LITMIR.BIZ

      Proloog

      Kurjus sihikul

      Märtsi lõpp, 2003. Nasiriyah’ piirkond, Iraak.

      Jälgisin läbi snaiperrelva optilise sihiku pisikese Iraagilinna teed. 50 meetri kaugusel avas naine väikese maja ukse ja astus koos lapsega välja.

      Ülejäänud tänav oli mahajäetud. Kohalikud iraaklased olid majadesse läinud, enamik neist hirmunud. Paar uudishimulikku hinge piilus oodates kardinate tagant välja. Nad kuulsid Ameerika üksuse lähenemiskõminat. Merejalaväelased valgusid teele, marssides põhja poole, et vabastada riik Saddam Husseini võimu alt.

      Minu ülesanne oli neid kaitsta. Mu rühm oli hõivanud ühe hoone ja hiilinud juba varem määratud asukohtadesse julgestama, et vaenlased linna läbivaid mereväelasi varitseda ei saaks.

      See ülesanne ei tundunud eriti raske – pigem tundsin rahulolu, et merejalaväelased olid minu poolel. Ma olin nende relvade võimsust näinud ning nende vastu sõdida ei oleks küll tahtnud. Iraagi armeel ei olnud lootustki. Ning üleüldse tundus, et iraaklased on ala juba maha jätnud.

      Sõda oli alanud umbes kaks nädalat varem. Minu rühm Charlie (hiljem Cadillac) SEALi üksusest Team 3 oli aidanud seda 20. märtsi varahommikul alustada. Me maabusime Al-Faw poolsaarel ja hõivasime seal naftaterminali, et Saddam ei saaks seda põlema panna, nagu ta oli teinud Esimese lahesõja ajal. Praegu aga oli meie ülesanne abistada põhja poole Bagdadi suunas marssivaid mereväelasi.

      Ma olin SEAL1, mereväe eriüksuslane, erioperatsioonides osalemiseks välja õpetatud. SEAL tähendab merd, õhku ja maad (SEa, Air, Land) ning kirjeldab võrdlemisi hästi meie tegutsemisala ulatust. Praegusel juhul olime kaugel sisemaal, palju kaugemal, kui SEAL harilikult tegutses, kuid terrorismivastase sõja jätkudes muutus see tavaliseks. Mul oli sõdalaseks treenimisele kulunud peaaegu kolm aastat; ma olin selleks võitluseks valmis, või vähemalt nii valmis kui võimalik.

      Relv, mida hoidsin, oli .300 Win Mag, poltlukuga snaiperrelv, mis kuulus mu rühmaülemale. Ta oli tänavat juba tükk aega valvanud ja vajas pausi. Et ta mu enda asemele valvama valis ja mulle oma relva andis, näitas, kui palju ta mind usaldas. Ma olin üksuses alles uus tüüp, algaja ehk roheline. SEALi standardite järgi tuli mind alles proovile panna.

      Ma ei olnud veel isegi SEALi snaipriks välja õppinud. Tahtsin küll hullupööra snaipriks saada, kuid arenguruumi oli veel palju. Et ülemus mulle sel hommikul relva andis, oli tema viis kontrollida, kas minus on, mida vaja.

      Olime linna servas vana lagunenud hoone katusel, kust merejalaväelased pidid mööda minema. Meie all auklikul teel keerutas tuul tolmu ja prahti. Haises nagu rentslis – mõtlesin, et Iraagi lehaga ei harju ma küll kunagi ära.

      “Merejalaväelased tulevad,” ütles ülemus, kui maja värisema hakkas. “Jälgi edasi.”

      Ma vaatasin läbi optika. Liikvel oli ainult see naine ja võib-olla üks või kaks last.

      Jälgisin, kuidas meie salgad lähemale jõudsid. Kümme noort ja uhket mundris merejalaväelast väljusid sõidukitest ja kogunesid jalgsipatrulliks. Sel ajal, kui ameeriklased organiseerusid, võttis naine midagi riiete alt ja tõmbas seda järsult.

      Ta oli valmis seadnud granaadi. Ma ei taibanud seda kohe.

