[bubble] - Anders de la Motte

Скачать книгу

graph>

      Tänan kogu südamest kõiki Sipelgaid.

      Ilma teie nõu ja jõuta poleks Mäng

      tegelikkuseks saanud.

Autor

      Bubble [´bʌbl]

      A small quantity of air or gas within a liquid body.

      A small, hollow, floating bead or globe.

      Anything that is more spacious than real; a false show.

      A cheat or fraud; a delusive scheme; an empty project; a dishonest speculation.

      A person deceived by an empty project; a gull.

      A small spherical cavity in a solid material.

      To cheat, to delude (verb).

      A (usually temporary) state of existence, in which what you see, touch, hear, feel, and smell are under close control either by those around you or a system.

      When an electronic device or person is remotely under surveillance (bubbled).

      A fantasy/dream that is so farfetched it couldn’t ever be true.

      www.brainyquote.com

      www.urbandictionary.com

      www.wiktionary.com

      In a personalized world, we will increasingly be typed and fed only news that is pleasant, familiar, and confirms our beliefs and because these filters are invisible, we won’t know what is being hidden from us. Our past interests will determine what we are exposed to in the future, leaving less room for the unexpected encounters that spark creativity, innovation, and the democratic exchange of ideas.

Eli Pariser

      Knowledge is power. Information is power. The secreting or hoarding of knowledge or information may be an act of tyranny camouflaged as humility.

Robin Morgan

      It is not so important who starts the game, but who finishes it.

John Wooden

      Tundus, nagu oleks teda otse rindu tabanud rusikahoop. Mingil kummalisel moel pani pauk aja veelgi aeglasemalt kulgema. Kõik väikesed detailid ümberringi jäid meelde. Tema rinnale suunatud relvad, rahvamassi veniv paanikamöire. Slowmotion’is tunglevad kehad. Temast püüti võimalikult kaugele pääseda.

      Kuid hoolimata tõenditest, ninasõõrmeid põletavast püssirohusuitsust ja kõrvus kajavast paugust keeldus mõistus tegelikkusega leppimast. Justkui kaitstes end võimatu, mõeldamatu, ennekuulmatu eest…

      See pole lihtsalt võimalik.

      Mitte praegu!

      Mitte kunagi!

      a tulistas mind…

      TA

      TULISTAS

      MIND!!!

      Püstol sihtis endiselt tema rinda. Naise pilk püstolitoru kohal oli jäine, täiesti tundetu. Nagu oleks see kuulunud kellelegi teisele. Võõrale.

      Ta püüdis kätt tema poole tõsta, tegi suu lahti, et midagi öelda. Kuid üle huulte pääses ainult nõrk niuksatus. Järsku, ilma igasuguse hoiatuseta sai aeg oma normaalse kiiruse tagasi. Valu levis rinnakorvist lainena üle keha ja pani asfaldi jalgade all kõikuma. Põlved andsid järele ja tasakaalu säilitada püüdes tegi ta paar vaaruvat sammu tahapoole.

      Järgmisel silmapilgul põrkas kand kõnnitee äärekivi vastu.

      Sekund kaalutut olekut, mille vältel ta raskusjõu vastu võitles.

      Seejärel unenäolik vabalangemise tunne.

      Tema jaoks oli Mäng sellega läbi.

      ÜKS | A whole new [geim]?

      Samal hetkel, kui ta ärkas, teadis HP, et midagi on valesti. Kulus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, mis teda segab.

      Oli vaikne.

      Liiga vaikne.

      Magamistoa aknad olid Guldgrändi poole ja ta oli juba ammu harjunud mõnisada meetrit eemal kulgeva Söderledeni pideva mürataustaga. Ta isegi ei mõelnud õieti selle peale.

      Kuid tavalise, summutatud liiklusmüra asemel, millesse mõnikord lõikusid sireenid, oli suveöö täiesti vaikne.

      Ta heitis pilgu kellraadiole: 03.58.

