LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et see on lihtsalt Kaili viis olemas olla. Ta lihtsalt pidi end vajalikuks tegema. Ja alati, kui ta tuli, midagi endaga kaasa tooma. Kui hea, et tal on lapsed, mõtlesin, teine kord jälle mõtlesin, et see polegi ehk nii hea. See juhtus, kui ta saabus ette helistamata kohale suure sefiiritordiga.

      Kas ma olen midagi ära unustanud? Kui ma selle kohta küsisin, vastas ta:

      „Torti võib ikka süüa. Ei peagi ju midagi olema, igat päeva võib tähistada.“

      Kaili otsis mu köögis taldrikuid ja lusikaid. Me sõime, kõik oli nii nagu ikka, aga kohati Kaili justkui vajus kuhugi, siis jälle ärkas ja oli hoos.

      „Kas kõik on hästi?“

      „Jaa, kõik on hästi,“ naeratas Kaili mulle. „Miks sa küsid?“

      „Lihtsalt, tekkis selline tunne…“

      „Ei-ei, kõik on väga hästi. Ma vist lähen uuesti õppima.“

      „Jah?“

      „Võibolla antropoloogiat.“

      Ma ei teadnud, kas Kaili võttis mingeid tablette, me polnud sellest rääkinud, aga nüüd oli tunne, et ta on need võtmata jätnud, mingi ärev vibra oli tal sees.

      „Antropoloogiat?“

      „Jah, inimesed on mind alati huvitanud, ja lood inimeste ümber. Ma tahaksin näha hästi palju erinevaid inimesi. Nii palju on neid huvitavaid inimesi, keda me veel ei tunne…“

      „Seda küll.“

      Kuid kui õhtust oli saanud juba öö, siis selgus, et inimesed kohutavad teda, ja mitte võõrad ja tundmatud, vaid ta oma inimesed. Kaili istus mu laua taga ja näis, et ta haaraks sellest kohe kahe käega kinni, kui keegi üritaks teda mu toast minema viia.

      „Võib, ma jään täna sinu juurde,“ küsis ta viimaks, aga seda kuidagi vaikselt ja muuseas, samuti nagu koristas mu tuba, justkui ei olekski see hetkel kõige olulisem küsimus.

      „Minu juurde?“

      „Jah, ma väsisin sellest tordist korraga nii ära, puhkan veidi ja siis hommikul lähen.“

      Kaili telefon, mis oli hääletu peal, vilkus tal läbi taskuriide.

      „Ma ei tea, mul on ju ainult üks voodi…“ Otsisin midagi, mida öelda, ega teadnud, kas oleks ehk parem, et ta jääks, kui et niimoodi läheb?

      „Ega ma ei võta palju ruumi.“ Kaili vaatas toas ringi, talle tundus, et ta mahub täna igale poole. „Ma võin magada vannis!“ tuligi hea mõte.

      „Vannis?“

      „Jaa, ma olen ennegi vannis maganud, mulle isegi meeldib.“

      „Millal sa vannis magasid?“

      „Sul on nii suur vann!“

      Juba oli Kaili mu vannitoas ja valmis näitama, kui kenasti ta sinna mahub. Jah, need on need hilised tunnid, mil me õpime nii palju nii enda kui teiste kohta. See Kaili olek ehmatas ja samas ei üllatanud mind. Viimaks helistas Jaanus mulle. Kaili teadis, kes seal on ja katkestas mind:

      „Ära võta vastu!“

      „Miks?“

      Nii palju oleks tahtnud öelda, aga see kõik ei mahtunud korraga läbi Kaili suu, ta pidi veidi ootama ja hekseldama:

      „Ma ei oska nendega rääkida.“

      „Kelle nendega?“

      „Jaanusega. Ja lastega… On parem, kui ma olen praegu siin. Ja nemad seal, kus nad on.“

      Näis, et ainus, mida mu õde hetkel tahab, on peita end vanni ja et keegi teda ei leiaks. Teda ei segaks üldse, kui keegi käiks vahepeal kraanikausi ääres hambaid pesemas või nägu loputamas või istuks potil, tema oleks vanni põhjas ja täitsa vakka, ainult silmad liiguksid.

      Viimaks võtsin ma kõne vastu ja tunnistasin üles, et Kaili on siin minu juures. Õe silmadest lugesin välja vaid üht – reetur!