      “Midagi kollast paistab,” kirjeldasin ülemale samal ajal, kui ta ise ka vaatas. “Tal on midagi kollast …”

      “See on granaat,” ütles ülem. “Hiina granaat.”

      “Kurat.”

      “Tulista!”

      “Aga …”

      “Tulista! Sihi granaati! Merejalaväelased …”

      Ma kõhklesin. Keegi üritas merejalaväelasi raadio teel kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Nad liikusid mööda tänavat naise suunas.

      “Tulista!” käskis ülem.

      Ma surusin sõrme päästikule. Kuul kargas välja. Ma tulistasin. Granaat kukkus. Kui granaat õhku lendas, tulistasin uuesti.

      See oli esimene kord, kui ma kellegi snaiperrelvaga tapsin. Ning esimene ja ainus kord Iraagis, kui ma tapsin kellegi, kes ei olnud meessoost sõdija.

      Minu kohus oli tulistada ja ma ei kahetse seda. See naine oli juba surnud. Ma lihtsalt tegin nii, et ta ei võtaks endaga kaasa ühtegi merejalaväelast.

      Oli selge, et vähe sellest, et ta mereväelasi tappa tahtis, ei hoolinud ta ka kellestki teisest läheduses, kelle granaat oleks õhku lasknud või kes oleks võinud tulevahetuses surma saada. Lapsed tänaval, inimesed majades, võib-olla tema enda laps …

      Kurjus oli ta liialt pimestatud, et nendele mõelda. Ta ainus soov oli ameeriklaste surm, ükskõik mis hinnaga.

      Ma võin seista Jumala ees puhta südametunnistusega, et tegin oma tööd. Kuid ma vihkasin kogu hingest kurjust, mis selle naise haaranud oli. Ma vihkan seda tänase päevani.

      Metsik, põlastusväärne kurjus. Just sellega me Iraagis võitlesimegi. Kuidagi teistmoodi seda, millega seal kokku puutusime, kirjeldada tõesti ei saa.

      Inimesed küsivad minult alailma: “Mitu inimest sa tapnud oled?” Minu tavaline vastus on: “Kas sellest sõltub, kui kõva mees ma olen?”

      Arv pole minu jaoks tähtis. Mu ainus soov on, et oleksin tapnud rohkem. Mitte et sellega kiidelda saaks, vaid sellepärast, et ma usun, et maailm on ameeriklaste elusid võtvate mässulisteta parem paik. Kõik, keda ma Iraagis tulistasin, üritasid kahjustada ameeriklasi või uuele valitsusele lojaalseid iraaklasi.

      SEALi liikmena oli see mu töö. Ma tapsin vaenlasi: vaenlasi, keda nägin päevast päeva plaanitsemas, kuidas minu kaasmaalasi tappa. Mind painab, et see neil õnnestus. Küll üsna harva, kuid ka üheainsa ameeriklase elu on liiga suur kaotus.

      Ma ei muretse selle pärast, mida inimesed minust arvavad. See on üks asjadest, mida ma üles kasvades oma isa juures kõige rohkem imetlesin. Teda ei huvitanud üldse, mida teised arvasid. Ta oli see, kes oli. See on üks olulisemaist omadustest, mis on mind terve mõistuse juures hoidnud.

      Oma eluloo avaldamise idee on minu jaoks ikka veel pisut häiriv. Esiteks olen ma alati mõelnud, et kui keegi tahab teada, missugune on SEALi sõduri elu, mingu ja saagu ise endale Trident: teenigu välja meie märk, meie olemuse sümbol. Läbigu meie väljaõpe, tehku ohverdusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Ainult nii saabki teada.

      Teiseks – ja see on veel olulisem – keda huvitab minu elu? Ma olen samasugune kui kõik teised.

      Ma olen oma elus sattunud üsna pöörastesse olukordadesse. Inimesed on mulle öelnud, et need on huvitavad. Mina sellest aru ei saa. Teised räägivad, et tahavad mu elust ja üleelamistest raamatuid kirjutada. Ma leian, et see on imelik, kuid samas tunnen, et see on minu elu

Скачать книгу