LITMIR.BIZ

      1

      Elu võib vahel ikka veider olla. Teate ju küll – üks asi viib teiseni, nõnda et te seda sugugi ei oota.

      Tol pühapäevahommikul olin ma oma köögis ja segasin parasjagu malmpotis aprikoosimoosi. Väike-Karoos oli järjekordne kuiv suvepäev ja mul oli hea meel, et aknast hoovas sisse tuuleõhku.

      „Sa lõhnad väga hästi,” ütlesin appelkooskonfyt’ile.1

      Öeldes selle kohta „aprikoosimoos”, kõlaks see just nagu Sparist ostetud purgimoos, aga konfyt on igatahes oma köögis valmistatud. Mu ema oli afrikander, isa inglane, ning afrikaani ja inglise keel on mu peas kokku sulanud. Toitu maitsen afrikaani keeles, vaidlen inglise keeles, aga vandudes kasutan jälle afrikaani keelt.

      Aprikoosi-konfyt hakkas just õiget kuju võtma, muutus paksemaks ja selgemaks, kui kuulsin auto häält. Lisasin moosi sisse mõned aprikoosiseemned ja kaneelipulga; ma ei teadnud siis, et autoga saabub esimene koostisosa mõrvade ja armastuse retseptist.

      Aga elu on vist nagu jõgi, mille kulgu ei saa peatada, mis üha lookleb surma ja armastuse poole või neist eemale. Edasi ja tagasi. Ent ehkki elu kulgeb nagu see jõgi, elab enamik inimesi kogu oma elu ilma ujumata. Arvasin, et ka mina olen üks neist inimestest.

      Karoo on Lõuna-Aafrika üks kõige vaiksemaid paiku, nii et mootori häält on kaugele kuulda. Keerasin gaasileegi kinni ja panin potile kaane peale. Jõudsin veel käsi pesta, sinise põlle lahti siduda, kohendada peegli ees soengut ja panna veekannu tulele.

      Seejärel kuulsin pidurikriginat ja mütsatust – oletasin, et tulijaks on Hattie. Ta on kohutavalt halb autojuht. Piilusin välja ja nägin, et ta valge Toyota Etios on mu sissesõiduteel eukalüptipuu kõrvale surutud. Mul oli hea meel, et ta mu vanale Nissani pikapile polnud pihta saanud. Võtsin külmkapist melktert’i, piimakoogi välja. Harriet Christie on mu sõbranna, Klein Karoo Gazette’i toimetaja; mina kirjutan sellele ajalehele retseptirubriiki. Ma ei ole ajakirjanik – olen kõigest tannie, kellele meeldib palju süüa teha ja natuke kirjutada. Mu isa oli ajakirjanik, ema oli suurepärane kokk. Neil ei olnud palju ühist, nii et kummalisel kombel meeldib mulle mõelda, et oma retseptirubriigis toon ma oma isa ja ema kokku.

      Hattie kandis peeneid kirikuriideid, roosakat kleiti ja jakki ning kreemjaid kingi: ta kõrge kontsaga kingad võbisesid mu virsikukivisillutisel pisut, kiviplaatidel tundis ta end toekamalt. Mul on ikka veel pisut häbi, kui näen inimesi otse kirikust tulemas, sest ma pole ise kirikus käinud sellest ajast saati, kui mu abikaasa Fanie suri. Pikki aastaid istusin kombekalt ja kenasti puupingil tema kõrval, kuulates kirikuõpetajat, kes muudkui rääkis ja rääkis; seejärel sõitsime koju, Fanie aga peksis mind ikka ühtmoodi ja see tekitas minus kiriku vastu omamoodi võõristust. Kuivõrd mind sedaviisi peksti, lakkasin ma üldse millessegi väga uskumast. Jumal, usk, armastus lendasid aknast välja, nii nagu ka Fanie’ga koos veedetud aastad.

      Aknaid olen ma sestpeale lahti hoidnud, aga see, mis sealt kord välja lendas, ei ole naasnud.

      Niisiis oli Hattie mu ukselävel. Koputada tal ei tulnud, sest uks on kogu aeg avatud. Mulle meeldib värske õhk, veldi ja selle metsikute põõsaste ja kuiva mulla lõhn ning tasased hääled, mida mu kanad kompostihunnikus siblides teevad.

      „Astu sisse, skat, astu sisse, kullake,” ütlesin talle.

