LITMIR.BIZ

      Regulaarne liiklus Tallinna ja Helsingi vahel avati uuesti 1965. aasta 7. juulil – pärast 26 aastat kestnud vaheaega. Pildil mootorlaev Vanemuine 1965. aasta 8. juulil tagasiteel oma esimeselt reisilt Helsingisse, pardal kõrged Soome külalised.

      Esimesi turiste oli kahesaja ringis. Nad majutati Toompea jalamil olevasse hotelli Tallinn, mis praegu kannab nime Meriton. Mäletan hästi seda alguse möllu, kui restoranisaal oli liiga väike ja korralduslik pool lonkas – algas suur segadus. Lõpuks hüppas Inturisti teenindusosakonna juhataja Valter Tuhkanen orkestripoodiumile, kust hakkas dirigeerima külaliste paigutamist, mis viimaks ka korda läks. Möödus seitse aastat, enne kui valmis uus, moodne majutuskoht, soomlaste ehitatud 23-korruseline Viru hotell. Tallinna esimene pilvelõhkuja avas uksed 5. mail 1972.

      Giidid olid värvatud eri paigust. Enamik neist oli Tartu ülikooli lõpetanud või õppis seal. Giide saadi ka Tallinna Keeltekursustelt, kust mind käis värbamas keegi vene keelt rääkiv mees. Ei osanud teda milleski kahtlustada, kuid hiljem sai seltsimehest tõeline nuhtlus, ja mitte ainult minule, vaid ka teistele giididele. Mees esindas firmat, mille kohta kasutasime koodnime Kindness, Generosity and Beauty, lühendatult KGB.

      Ilufirma seltskonda üritasime kõikvõimalikel viisidel vältida ja eksitada. Sageli see ka õnnestus. Väide, et iga riigi julgeolekuteenistus on samal tasemel kui kõnealuse riigi vee- ja kanalisatsioonisüsteem, näis meie õnneks vahel paika pidavat. Too lahkust, suuremeelsust ja ilu esindav ettevõte püüdis turistidel silma peal hoida, seda küll valikuliselt ja vahelduva eduga. Olukorda taheti kontrolli all hoida sellega, et iga turisti kohta täideti kaart. Nii need täitjad ennast vaevasid, ühes käes vanaaegne sulepea ja teises lilla tindi lahtine pott. Sellest lollusest loobuti sedamööda, kuidas turistide arv kasvas. Ja see kasvas nobedasti, sest laevaliiklus, mis oli algul vaid suvine lõbu, muutus õige pea läbiaastaseks. Esimesel navigatsiooniperioodil käis Eestis pisut üle 19 000 turisti.

      Milline oli hõimuvellede kohtumine pärast pikka vaheaega? Oli jällenägemispisaraid, meeleliigutust nii ühel kui ka teisel pool. Oli heatahtlikku uudishimu, aga ka üleolekutundest varjutatud külmust. Soomlastele torkasid silma linna räämas ilme, viletsad korterid, kaupluste tühjad letid, kehv kaubavalik … Seda suurem oli nende hämmastus, kui eestlaste juurde külla minnes – mis tegelikult ei olnud lubatud – ootas neid ees rikkalikult kaetud laud.

      Samapalju pani neid imestama, et olime ilusti ja moodsalt riides, kuigi poest ei olnud peaaegu midagi saada. Ajakirja Me Naiset intervjuus avaldas ajakirjanik hämmastust: „Kulle Raigil, ülikooli lõpetanud keeleõpetajal, olid kitkutud kulmud. Sealseid olusid arvestades oli noor naine haruldaselt moeteadlik.“ Nähtavasti ei taibanud soomlased mõelda eespool mainitud aknale – Soome televisioonile. Seepärast ei saanud nad ka mõista, kuidas meie, giidid, ja teised eestlased, keda nad kohtasid, võisime olla nii hästi kursis Soomes toimuvaga ja kuidas oskasime rääkida nii head soome keelt. Asi sai selgeks, kui soomlane kuulis, et „näen oma elutoas televiisorist iga päev täpselt samu asju kui sina“. Niiviisi sündinud ühised kogemused ja peaaegu ühine keel liitsid meid ja lõid tugeva ühtekuuluvustunde. Usun, et just seetõttu tundsid soomlased end koduselt ka tollases üsna trööstitus Nõukogude Eestis.

      Mida arvasime meie, eestlased, kuidas kohtumist kogesime? Esialgu tundsime väiksema venna kompleksi, kerge üleolekutunne tekkis pisut hiljem ja selleks olid omad põhjused. Me ei jäänud vabadele suguvendadele oma teadmistes millegi poolest alla. Soomlaste puhul aga imestasime mõndagi, näiteks seda, et nad ei suutnud oma joomist kontrolli all hoida. See ekskursioone ega meid ennast eriti ei häirinud – on ju tuhat muud moodust tüütu olla –, kuid ohjeldamatus, mida nägime, tundus meile kummaline.

      1970. aastatel tutvusime uue rühmitisega, Soome äärmuskommunistidega, taistolastega. Nimetus oli tuletatud nende juhi Taisto Sinisalo nimest. See kogemus tugevdas oluliselt meie eneseväärikustunnet. Meile ei mahtunud pähe, kuidas reaalsotsialismile nii lähedal seisjad võivad olla nii rumalad ja pimedad. Neid tuli karta peaaegu sama palju kui ilufirma tegelasi. Polnud harvad juhud, kui giid kutsuti kohvile, sest partei keskkomitee oli Soome seltsimeestelt saanud infot, et giid on moonutanud Nõukogude Eesti tegelikkust. Mul oli nendega palju kokkupuuteid ka pärast 1975. aastat, kui olin alustanud tööd Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetuses.

      Oli veel üks kohtumiste tase, mida nimetaksin ärpleja-kohtab-ärikat-tasemeks. Selles suhtluses sai kumbki osapool seda, mida väärt oli.

      Viimane, kõrgeim tase oli see, kus inimene sai kokku inimesega. Oli palju toredaid, mõistvaid, toetavaid, tarku, sõbralikke, meie olude ja elu vastu sügavat huvi tundvaid hõimurahva esindajaid, kes avardasid meie silmaringi ja arusaama maailmast, tuues ohtu trotsides meile nii vajalikku vaimutoitu. Paljudest said minu eluaegsed sõbrad. Selliseid inimesi on nüüd juba nelikümmend seitse aastat liikunud meid ühendaval lahel kõige rohkem.

      Kui laevaliikluse avamisest möödus nelikümmend aastat, asetati Tallinna sadamaterminali mälestustahvel meenutama päeva, kui Soome laht hakkas meid jälle ühendama, alguses küll enamasti ühesuunaliselt. Tahvlil on tekst omnia mutantur, nihil interit – kõik muutub, miski ei kao. See mõttetera väljendab antiikfilosoofide ideed, et kõik

Скачать книгу