavalt. Isa ei saanud ka vanaema meile ära tuua, sest autosid ju loobiti munakatega, isegi kiirabi!

      Ja siis ma nägin SIND! Sa olid selles Vitja kambas. Või polnud see tema kamp, vahet pole. Igatahes koos Vitjaga sa olid. Telekapilt küll vehkles ja märatsejad olid üksteise kukil, aga sinu tunnen ma kas või tuhande hulgast ära. Ole või seljaga. Ja just nii sa olidki. Ehkki ma tunneksin sind, ükskõik mis riides sa oled, aga meie kilekat on siin linnas küll ainult kaks. Ja teine ripub minu kapis.

      Oli näha, kuidas märatsejad kangutasid prügikasti laternaposti küljest lahti ja virutasid kogu täiega poe vaateaknasse. Ja siis taoti klaasi räigelt jalgadega. Vitja ronis katkisest aknast sisse, ulatas sulle käe ja sina ronisid talle järele!!!

       Kuidas sa võisid seda kõike teha?!!! Kuidas sa suutsid?!!!

      Pärast seda õudukat, seda pronksööd, pole me teineteisele helistanud ega messi saatnud. See öö tõmbas meie vahele piiri. Saad aru, seda pole kunagi olnud. Ja siiski ma astun praegu sellest korraks üle ja ütlen: „Mina sind välja ei anna! Nendele igasugustele tuvastamisaadressidele ei teata! Kui sind kinni peetakse või välja kutsutakse, siis tea, et mina pole see olnud.

      Aga SINA hävitasid meie sõpruse. Sa hävitasid KÕIK!

      Kaarina istus liikumatult ja vaatas tühja pilguga arvutimonitori tagust seina. Veel ei vajutanud ta sendile.

      Juba paar aastat asus nende uus kodu Kakumäel. Oma maja ja puha, ujumisrand vilkus puude vahelt. Igati mõnna koht.

      Vaatamata uue kodu toredusele mõtles Kaarina sageli vanale, ehkki see oli olnud äärmiselt tagasihoidlik: Mustamäe kõige tavalisemas magalarajoonis, suure sõidutee ääres, sisehoov lastest ja koertest-kassidest kubisemas. See oli Kaarina sünnikodu ja – armas. Mustamäel oli neil väike korter, kus tuli noorema velle Eediga tuba jagada. Vanemad leidsid küll ammugi, et nõnda suured erinevast soost lapsed ei passi enam ühte tuppa. Aga mis seal passida? Ja polnud sel Eedil suurt viga midagi – vend või õde, mis vahet. Ehkki aeg-ajalt käis vennas oma rahmeldamise ja poistekarja koju tassimisega tõega närvidele.

      Vanal kodul oli üks väga oluline plusspunkt: kohe kõrvalkorteris elas Kaarina parim sõber. Neil oli sedasorti tüüpmaja, kus trepikojas liftišahti kõrval laius ruumikas tühja ukseavaga koridorisopp. Hakkajad naabrid lõid kampa ja panid avausele ukse ette. Niiviisi tekkis kahe korteri peale ühine lisa-eeskoda, kuhu sai jätta lastekäru või jalgratta ja kus marakrattide porised õuekäimad võisid rahumeeli uksemattidel lösutada.

      Nende naabriks oli sattunud vene perekond, pärit Krimmist. Vanaema Babu (selle nime pani talle lapselaps) olevat kunagi ammu plikana koos isa-emaga Eestisse elama tulnud. Tema poeg ja minia olid juba Mustamäe lapsed. Babu rääkis huvitavaid lugusid Krimmist ja kiitis hirmsasti, kui ilus seal kõik on, loodus ja puha. Miks tema vanemad nii kaunist paigast külma ja kõledasse Eestisse tulid, sellele polnud Kaarina kunagi õiget vastust saanud, ehkki oli seda Babu käest korduvalt pressinud.

      Naabrimemm oli sõbralik ja väga helde. Kaarina ema ütles ikka, et Babu annaks hinge tagant kõik, eriti lastele. Kuna Kaarina ja Eedi pärisvanaemad olid, kes maal, kes oma tööga hirmsasti seotud, siis oli nii tüdrukule kui hiljem ka ta pisivennale heaks hoidjatädiks just Babu. Kaarina olevat rääkimagi õppinud kõigepealt Babu-keelt – vigadega ja vildakat poluverniku-poolvillast, nii naljakat, et seda ei osanud keegi isegi järele ahvida.

      Naabrivanaema võttis kõrvalkorteri tripsu lahkelt hoiule, kuna tal kodus parasjagu ringi tatsas oma lapselaps, samaealine plika-pabul. Tollal polnud Kaarinal veel õrna aimugi, et tollestsamast plika-pabulast saab tema südamesõbranna. Pisipiiga läks lihtsalt igal hommikul naabrite poole nagu lastesõime, kaasas vaid isiklik roosa pissipott.

      Nii nad kasvasid, koos ja kõrvu – Kaarina ja Katarina, ühevanused, sarnaste nimedega, peaaegu nagu kaksikud õekesed, sest sünnipäevadelgi oli vahet napilt kuu. Omavaheliseks töökeeleks, nagu öeldakse, kujunes neil iseenesest eesti keel, ehkki esimesed katsetused olid Babumemme sigrimigri. Igatahes, kui uskuda täiskasvanute juttu, olevat väike Katja hakanud puhtas ja selges eesti keeles rääkima Kaarinast kiiremini. Too puterdanud järele tulla, esialgu pehme s-i ja lõdva r-iga, kuni logopeedi juures harjutustega kõik õigesse paika pandi.

      Kui tüdrukud suuremaks sirgusid, käis pidev saalimine kahe kodu vahet. Tihtipeale ei viitsitud korterite uksigi lukustada, sest ühise eeskoja oma oli niikuinii kinni. Polnud seal tähtsust, kumma juures parasjagu õpiti või musa kuulati või isegi söögilauas istuti. Eriti armastatud paik oli seesamune eeskoda, kus kõige olulisemad sossa-possa-jutud teineteisele kõrva sosistati. Siia seadsid plikad sisse ka oma postkasti, kuhu teineteisele salakirju poetasid,

Скачать книгу