Скачать книгу

Leekide all oli vaid selge ja läbipaistev vesi. Siis tormasid nad edasi ning nilpsavad tulekeeled sulatasid veepinda näilise ukse, mis avanes peale tuledega kokkupuudet sissepoole. Ronk lendas sellest läbi, uks sulgus ning järv kattus taas roheka kihiga.

      2. Järve all

      Naine maandus põlvili pehmele pinnasele. Siin oli isegi pimedam, kui väljas. Kaugelt kostus lainete mühinat ning roheline udukuma laotus üle nende peade. Deemonite silmaleegid valgustasid ruumi.

      Maapind oli kaetud vetikatega. Võimalik, et need pooltaimed üksi selle moodustasidki. Neid oli erisuguseid: rohelisi ja punaseid, pruune ja aeg-ajalt võis märgata ka siniseid, põimunuid ning üksteisest läbi kasvanuid. Vetikad katsid seinu ning kohtusid imeõhukese kihina taas läbipaistva lae all. Lagi oli elus. Lisaks lehtedele liikus ka pind ise. Või ehk ei olnudki midagi toetuseks ning vesi seisis omal jõul pea kohal? Siiski näis, et läbipaistev pind roomas, painutades kergelt nii vett kui taimestikku endast ülal- ja allpool.

      „Jah? Ja nüüd?“

      Vee all kõlas naise hääl mitte otseselt summutatult, pigem summutiga kajana. Teravus selles oli vaid kõrgenenud.

      Kolm deemonit pöörasid oma leegid tema poole, valgustades tema nägu.

      „Peame jõudma ooteruumi. Kas Ronk ehk oskab ise seda korraldada?“

      „Tingimata, kuid aja kokkuhoiu mõttes, milleks siis teie olete? Elate küll ehk veidi teist sorti maa-aluses, kuid kindlasti olete piisavalt võimekad siingi omi jõude mängu panema.“

      Naine naeratas suunurga tõstega, kuid tema nägu tervikuna muutus sellest vaid kalgimaks ning hääl kostus endiselt kõrgilt. Kuldsilm noogutas ja pöördus taas käigu poole, vastuväiteid toomata.

      Kiirgus peegeldus rõsketelt hõõguvatelt seintelt ning deemonid hõljusid edasi. Naine tõmbas amuleti välja ja järgnes oma kõlatute sammudega teejuhtidele. Viimaks oli näha käigu lõpust paistvat valgust. See oli lillakas, kiudjas ja ettevaatlikult oma kombitsaid sättiv valgus. Naise silmad suurenesid seda nähes ning neelasid aplalt heledust endasse. Ta noogutas edasimineku jätkamiseks, huuled kriipsuks surutud.

      Nad astusid vesiroosidega kaetud vetikakardina ette. See varjas võlvkaart, mis nagu seingi, oli massiivsest lõigeteta kivist. Deemonid seisatasid ning vaatasid äraootavalt Ronga poole. Viimane silitas amuletti ja näis olevat mõttesse vajunud. Siis eemaldas ta käe järsu liigutusega ehte juurest ning sõnas:

      „Homme võite minna, kuid tänasel ööl olete minu päralt, kui peaks esile kerkima juhus, mis sunnib mind teid vajama. Ma kahtlen selles, kuid teie niisama minnalaskmine oleks hmm…liialt mittemidagiütlev.“

      Ta noogutas taas, visates pilgu kardina poole: „Kaduge mu silme alt!“

      Seda öelnud, keeras ta amuleti teistpidi ning tõstis pea kohale. Kolm värvisähvatust andsid tunnistust deemonite lahkumisest. Naine muigas taas oma kõverat naeratust ning pomises midagi deemonite labasuse ja eneseuhkuse kohta.

      Nüüd oli valgusallikaks jäänud vaid helelilla helendus, mis mööda seina astudes jättis maha enamasti kalakujulised jäljed, kuid valguslaikude hulka sattus ka õienupukujulisi. Ronk ei jäänud seda uudistama vaid lükkas kardina kõrvale ja astus avarasse ruumi.

      „Kes oled?“ tilises hääl kardina kohalt või selle seest.

      „Te teate väga hästi,“ astus Ronk edasi. Kohe haarasid põrandas kasvavad vetikad tal jalgadest, takistades edasijõudmist.

      „Ma nõuan otsekohest vabastamist!“ lõikas tema hääl lillaka valguskuma oma kõlaga katki. See sulas laiali, lahvatas eredaks ning paljastas suure ootesaali. Ronk ei olnud siin üksinda.

      Ruum oli ümmargune – saatusekaaslased paiknesid erinevate kardinate läheduses. Tegu oli keskse ruumiga, kuhu suundus mitmeid käike. Otse naise vastas kihistasid kolm kalasaba ja kuldsete juustega neidu naerda, viibates aeg-ajalt tema suunas, endale sabaga tuult lehvitades. Lõkerdamine muutis nende põsed tumedalt punetavaks.

