Скачать книгу

tle>

      Saapad, rännakud

      Öeldakse, et me oleme pärit oma lapsepõlvest. See on tobe, sest kust mujalt me ikka pärit olla saaks. Aga küllap tahetakse rõhutada, et oma lapsepõlve keskkonda ja väärtushinnanguid kanname kaasas – ka siis, kui nende vastu mässame või neist näiliselt välja kasvame.

      Saapapuhastajast miljonäriks saanul on saapahari frakitaskus, kui ta presidendi vastuvõtule läheb. Ja võibolla pakuks ta eriolukorras saapapuhastusteenustki. Näiteks, et ennast alandada. Sotsiaalsel redelil suure üleshüppe sooritanuil (ma ei tea, kas see kehtib nii indiviidide kui rahvaste kohta) on ikka vahel masohhistlik himu end pisut alandada või alandada lasta või ka sadistlik himu alandada teisi.

      Aga sarnast asja on olnd ka vanades ordudes nagu Mart mulle hiljuti meenutas. Tuletati endale aeg-ajalt meelde, et tegelikult oleme me kõik üks sitt jumala ihust. Et vanem orduvend pidi suudlema värskelt vastuvõetud venna paljast perset. Mine võta kinni, kas nii g-punkt ka üles leiti ja kas asjal oli ka erootiline varjund, või piirdus see vennaarmu ja enesetaandamise ehk – alandamisega.

      Teise sotsiaalsesse kasti kobinud on rabeda käitumisega, neis pole aadlimeeste enesekindlust. Rabe on ka kuningalossi roninud kerjuspoiss. Ta kardab ikka, et visatakse välja ja kui tal siid ja samet juba seljas, kardab, et need kistakse maha ja ta saadetakse sõnnikuhunnikule tagasi.

      Ja sama rabedus on kogu eesti rahval (Euroopas), kes on saanud vabast rahvast orjarahvaks ja siis jälle vabaks – poolkogemata ja teinekord kõveraid teid kasutades. Ja siis saanud oma riigi ja selle käest kaotanud ja, ennäe, jälle üles leidnud – ja jälle kõike seda poolkogemata ja juhuslikult ja teinekord ka kõveramaid teid pidi.

      Eestlased on rabe rahvas. Kui palju solgutatakse, lähed närvi. Ja õrnem läheb hulluks, aga me ei ole nii õrnad.

      Tore näide lapsepõlve kaasaskandmisest olid vanamehest Walt Disney hirmuunenäod, et ta on jälle lehe valesse postkasti pistnud – Disney oli töötanud poisipõlves postiljonina. Ja eks me kõik näe aeg-ajalt unes, et kohe tulevad eksamid ja meil on kõik õppimata.

      Üks minu saapaharjadest, mida ma oma olematu fraki taskus kannan, on puhkusereis pere ja autoga. Just sellistel reisidel käisin ma poisipõnnina ja vanematega mööda Nõukogude Liitu igal aastal. Alguses Volgaga, millel oli hõbepõder kapotil, aga neist ma suuremat ei mäleta, ja hiljem sõitsime luksusautoga Žiguli-lux. Muidugi pean ma neid nüüd kordama, kuigi pole enam Nõukogude Liitu (jumal tänatud) ja isa Žiguli-luxi sõitsin ma ka vastu posti nii vigaseks, et elulooma tast enam ei saanudki.

      Isa oli auto üle uhke, aga ma mäletan, kuidas ta tavatses lolli mängida, kui Moskva all miilits kinni pidas. Isa väntas autoakna alla ja naeratas mendile: “Ja iz estonii…” jättes lause lõpu õhku, justkui oleks sellega kõik öeldud, justkui peaks nüüd olema klaar, et ta on poolemeelne, ei oska rohkem vene keelt kui see lause, tuleb nõukogude läänest ja tema poolest võiks selle meeldiva kohtumise lõppenuks lugeda.

      Kui ment arvas, et nii need asjad ikka ei käi ja hakkas epistleid – rahavihjelisi, täpselt nagu Eesti liikluspolitsei epistlidki – heietama, vedas isa jälle süüdimatu naeratuse näole ja kordas täpselt eelmist etteastet: “Ja iz estonii…” Võmm pidi aru saama, et mees on kõvemast puust ja meil on rohkem aega lolli mängida kui temal. Tjah, küllap ma liialdan pisut (aga umbes nii asi käis) ja isa tegutses lihtsalt intuitiivselt –ja enamasti ta meetod ka töötas. Eriti rahaahned mendid kaotasid kannatuse, kui paremad kliendid mööda uhasid ja mõistlikumad mendid ei pidand kah kaua vastu. Tark inimene enamasti kohmetub, kui kohtab teadlikku ja visa lollimängimist.

      Olen isegi seda meetodit harrastanud, näiteks Euroopas piire ületades legaalselt ja illegaalselt (piirivalvurite hulgas on kõikjal nõukogude mentide masti mehi), aga mul puudub isa orgaanika. Sõjaväes öeldi mu lollimängu peale – samõi hitrõi štoli? Ah, vähe on jäänud neid, kes hindavad lollimängu ilu.

