LITMIR.BIZ

      üks

      Südamesoojusega meenutades

      Põuane tuul olid kuivatanud maa kõvaks nagu asfaldi. Rasketes saabastes astuva mehe sammud kajasid sellelt vastu, otsekui kõnniks ta mööda trumminahka. Rory Armitage silmitses sügavaid pragusid ja paljast mulda, mis paistis lapiti läbi õhukese pruuniks tõmbunud nigela taimestiku.

      Tema kodumuru oli peaaegu samas seisukorras. Kastmine ei tule kõne allagi. Mitte et Parsloe St. Johnis oleks keegi talle selle pärast märkuse teinud. Kuid tal oli nende väikeses kogukonnas teatud positsioon ja seetõttu pidi ta näitama teistele head eeskuju. Niisiis lasi ta oma aial kuivada ja närtsida. Ainult roose hoidis ta abikaasa elus, kastes neid juba pesemiseks tarvitatud veega. Siin lagedal karjamaal oli asi veelgi hullem. Kui Rory riivas tallaservaga ühe lõhe äärt, paiskus õhku tolmupilv.

      „Siia ei lähe labidas ka sisse,” ütles Ernie Berry. Ta lõi oma väite tõestuseks tööriistaga vastu maad. Labidas põrkas kerge kõminaga tagasi. „Minul ja poisil kulus eile pool päeva, et su katsekraav kirkadega valmis raiuda. Nii suurest august, kui sina tahad, ei maksa rääkidagi.” Ernie pühkis oma lihaselise käsivarrega higist pärlendavat nägu. „Ei tule kõne allagi! Sa pead kopa tellima. Minu ja poisi jõud ei hakka sellele peale.”

      Väike inimrühm oli kogunenud keset lagendikku seisva vana auväärse kastani alla. Nad olid valinud oma vestluspaiga varju pakkuva puuvõra tõttu, mitte sellepärast, et auk oleks pidanud sinna tulema. Puu juurestikku arvestades oleks see olnud ebapraktiline. Augu koht oli traadi ja vaiade abil maha märgitud umbes kahekümne jala kaugusele künkaveerul. Seespool piiret oli kraavijupp, mille Berryd olid suure vaevaga kaevanud, selleks et teha kindlaks põhjavee tase. Kraavipõhi oli täiesti kuiv. Nad on tükk maad pealpool veepiiri, mõtles Rory kergendatult. Vastasel korral oleks ettevõte määratud nurjumisele.

      Kuid see oli ka kõik, mida nad olid suutnud ilma kopata teha. Berryl oli õigus. Rory silmitses meest pilguga, milles oli nii halvakspanu kui ka imetlust. Ernie ja puu, mille all nad seisid, olid natuke sarnased. Ernie oli jässakas, tugev, päevitunud ja pahklik. Tal olid vägevad lõuapärad ja kaela peaaegu polnudki Nagu alati, olid tal jalas tööpüksid ja seljas määrdunud alussärk, pingul ümber vatsa. Kaenlaalustes turritasid hallinevad karvad. Karvu leidus ka õlgadel ja tugevatel käsivartel. Ainult ta läikival pealael keeldusid need kasvamast. See oli nagu sääse lennuväli.

      Rory surus alla praegusel hetkel ebasobiva muige ja pööras näo jahutava tuuleiili poole. Nad seisid piirkonna kõige kõrgemas paigas, mis oli valla tuultele ja vihmadele, kuid pakkus samas imeilusat vaadet. Rory pilk libises hajameelselt üle lainja maastiku. Tal oli kahju, et Charles Darwin ei saanud Ernie Berryt näha. Kuulus loodusteadlane oleks asetanud ta ahvi ja inimese vahele, täites seega puuduva lüli.

      Loomaarst tuletas endale meelde, et Ernie on usalduväärne töömees. Ta hoidis kenasti korras proua Smeatoni aeda ning tegi oskuslikult ka teisi vajaminevaid töid. Roryl oli raske oma isiklikke tundeid maha suruda ja see teadmine oli painav. Ausalt öeldes ei meeldinud Ernie talle seepärast, et ta ei usaldanud Erniet. Mehe vilav pilk ja see, kuidas ta sind silmanurgast jälgib, kui arvab, et sa teda ei vaata, olid Rory jaoks hoiatavad märgid, mida võis täheldada hobuste juures. Ole ettevaatlik, muidu saad salakavala kabjahoobi või tigeda hammustuse, hoiatavad need. Mõttetu poolmuie, mis alati Ernie suu ümber luuras, tegi asja veel hullemaks.

      Ernie kõrval seisis poiss, kes oli temale täielik vastand – kahvatu, vaikiv, juhmi pilguga. Ta ootas, et talle öeldaks, mida ta peab järgmiseks tegema. See oli alati nii. Tema nimi oli Kevin, kuid külas kutsusid teda kõik Berry poisiks. Teati rääkida, et ta on Ernie niuete juhuslik vili. Ta töötas koos Erniega ja tema heaks, ning tundus, et tal polegi iseseisvat elu. Rory pööras pilgu poisilt ära ja suunas mõtted otsustavalt teisele, pakilisemale asjale. Külajutud – nagu Rory abikaasa Gill seda nimetas – on parem jätta külaelanike ajada.