      Paljud afrikaani prouad lakkasid minuga sõbrustamast, kui ma Hollandi reformitud kirikust välja astusin, kuid Hattie on inglanna ja käib Püha Luuka kirikus. Ladismithis on üle neljakümne kiriku. Luuka kirikus istuvad värvilised ja valgenahalised rõõmsalt külg külje kõrval. Mina ja Hattie oleme mõlemad üle viiekümne, aga muus osas erineme teineteisest paljuski. Hattie on pikk ja kõhn, korraliku blondi soengu ja peenutseva inglasliku olekuga. Mina olen lühike ja pehme (valedes kohtades natuke liiga pehme), mul on lühikesed pruunid lokid ja ma räägin vigast afrikaani keelt. Tema silmad on sinised nagu bassein, minu omad on tiigirohelised. Tema lemmikkingad on läikivad ja kontsaga, minul aga veldskoen’id. Hattie’t toit eriti ei huvita (ehkki talle maitseb mu piimakook); minu jaoks aga on söögitegemine ja söömine kaks kõige tähtsamat asja, mille nimel elada. Armastuse söögitegemise vastu sain emalt, ent alles siis, kui ma mõistsin, kui halb kaaslane on mu abikaasa, sain ma aru, kui hea kaaslane võib olla toit. Mõned ehk arvavad, et toit on minu jaoks liiga tähtis, aga arvaku nad siis pealegi nii. Ilma toiduta oleksin ma väga üksildane. Õieti – ilma toiduta oleksin ma surnud. Hattie on ka tore kaaslane ja meil on alati hea meel teineteist näha. Teate ju küll, kuidas see on, mõne inimesega saad lihtsalt olla sina ise.

      „Tere hommikust, Tannie Maria,” lausus ta.

      Mulle meeldis, kuidas ta mind mõnikord kutsus sõnaga Tannie, ‘tädi’ (ehkki ta ütleb seda naljakal inglise moel, otsekui riimuks see sõnaga nanny, ‘lapsehoidja’, kuigi tegelikult riimub tannie hoopis sõnaga honey, ‘mesi’). Ta kummardus mu põske suudlema, aga ei saanud õigele kohale pihta ja suudles hoopis Karoo kuiva õhku.

      „Kohvi soovid?” küsisin. Siis vaatasin kella. Inglastele ei meeldi pärast kella ühtteist kohvi juua. „Teed?”

      „Jaa, väga hea mõte,” kostis Hattie ja lõi oma marypoppinslikul moel käsi kokku.

      Ise ta nii väga hea välja ei näinud. Ta kulm oli kortsus nagu gwarrie-puu leht.

      „On sinuga kõik korras, skat?” küsisin teekandikut valmis pannes. „Su nägu on murelik.”

      „Mulle tõesti meeldib su kodu,” kostis ta mu puidust köögilauda patsutades. „Kõik see ebatsuuga puit, paksud saviseinad. See on nii … päris.”

      Kui Fanie suri, müüsin meie linnamaja maha ja leidsin endale selle veldis asuva maja.

      „Kena vana talumaja,” vastasin. „Mis lahti on, Hats?”

      Ta tõmbas oma põsed lohku, just nagu langenuks sõnad mööda ta kurku tagasi alla.

      „Lähme istume stoep’ile,” ütlesin mina, kandes kandikut õue lauale ja toole laua äärde.

      Minu stoep’ilt, verandalt, näeb aeda, rohuplatsi, köögivilju ja kõiksuguseid puid. Teisel pool madalat puust aeda on pikk kruusatee, mis jõuab mu majani, ja kuiv veld oma põõsaste, akaatsiate ja vanade gwarrie-puudega. Lähim maja on mõni kilomeeter eemal ühe koppie taga, aga puud on head naabrid.

      Hattie silus kleiti, mis istudes ta reite alla jäi. Püüdsin ta pilku tabada, tema aga silmitses hüplikult aeda, just nagu vaadanuks ta siia-sinna lendlevat lindu. Üks mu roostekarva kana astus välja oma puhkekohast kurerehapõõsa alt ning sammus kompostihunniku puhvetilauda. Aga Hattie ei vaadanud mitte seda lindu. Tema oma lendas sidrunipuult köögiviljapeenrale ning seejärel hüppas villepõõsalt greipiinipuule ja tagasi. Kuulsin, kuidas linnud kõikjal meie ümber laulsid, ent ei näinud, mida Hattie vaatas.

      „Näed sa seal rohtlataimede seas midagi?” küsisin talt.

      „Taevas hoidku, on alles palav,” lausus tema.

      Ta võttis taskust ümbriku ja lehvitas sellega oma näole tuult.

      „Ma panen sulle natuke piimakooki.”

      Lõikasin tükid valmis ja panin need meie taldrikutele.

      „Varsti lihtsalt peab hakkama vihma sadama,” sõnas Hattie.

      Nähtamatu lind, keda ta pilguga saatis, hüpelnuks nüüd just nagu igal pool laua kohal. Lükkasin taldriku talle lähemale.

      „See on su lemmik,” ütlesin talle.

      Ma sain aru, et Hattie’l on rohkemat öelda, kui pelgalt ilma ennustada. Ta oli näost punane, just nagu olnuks tal suus midagi tulikuuma, kuid tema huulenurgad olid tihedalt kokku surutud ning ta vaikis kindlameelselt.

      Tavaliselt ei olnud Hattie sõnadega kitsi, nii et ma ei püüdnud teda tagant kiirustada. Valasin meile tee välja ja vaatasin kaugemale kuiva veldi poole. Juba pikka aega polnud sadanud. Taamal üle veldi kõrgusid Väike-Karoo madalad mäed, mis tõusid ja langesid nagu lained. Üha edasi ja edasi, nagu rahulik kivist meri. Tõstsin melktert’i suu juurde ja hammustasin suutäie. Kook oli väga maitsev: vanilje, piima ja kaneeli kombinatsioon annab sellele

Скачать книгу