      Teetööd, oletas ta. Söderleden, Söder Mälarstrand ja Slussen on järjekordseks lappimiseks ja parandamiseks kinni pandud… Kuid lisaks sellele, et sel juhul peaksid tee-ehitajatest Puuha Peted töötama stealthmode’is, hakkas ta tajuma ka muude helide puudumist. Ajalehekandjad ei kolistanud välisuste juures, Hornsgatanil ei lärmanud ükski joodik. Polnud pisimatki piuksu, mis oleks vihjanud väljas pulbitsevale pealinnale. Justkui oleks tema korterit ümbritsenud hiiglaslik mull, millest muu maailm jääb väljapoole. Mull sunnib teda elama oma universumis, kus tavalised reeglid enam ei kehti.

      Omamoodi oli see ju täiesti tõsi…

      Ta tundis, kuidas süda hakkab kiiremini lööma. Tasane krabin pani ta võpatama.

      Murdvaras?

      Ei, see pole võimalik. Ta oli turvaukse kõik kolm lukku naga tavaliselt kinni keeranud. Uks läks talle kenakesti maksma, aga see oli väärt iga kuradi ööri. Terasest piidad, topeltriiviga lukud and you name it, nii et puht loogiliselt võttes ei saanud keegi korterisse tungida. Aga paranoiavihmavarju pole nii lihtne sulgeda…

      Ta hiilis voodist välja, läks üle magamistoa ja piilus ettevaatlikult elutuppa. Kulus mõni sekund, aga kui silmad olid pimedusega harjunud, oli tulemus ühene. Mitte midagi, ei mingit liikumist ei elutoas ega väikeses köögis selle kõrval. Kõik on okei, pole mitte mingit ohumärki. Kui jätta kõrvale ebaloomulik, rõhuv vaikus, mis ikka veel kestis…

      Ta hiilis ettevaatlikult akna juurde ja vaatas välja. Tänaval polnud hingelistki, kellaaega arvesse võttes polnudki see nii imelik. Isegi päevasel ajal pole Maria Trappgränd eriti tiheda liiklusega tänav.

      Nähtavasti on liiklus teetööde tõttu suletud. Pool kuradi Söderit näeb nagunii välja nagu väljakaevamised Birkal, nii et miks mitte öine totaalne liikluskeeld. Eks Peted peavad vist kohvipausi…

      Plausible– täiesti kindlalt! Kuid ebamugavustunne ei tahtnud sellest hoolimata kaduda.

      Jäi veel ainult esik.

      Ta läks kikivarvul mööda uusi põrandalaudu välisukse poole, vältides hoolikalt kolmandat ja viiendat lauda, sest need nagisevad.

      Mõni meeter enne ust tundus talle, et postkastiluuk liikus. Ta jäi poolelt sammult seisma, süda hakkas kiiremini lööma.

      Kaks aastat tagasi oli keegi tema postkastiluugist süütevedelikku sisse kallanud ja seejärel põlema pannud. Kuradi ebameeldiv kogemus, mis tema jaoks lõppes Södersjukhusetis hapnikumaski all. Alles tükk aega hiljem sai ta aru, et see kõik oli vaid väike hoiatuslask, tuletamaks talle meelde Mängu reegleid.

      Ta nuhutas ettevaatlikult õhku, kuid petrooleumilõhna polnud tunda. Ometigi oli ta nüüdseks juba täiesti kindel. Heli tuli välisukse poolt.

      Ehk siiski ajalehetooja?

      Ta tegi veel mõne hiiliva sammu ettepoole ja surus silma ettevaatlikult uksesilma vastu.

      Ootamatu vali heli sundis teda taganema.

      Kurat võtaks!

      Mõneks silmapilguks tiirlesid tal tähed silme ees, süda oli vist peaaegu täiesti seisma jäänud.

      Järjekordne vali pirakas tõrjus šokiseisundi eemale.

      Keegi murrab tema välisust maha!

      Terasest piit oli hakanud juba tasapisi painduma, nii et kes iganes ukse taga ka ei olnud, pidi ta olema tugevam kui The Hulk. Kolmas mürtsakas, metall ragises vastu metalli, see polnud mingi vihane Bruce Banner, vaid pigem korralik sepahaamer, võib-olla koguni mitu.

      Uksepiidad andsid veel mõne sentimeetri järele ja järsku hakkasid tekkinud pilust paistma lukukolvid. Puudu on veel vaid mõned hoobid.

      Ta

Скачать книгу