      Jaanus tuli üles ja rääkis oma tasasel ja vaiksel moel, lapsed istusid ja ootasid autos. Kas ka nemad tundsid kahetsust ja hirmu, et ema võib ära surra? Kui muidu oli Kaili komistanud meeste valikul mingite nõmikute otsa, siis Jaanus oli nii tundlik ja hooliv, justkui Kaili peegel, millesse mu õde ei tahtnud hetkel vaadata. Kuulsin kööki Jaanuse lausekatkeid:

      „Keegi pole süüdi… Ma armastan sind… Kõik saab korda…“

      Kaili kuulas, aga need sõnad justkui ei jõudnud temani, need olid nii arusaamatud. Kuidas küll on nii, et kõige lähedasemad inimesed võivad olla mõnikord teineteisest nii mõõtmatult kaugel?

      Viimaks nad lahkusid, sest Kaili ei tahtnud kunagi pahandusi. Edaspidi võttis ta korralikult tablette, armastas oma meest ja lapsi. Kas ta ka mõnel vabal päeval, kui oli üksi kodus, käis ja lebas vannipõhjas? Antropoloogiat ta igatahes õppima ei läinud.

      Kui ema suri, siis ei juhtunudki midagi. Ma olin sellele hetkele sageli lapsena mõelnud ja kartnud, et siis kui ema enam pole, kukub kõik kokku, aga ei midagi. Ma isegi ei nutnud, ju olin matustel isegi liiga tavaline. Keegi peielistest patsutas mulle lahkudes õlale ja ütles, et eks kõik see lein ja kurbus saabub hiljem ja kaarega. Aga ei saabunud.

      Tundsin vaid, et alles nüüd hakkab kõik pihta, see oli täiesti uus algus, mida olin ilmselt terve elu oodanud. Sain sisse mingi erilise hoo, ühtäkki oli kõik võimalik ja tehtav, oli kevad. Ma tegin ema korteris remondi, isegi endale aru andmata, milleks, sest me kumbki Kailiga ei tahtnud sinna elama kolida ja viimaks müüsime korteri ära, ka see ei tekitanud mingit melanhooliat ega kahetsust. Vahetasin ka enda korteri suurema vastu, millel oli mõnus avara vaatega rõdu, hommikul ringutasin seal end kohvikruusiga, olin pannud rõdu äärde pottidesse kasvama tüümiani, koriandrit, basiilikut, mõned tomatid. Vaatasin seal, kuidas linn ärkas, naabrid viisid lapsi kooli, üks ilus ja veidi loppis naine saabus ööklubist, pilved pea kohal sõitsid must üle. Õhtuti jooksin mõne kilomeetri või istusin sõpradega kohvikus, tegin oma kallimale abieluettepaneku, mida ta ilmselt juba väga ammu ja veidi läbematult oli oodanud. Lisaks sõrmusele libistasin ta tasku oma uue korteri võtme. Mässisime end magamiskottidesse, lebasime rõdul ja suitsetasime, ootasime päikesetõusu ja mul tikkusid pisarad silma, sest ma olin nii tänulik ja õnnelik, et kõik on nii nagu on ja mina olen siin. Jäime mõlemad rõdule magama ja ma nägin und, et see magamiskott mu ümber on hoopiski samblavaip, mis algab mu lõuast ja ulatub üle varvaste, selline väga ilus, kohev ja tihe. Ka mu ema silitas seda tunnustavalt:

      „No väga kena.“

      „Arvad?“

      Olin muidugi rahul oma samblaga, mis mind nii ühtlaselt kattis, kuid ka ema arvamus tundus korraga väga oluline.

      „Väga ilus, pehme,“ kinnitas ema.

      „On tõesti!“

      Silitasime mind mõlemad.

      „See poisi asi ei ole sul kunagi hästi välja tulnud,“ proovis ema ettevaatlikult öelda, et mitte solvata. „Minu jaoks oled sa ikka ja alati olnud Sammalhabe.“

      Ema ju tundis mind ja nägi, kui väga ma kogu aeg pingutan ja maskeerin end ruudulise särgiga poisiks ja teised inimesed jääksid seda uskuma ja ma võiks kah tunda nagu armastust, mis polnud aga minu jaoks. Aga emale pole mõtet valetada, tema saab kohe aru, ja samuti ka siis, kui asjad on hästi. Ja nüüd olid, veel kunagi varem polnud ta minuga nii rahul olnud, ei mingeid soovitusi, varjatud nõudmisi, ohkamisi, ei „aga“-puru ega lausete sees tühikuid, mida ise täita. Puhas rõõm peegeldus ta näost, kui ta avastas mu samblahabemest metsamarju, mis pärlendasid kastevees.

      „Mul on nii hea meel su pärast!“

      „Jah?“

      „Jah.“

      Korra veel tõmbas

Скачать книгу