Скачать книгу

      Norman Doidge, MD

      Muutuv aju

      MÄRKUS LUGEJALE

      Kõigi nende inimeste nimed, kes on teinud läbi neuroplastilise muutuse, on tõelised, välja arvatud üksikutel juhtudel (mis on eraldi ära märgitud) ning nimed on muudetud laste ja nende pereliikmete puhul.

      Märkuste ja viidete osa raamatu lõpus sisaldab kommentaare nii peatükkide kui ka lisade kohta.

      EESSÕNA

      See raamat on murrangulisest avastusest, et inimaju suudab iseennast muuta – sellest annavad tunnistust arvukad lood teadlastelt, arstidelt ja patsientidelt, kellel on õnnestunud selliseid hämmastavaid muutusi läbi teha. Neil on õnnestunud enda kasuks tööle panna aju seni vähetuntud võime muutuda ilma operatsioonide ja ravimiteta. Osa lugusid on patsientidest, kellel olid ravimatuks peetud probleemid ajuga, teised lood aga inimestest, kellel ei olnud mingeid konkreetseid probleeme, kuid kes soovisid lihtsalt oma aju talitlust tõhusamaks muuta või ka vanemas eas oma vaimseid võimeid säilitada. Viimase 400 aasta jooksul oleks see olnud mõeldamatu, sest peavoolu meditsiin ja teadus on pidanud aju anatoomiliselt muutumatuks organiks. Siiamaani on arvatud, et pärast lapsepõlve püsib aju muutumatuna, kuni algab vananemisega ka snev pikk allakäiguprotsess; ning arvati, et kui ajurakud pole korralikult välja arenenud, on saanud vigastada või hävinud, siis ei ole neid võimalik asendada. Arvati, et aju ei suuda osalise hävimise korral kunagi oma struktuuri muuta ega uusi talitlusviise avastada. Muutumatu aju teooria sätestas, et ajukahjustuse või vaimse puudega sündinud inimesed ja need, kes saavad hiljem ajukahjustuse, jäävadki terveks eluks invaliidiks. Teadlastel, kes juurdlesid selle üle, kas hea tervisega inimese aju talitlusvõimet oleks võimalik tegevuse või vaimsete harjutuste abil parandada või säilitada, soovitati mitte aega raisata. Maad võttis neuroloogiline nihilism – seisukoht, et paljude ajuprobleemide ravi on ebaefektiivne või koguni õigustamatu –, mis levis terves kultuuris ja asus inimloomuse käsitlust tervikuna pärssima. Kuna arvati, et aju ei muutu, peeti ka sellest võrsuvat inimloomust paratamatult paindumatuks ja muutumatuks.

      Uskumus, et aju ei suuda muutuda, tulenes kolmest põhiallikast: asjaolust, et ajukahjustusega patsiendid taastusid üliharva täielikult; meie võimetusest vaadelda elusa aju tegevust mikroskoopilisel tasandil; ning ideest – mis pärineb tänapäeva teaduse algusaegadest –, et aju on nagu hiilgav masin. Kuigi masinad teevad palju igasuguseid erakordseid asju, ei ole need seejuures võimelised muutuma ega kasvama.

      Psühhiaatriateadlase ja psühhoanalüütikuna töötades hakkas mõte muutuvast ajust mind järjest enam huvitama. Kui patsiendid ei teinud psühholoogilises plaanis piisavaid edusamme, siis tavapärase meditsiinilise seisukoha järgi tulenes see sellest, et probleemid olid sügavale ajju „sisse ehitatud” (hardwired). See on samuti masinale viitav metafoor, mis tuletati ideest, et aju on nagu arvuti riistvara koos püsivalt ühendatud vooluahelate ja lülitustega, mis kõik täidavad mingit spetsiifilist muutmatut funktsiooni.

      Kui kuulsin esimest korda, et inimaju ei pruugigi olla muutmatu aparaat, hakkasin selle teema kohta ise tõendeid otsima ja neid kaaluma. Nende uuringute käigus rändasin oma konsultatsiooniruumi seinte vahelt kaugetesse paikadesse.

      Võtsin ette terve rea rännakuid ning kohtusin suure hulga teaduse eesliinil olevate geniaalsete teadlastega, kes olid teinud 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses rea ootamatuid avastusi. Nad olid näidanud, et aju muudab oma struktuuri iga sooritatava tegevuse ajal. Aju täiustab pidevalt oma närviringeid, et tulla käsiloleva tegevusega paremini toime. Kui mõned „osad” tõrguvad, saavad teised osad mõnikord funktsiooni üle võtta. Masina metafooriga, mis kujutas aju spetsialiseerunud osadest koosneva organina, ei olnud võimalik teadlastel nähtud muutusi täielikult seletada. Teadlased hakkasid seda aju põhiolemuslikku omadust nimetama „neuroplastilisuseks”.