      Ma ei tea, kui palju praegu on neid minutaolisi ihnsaid eestlasi, kes auto ja telgiga Euroopas puhkavad. Ega vist palju ole. Ega nii käimine ei tule odavam kui puhkusepakett, kus sul on võileivad juba Agadiris valmis tehtud, kui Tallinnas Estravelisse lähed. Oma Žiguli-luxiga Euroopat mõõtes ei jaksa sa igavesest ajast igavesti kaasatehtud võileibu süüa, vaid kobid keskmiselt korra päevas mõnda restorani. Ja enam ei täi sa ka iga öö oma vanemate pleekinud Varta4 telgis konutada, aga tahad olla vähegi valgem inimene ja otsid odava hotelli. Ega hotell Ida-Euroopa murjanit küll palju valgemaks ei tee.

      Minusuguseks vanade telkide ülessoojendajaks on sul eeldusi saada, kui hajameelselt portsu lapsi valmis treid nagu mina olen treinud. Katsu sa kõigile neile puhkusepaketid osta või lennupiletid. Ei, oma autoparsa ja telk või haagissuvila (või säärvandituba Euroopa tuttava mõisniku juures) on sinu šanss.

      Tõsta oma räim tomatis ja saku originaal Žiguli pagasnikusse, topi lastekari tagaistmele ja mine. Mina ootan sind juba samal moel ees.

      Alicantes Costa Blancal

      Talvel Tallinnast autoga matkale minnes, muidugi lõuna poole (kui sa pole nende hulgast, kes lähevad jõuludeks polaaröisesse Nordkappi), pole alguses muud tahtmist ihus, kui et saaks sooja.

      Mäletan, et korra uhasime jõulude ajal Itaaliasse, seal leidsime sooja üles alles kuskil Itaalia saapatalla alt. Kui Apenniinide serva tagant nina välja pistsime, olid soe ja palmid kohal.

      Nüüd võtsime Opel Zafira ja Adria haagissuvilaga Tallinnast hoo sisse ja hoo lasime maha alles Hispaanias Costa Blanca rannal, kui autokraadiklaas näitas 20 ja auto meenutas mulle, et enne reisi jäi konditsioneer parandamata. Ega me ei planeerind, millal hoo maha võtame. See lihtsalt juhtus nii.

      Meil polnud vähimatki reisiplaani, läksime lihtsalt ükspuha kuhu (hea küll Tiina leidis mingi uiu ajel, et tahaks Portugali minna ja ma ütlesin, et mis seal ikka, kui Portugali siis Portugali – ise ma oleksin küll parema meelega jälle Sitsiiliasse läinud, et saaks hommikupoolikul Vahemeres ujuda ja pärastpoole Etna peal suusatada). Keerasin Tallinnas autonina “kuhugi Portugali poole”. Ja plaanisin sõita muidugi ühe jutiga kohale. Ah soo, korraks pidin Monte Carlos kinni pidama, et WRC rallil Urmo Aavaga lugu teha (Martinile nagunii jutule ei saa, kuigi ta elab seal), aga ma ei hakka praegu seletama, miks ma sinna just siis kohale jõudsin, kui Aava Eestisse lendas.

      Ma olen harjunud ööpäevi järjest autot juhtima. Mulle see meeldib. Tekitab erilise äraolekutunde nagu pikamaajooks. Ja rahustab lapsed kohe alguses reisirütmi. Nad hakkavad aru saama, et ei ole siin mingeid iganurga peatusi. Pane oma põis pikamaasõiduks valmis.

      Seekord oleme matkal kolme lapsega. Pooleaastase Margareti ehk Roti, kolmese Ruila ja viiese Ekkega. Vanemad lapsed arvasid, et kaheks kuuks nad küll koolist ära ei jää. Oma asi, ise teavad. (Tundub, et koolid on uuemal ajal paremaks läinud, lapsed käivad isuga – käigu nad siis seal seltsielu elamas või ma ei tea miks. Mulle oleks kaks kuud koolist pausipanekut õnnistus olnd, puhkus vanglast.)

      Pikk autojuhtimine pole põrmugi vähem turvaline kui lühike. Sellega on tegelikult samamoodi kui vintispäi juhtimisega – sa tead, et olukord on ohtlik ja oled eriti tähelepanelik. Nojah, alati see ei aita. Riskid jäävad ikka.

      Ma panin Opeli vedavale teljele enne väljasõitu uued lamellrehvid alla, aga kuskil pärast Monacot kiirteel öösel vihmaga lauges kurvis ja allamäge, kui ma ei raatsinud raskest haagisest kogunenud head hoogu maha pidurdada, läks kogu kupatus ikkagi kurvis külglibisemisse.

      Ma olin tulnud just äsja läbi Saksa lumiste kiirteede ja kindel, et ega ta sajakildise kiirusega küll kuskil libisema lähe, kui ta seal lumesulbis ei läind, kiirteedel pole nii teravaid kurve, mis asja kriitiliseks ajaksid. Ja andsin üsna muretult ketsi.

      Aga, kurat, näe, Prantsusmaal läks. Ees ja taga pimeduses autotulesid oli, aga jumal tänatud meie juures mitte ja eks teised juhid nägid, mis juhtus.

      Ja jumal tänatud, et kurv oli paremale ja ma olin kiirtee kõige parempoolses reas, nii et mulle jäi veel kaks sõidurida ja lisaasfaldiriba kuni keskteepiirdeni libiseda.

      “Tiina,” röögatasin ma endalegi võõra häälega ja haarasin roolist teise käega ka kinni ja kummardusin ettepoole.

      Tiina tegi parajasti tagatoolil võileibu ja vaatas üles: “Mis on?”

      “Läks

Скачать книгу