      Taamal istus seotud jalgadega rätsepistes vaid kontidest ning nahast koosnev mees. Ajuti avas ta silmad, mis olid ühtlaselt täidetud valgete silmamunadega. Veel oli ruumis norskav, pikkadesse karvadesse mattunud elukas, karvad norsatuste rütmis kerkimas ja langemas. Lamavas asendis oli keeruline tema kehakuju määratleda.

      Rongale kõige ligemal oli esmapilgul hiiglaslik erekollane pall. Lähemal vaatlusel siiski selgus, et see oli isend, kelle käed-jalad ning pea hõljusid tilbendades tohutu ümara keha küljes. Isikul oli neli kätt ning kuus jalga. Ronka kõnetas ta naise häälega, silmad ümmarguseks paisunud:

      „Ae, mis teil asja kah?“

      Ronk heitis talle vaid ühe põlgliku pilgu.

      Erekollane pall jätkas: „Minul siin oli säherdune mure, et ma lobisevat liiga palju ja üleüldse… Noh ja nemad tahtsid, et ma minema kaoks, aga mina ei tahtnud minema kaduda. Mida nad mulle teevad? See kõik pole üldsegi minu süü, kui te nüüd mõistate, eks ole? Mis endal kah mureks? Ja-jah, teada puha, eks kõigil siin mingi vaikimisvanne antud ja ülesanded ja tähtsamad tegevused. Ja-jaa, mina siin olen kõiksuguseid näinud “

      Ta jätkas oma jutuvada, kuid Ronk oli ennast täielikult välja lülitanud. Tema silmad tõmbusid kerkivast vihast, et tal oodata lasti, järjest enam pilukile, kuni vaid terav must kiir neist välja paistis.

      Otsekui tema mõtteid lugedes kõlas varemgi kuuldud piiksuv hääl kuskilt nähtamatusest ühtainust sõna lausudes:

      „Ronk!“

      Ooteruumis olijad võpatasid, mis oli ka mõistetav, sest nemad olid siin enne teda. Karvane elukas ajas ennast püsti ning sisistas, kurgust kähedaid sädemeid esile tuues.

      Ronk teeskles vaid naeratust ning vetikajuured lükkasid ta järgmisesse ruumi, kuhu ühtegi nähtavat ust ei viinud.

      Siin käis pidev melu ning teokarbine meloodia mängis taustal. Ruum oli nõnda suur, et algust ja lõppu ei paistnudki tulevat. Ka siin oli valdavaks helelilla valgus, kuid nähtav oli ka ülevalt paistev selge, läbipaistev vesi, mille tagant võis aimata järve põhja ning vees ringi-ujuvaid olendeid. Siinviibijaiks olid enamuses näkid ja kombitsatega kaetud tegelased, sekka ka mõned soomustatud kalasuudega mehed. Ülevalt sähvis rohelist valgust, mis lõi kooskõlas lillaga mulje, et tegu on disko- või ballisaaliga. Melu, muusika ning rõõmsad ilmed vaid võimendasid seda muljet. Ronka ei pannud vähemalt esialgu keegi tähele. Endalegi harjumatult kammis ta mustad juuksed sõrmedega õlgadele ning rinnale võbelema.

      Korraga pritsis laest värsket vett. Seesolijad neelasid seda ahnelt ning paistsid nähtuse üle vaid rõõmu tundvat, suunates oma naervad pilgud veele vastu. Seejärel kastepiiskadena pärlendanud veesadu lakkas ning ruumi oli ilmunud väike, roheliselt sätendavate silmade ja tumepruuni nahaga mehike. Ronk võbistas end tahtmatult – tema ei olnud veega pritsimise pooldaja ja kindlasti ei meeldinud talle üllatused. Ta suunas oma pilgu mehe suunas.

      „Oo! Mu kallis Ronk! Tavaliselt tulete ju otseteed?“

      Kogu tema olek oli pehmelt öeldes naeratav ja heatahtlikult lõbus, kuid sellele vaatamata taandusid teised kohalviibijad neist kaugemale.

      „Tavapärane sissepääs oli blokeeritud.“

      „Tõesti? Mina pole korraldust andnud ega seda märganud.“

      „Minu eest,“ lisas naine jäise teravusega.

      „Oo! See oli mulle teadmata,“ vajus mees hetkeks mõtiskellu ning naeratas veelgi laiemalt kui ennist.

      „Jah, jah. Seda ma mõtlesin, et mida deemonid siitpoolt otsivad. Neile tavaliselt veerõhk ei istu. Noh ja tuli ja vesi ja kõik muu. Mida saan teie heaks teha?“ tõsines ta äkitselt ning kogu ta ihu muutus nii, et muutus ei saanud jääda kellelegi märkamatuks.

Скачать книгу