      Neurotähistab „neuroneid” ehk meie ajus ja närvisüsteemis olevaid närvirakke. Plastiline tähendab „muudetav, vormitav, modifitseeritav”. Paljud teadlased ei söandanud algul oma kirjatöödes sõna „neuroplastilisus” kasutada, sest kolleegid kippusid neid säärase luulelennulise mõiste propageerimise pärast halvustama. Olles järjekindlad, suutsid nad muutmatu aju doktriini aegamööda siiski kummutada. Nad näitasid, et lapsed ei pea alati leppima nende vaimsete võimetega, millega sündisid; et vigastada saanud aju suudab sageli ennast niimoodi ümber korraldada, et kui üks osa tõrgub, võtab teine tema ülesande üle; et kui ajurakud surevad, saab neid sageli asendada; et paljud „närviringed” ja isegi põhirefleksid, mida peetakse „sisse ehitatuks”, ei ole seda tegelikult. Üks nendest teadlastest näitas koguni, et mõtlemine, õppimine ja iga tegevus võivad geene sisse ja välja lülitada ning sel moel meie aju anatoomiat ja käitumist vormida – see on kahtlemata 20. sajandi üks kõige erakordsemaid avastusi.

      Tutvusin oma rännakutel teadlasega, kes aitas inimestel, kes olid sünnist saadik pimedad olnud, nägijateks saada, ja teadlasega, kes tegi kurtidest kuuljad; kõnelesin inimestega, kellel oli aastakümneid varem insult olnud ning kes olid ravimatuks tunnistatud, kuid kellel õnnestus tänu neuroplastilisele ravile taastuda; kohtasin inimesi, kes olid õpihäiretest terveks ravitud ja kelle IQ oli tõusnud; nägin tõendeid selle kohta, kuidas 80-aastastel õnnestus oma mälu teravdada, nii et see muutus sama heaks, kui oli olnud 55-aastaselt. Nägin inimesi, kellel oli õnnestunud oma aju mõtete abil ümber struktureerida ning seeläbi varem ravile allumatutest sundmõtetest ja traumadest vabaneda. Rääkisin Nobeli preemia laureaatidega, kes kinnitasid innukalt, et kuna teame nüüd, et aju on pidevas muutumises, peame oma senise ajumudeli kriitilise pilguga üle vaatama.

      Idee, et aju struktuur ja funktsioonid võivad mõtete ja tegevuse kaudu muutuda, on minu arvates tähtsaim muudatus meie ajukäsituses alates aju põhianatoomia ja selle põhikomponendi – närviraku – talitluse väljaselgitamisest. Nagu kõigil revolutsioonidel, nii on ka sellel kaugeleulatuvad tagajärjed, millest mõningaid loodan käesolevas raamatus teile demonstreerida. Neuroplastiline revolutsioon mõjutab muuhulgas meie ettekujutust sellest, kuidas armastus, seks, kurbus, suhted, õppimine, sõltuvused, kultuur, tehnoloogia ja psühhoteraapiad meie aju muudavad. See avastus puudutab kõiki inimloomusega tegelevaid humanitaar-, sotsiaal- ja füüsikateadusi, nagu ka kõikvõimalikke õpetamise vorme. Kõik need distsipliinid peavad harjuma tõsiasjaga, et aju muudab iseennast ning et aju arhitektuur on erinevatel inimestel erinev ning muutub elu jooksul pidevalt.

      Kuigi inimaju on järelikult alahinnatud, ei ole neuroplastilisus mitte ainult hea omadus, sest see muudab meie aju küll leidlikumaks, kuid ka välistele mõjutustele vastuvõtlikumaks. Neuroplastilisus võib kutsuda esile nii paindlikumaid kui ka jäigemaid käitumismustreid – ma nimetan seda nähtust „plastiliseks paradoksiks”. On saatuse iroonia, et mõned meie kõige kangekaelsematest harjumustest ja häiretest tulenevad just meie plastilisusest. Kui ajus kord toimub mõni plastiline muutus, mis kindlalt juurdub, võib see teiste muutuste toimumist takistama hakata. Inimese võimete piiride põhjalikuks mõistmiseks peame õppima mõistma nii plastilisuse positiivset kui ka negatiivset mõju.

      Kuna uute asjade puhul on abiks uued sõnad, hakkan ma muutuva aju teooriaga tegelevaid teadlasi edaspidi nimetama „neuroplastikuteks”.

      Järgnev lugu on minu kohtumistest nendega ja patsientidega, kelle elu nad on muutnud.

      1

      NAINE, KES PIDEVALT KUKKUS…

      … sai päästetud mehe poolt, kes avastas meie meelte plastilisuse

      Ja kogu rahvas kuulis ja nägi müristamist.

TEINE MOOSESE RAAMAT, 20:18

      Cheryl Schlitzil on sageli tunne, et ta kukub kohe maha. Ning kuna ta arvab, et ta kukub, siis ta kukubki.

      Kui ta millelegi toetamata püsti tõuseb, jätab ta kõrvaltvaatajale mulje, nagu seisaks ta kaljujärsakul ja valmistuks püstloodis alla sööstma. Kõigepealt hakkab ta pea küljelt küljele vankuma ning ta sirutab käed välja, püüdes oma asendit stabiliseerida. Peagi võngub kogu tema keha kaootiliselt ette- ja tahapoole ja ta näeb välja nagu köielkõndija palavikulisel, tasakaalu kaotamisele eelneval hetkel – ainult et sellel naisterahval on jalad harkis ja kindlalt vastu maad. Ta kardab kukkuda, aga veel rohkem kardab ta tunnet, nagu keegi tõukaks teda.

      „Sa justkui vaaruksid purde peal,” laususin.

      „Mnjah.

Скачать книгу