LITMIR.BIZ

      Kui kirjanik nimetab oma teose armastuslooks, siis pole ilmselt tarviski märkida, et ta soovib taotleda nii kirjutamisviisis kui ka materjalis teatud vabadust, mille õigust ta ei oleks tundnud endal olevat, kui ta oleks väitnud, et ta kirjutab romaani. Eeldatakse, et see viimane kompositsioonivorm võtab oma sihiks väga täpse vastavuse inimkogemuse mitte üksnes võimalikule, vaid ka tõenäolisele ja tavalisele kulule. Neist esimesele – mis peab küll kunstiteosena allutama ennast rangelt seadustele ning patustab andestamatult, kaldudes kõrvale inimsüdame tõest – kuulub ka õigus esitada seda tõde suurel määral autori enda valitud või loodud olukorras… Vaatepunkt, mille alusel saab käesolevat lugu pidada romantiliseks, seisneb katses ühendada möödanikku selle praeguse ajaga, mis meist mööda vilksatab.

      esimene peatükk

      Raamat oli paks, must ja tolmuga kaetud. Selle kaaned olid kummis ja kriuksusid ning seda oli omal ajal kurjasti kasutatud. Raamatuselg puudus või pigem ulatus lehtede vahelt välja nagu mingi kogukas järjehoidja. Raamatu ümber oli mitmekordselt mähitud määrdunud valge lint, mis oli korralikult lehvi seotud. Raamatukoguhoidja ulatas köite Roland Michellile, kes istus ja ootas seda Londoni raamatukogu ühes lugemissaalis. Raamat oli päevavalgele toodud lukustatud seifist number 5, kus see seisis tavaliselt „Priapose vigurite” ja „Kreeka moodi armastuse” vahel. Kell oli kümme hommikul ühel 1986. aasta päeval. Rolandil oli see väike üheinimese laud, mis meeldis talle kõige rohkem, ning kuigi see oli kandilise samba taga, oli kell kamina kohal tervenisti näha. Temast paremal oli kõrge päikeseline aken, millest oli võimalik näha St Jamesi väljaku kõrgeid rohelisi lehti.

      Londoni raamatukogu oli Rolandi lemmikpaik. See oli räämas, aga tsiviliseeritud, pungil täis ajalugu, kuid siin elutses ka elavaid luuletajaid ja mõtlejaid, keda võis leida metallpõranda külge kinnitatud riiulite vahel kükitamas või trepikäänakul malbelt vaidlemas. Siin oli käinud Carlyle, siin oli kulgenud George Elioti edenemine läbi raamaturiiulite. Roland nägi, kuidas tema must siidseelik, tema sametslepp liikusid hoogsalt ja kokkusurutult kirikuisade sektsioonis ning kuulis tema kindla sammu kaja metallpõrandal Saksa luuletajate riiuli juures. Siia oli tulnud Randolph Henry Ash, et toppida oma elastne meel ja mälu täis alahinnatud pisiasju ajaloost ja topograafiast, teaduse ja mitmesuguste muude valdkondade õnnelikust alfabeetilisest kokkulangevusest – kunst, kurtus, kadu, koreograafia, kurat ja kuratlikkus, korilus, koerad, koduabilised ja kodukäijad. Tema ajal olid evolutsiooni käsitlevad teosed katalogiseeritud Aadama-eelse inimese alla. Roland oli alles hiljuti avastanud, et Londoni raamatukogus oli olemas Ashi enda eksemplar Vico raamatust „Principj di Scienza Nuova”. Ashi raamatud olid väga kahetsusväärselt laiali terves Euroopas ja Ameerikas. Kindlasti kõige suurem kogu oli Robert Dale Oweni ülikooli Stanti kogus New Mexicos, kus Mortimer Cropper töötas oma monumentaalse teose „Randolph Henry Ashi täielik kirjavahetus” kallal. Tänapäeval polnud see mingi küsimus, sest raamatud rändasid eetris nagu valgus ja heli. Oli aga siiski väike võimalus, et Ashi enda Vico köites oli mingeid ääremärkusi, mis olid jäänud kahe silma vahele isegi väsimatul Cropperil. Ja Roland otsis Ashi „Proserpina aia” allikaid. Ja talle valmistas naudingut see, et ta luges lauseid, mida oli lugenud Ash, mida olid puudutanud tema sõrmed ja millest oli üle libisenud tema pilk.

      Otsekohe oli selge, et seda raamatut polnud häiritud väga kaua, võib-olla sellest ajast saadik, kui see viimasele teekonnale saadeti. Raamatukoguhoidja tõi ruudulise tolmulapi ja pühkis ära tolmu, musta, tihke, kleepuva Victoria-aegse tolmu, enne puhta õhu sätteid kogunenud suitsu- ja uduosakestest koosneva tolmu. Roland harutas lindi lahti. Raamat kargas lahti nagu karp ja purskas välja ühe luitunud paberilehe teise järel – sinised, kreemikad, hallid, kaetud roostekarva kirjaga, terassule pruunikate kritseldustega. Roland tundis käekirja rabatud elevusega ära. Paistis, et tegu on märkmetega Vico kohta, kirjutatud raamatuarvete ja kirjade tagaküljele. Raamatukoguhoidja tähendas, et ei paista, nagu oleks keegi neid varem puudutanud. Nende servad olid värvitud süsimustaks, nii et need jätsid kaastundekaartide raamistuse mulje. Need sobisid täpselt oma praegusesse asukohta, serv-servalt ja plekk-plekilt.

      Roland küsis, kas tal oleks sobilik neid kritseldusi uurida. Ta tutvustas ennast: ta on poole kohaga assistent professor Blackadderi juures, kes oli toimetanud Ashi „Kogutud teoseid” 1951. aastast saadik. Raamatukoguhoidja läks kikivarvul helistama ning tema äraolekul sahisesid ja liikusid kuivanud lehed vabanemisest elustunult edasi. Ash oli pannud need sinna. Raamatukoguhoidja tuli tagasi ja ütles, et jah, on täiesti sobilik, senikaua kui Roland jälgib väga hoolikalt, et ta ei riku vahelehestatud fragmentide järjestust, enne kui nendest on nimekiri tehtud ja neid on kirjeldatud. Raamatukoguhoidja kuuleks meelsasti kõigist tähtsatest avastustest, mida härra Michell teha võib.

      See kõik sai mööda poole üheteistkümneks.

Скачать книгу