      Rory oli elanud külas kakskümmend aastat. Teda usaldati, ja tal oli põhjust uskuda, et ka austati. Aga ta teadis, et teda ei peeta külaelanikuks. Tõeliste külaelanike keerukates sugulussuhetes esivanemad olid elanud siin aegade hämarusest saadik. Nad moodustasid muutuvaid liite, mis oleksid sobinud hästi keskaegsesse Itaaliasse või muistsesse Bütsantsi – nii kokkuhoidvad olid nad ja nii sallimatud võõraste vastu.

      Demograafiliselt jagunes küla neljaks, aga ühtekokku oli piisavalt nii vanu kui ka noori, et anda tööd koolile, paarile-kolmele poele ja pubile. Peale mainitud põlisasukate siseringi elas riigimaadel kirjum seltskond, kellest mõnede esivanemad olid pärit külast, mõned tulnud siia erinevatel põhjustel. Sotsiaalse redeli tipus – niipalju kui seda eksisteeris – asusid mõned kindla elukutsega inimesed, kes kas töötasid või olid pensionil, ja nende hulka kuulus ka Rory.

      Kõige väljatõugatuma kihi moodustasid uute majade elanikud. Need vaesed olid täiesti põlu all, ja mitte sellepärast, et nad ei oleks olnud auväärsed kodanikud, vaid seetõttu, et küla loogika kohaselt polnud neil üldse mingit põhjust siin elada. Nad ei töötanud siin, vaid sõitsid hommikuti oma suurte ja mürisevate autodega minema ning saabusid õhtuti oma nelja magamistoaga, kahekordsete klaasidega akende ja kahekohalise garaažiga majja. Neil polnud külas sugulasi. Ja kindlasti polnud nad inimesed, keda vanad külaelanikud võiksid kutsuda peenemaks rahvaks. Nad olid nooremapoolsed pintsaklipslased, kes arvasid, et maal on kena elada, turvalisem kui linnas ja lastele tervislikum. Niisugune armetu põhjendus ei sulatanud jääd külaelanike südames, kuigi algkooli direktor võttis nende lapsed õpilaste arvu huvides meelsasti vastu, isegi teades, et vanemaks saades lähevad nad kuskile mujale õppima.

      Rory oli avastanud juba kaua aega tagasi, et kui Parsloe St. Johni põliselanikel on midagi ühist, siis on see põlgus igasuguste muutuste vastu. Uustulnukad olid suured muudatuste tegijad. Tulles ütlevad nad, et Parsloe St. John on igati suurepärane paik, ent kuue nädala pärast hakkavad nad tüütama külavalitsust kaebustega halbade kommete ja vana härra Horrocki lärmakate kanade üle. Säärane suhtumine vihastas Roryt sama palju kui külaelanikke.

      Praegu ta ütles: „Meil pole aega. Korjus hakkab kuuma käes lagunema.” Higi nirises ta tumedatest tihedatest lokkis juustest kaelale ja näole. Ta tahtis siin ruttu lõpetada ja minna koju jaheda duši alla.

      Berry krõhvitses lõuga ja nõustus. „Eks ta haiseb jah juba tsipake.”

      Ka Berry ise „haises tsipake” kuumuse käes oma rikkaliku karvkatte all ning alussärgi tõttu, millega ta oli arvatasti mitu nädalat jutti tööd teinud ja maganud. Aga seekord ei käinud ta märkus kellegi elava kohta. Ta rääkis laibalehast.

      Asja pakilisus viis Rory mõttele. „Ma pean rääkima Max Crombie’ga. Ta aitab meid hädast välja, kuna olukord nõuab kiiret tegutsemist.”

      Rory jättis Berryd puu alla ja tõttas oma tolmuse, kuid kalli uue Range Roveri juurde. Ta vaatas maja poole punase kenasti laotud vana tellismüüri taga, milles olid kunagi viljapuude tugilatte toetanud naelad. Ta jäi korraks mõtlema, kas minna ja rääkida proua Smeatonile oma kavatsusest. Kuid ta loobus sellest. Kogu lugu oli proua Smeatoni jaoks väga rusuv, ja taevas ise näeb, et proua on olnud viimasel ajal üsna hädine, juba enne…

      Kõigepealt Maxi juurde, otsustas Rory. Et saaks asja korda. Max aitab. Tema tütrel on poni. Max saab aru. Kui muu ei aita, pakun talle veterinaarteenuste pealt allahindlust. Kui see tehtud, on tal aega prouaga rääkida. Kindlasti ei soovi ta kuulda ebameeldivaid üksikasju.

      Kohalik ehitaja Max Crombie oli ennast ise üles töötanud mees ning selle üle uhke. Ta elas suures majas teises külaservas. Tema kontor ja ladu asusid majast kiviviske kaugusel. Maxile meeldis asjadel silm peal hoida. Lohakas rikkaks ei saa. Max teadis, millised ehitustöölised

Скачать книгу