LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on veel vähemalt kolmsada meetrit.“

      Gram oli nende juurde tulnud.

      „Mis teeme?“ küsis ta.

      Stiller ei jõudnud veel vastama hakata, kui Claes Thancke vahele segas: „Kahju, et teil nii pikalt käia tuleb, aga Tom peab teile nüüd ikka ära näitama, kus see koht on,“ teatas ta irooniliselt.

      „See oleks pidanud juba enne selge olema,“ arvas Gram.

      „Seda infot ei tahtnud ta meile anda enne kui alles siin,“ selgitas Stiller. „Ei suunda, kuhupoole minna, ega seda, kui kaugel see paik on.“

      Eestpoolt kostis kolinat. Keti tõttu pidi Tom Kerr pea käte juurde painutama, et otsaesist sügada.

      „Me läheme edasi,“ otsustas Stiller.

      Kittil Gram saatis koerajuhid ette lambaaia juurde. Teised liikusid Tom Kerri tempos. Paar meetrit hiljem koperdas mees puujuure otsa. Ta kukkus ettepoole ja püüdis tasakaalu saavutada, aga jalakett hoidis tagasi. Mees käänas end küljele, nii et maandus paremale õlale.

      Kaks meest tõmbasid ta püsti.

      „Kõik korras?“ uuris Adrian Stiller.

      Kerr ei vastanud, püüdis ainult ülakeha liigutades oksapuru maha raputada.

      „See jalakett ei ole mõeldud metsas liikumiseks,“ teatas Claes Thancke. „Minu klient võib ohtu sattuda. Ta teeb koostööd ja on siin selleks, et politseid aidata.“

      „See on osa koostööst,“ kommenteeris Kittil Gram ja vaatas, et käerauad oleksid korralikult ümber. „Liigume edasi.“

      Nad läksid. Kiiruse määras endiselt Tom Kerr. Jalge all krabisesid läinudaastased lehed. Line võttis kaamera teise kätte ja kandis seda puusakõrgusel. Kaamera kaalus vaid paar kilo, aga kogu aeg üleval hoides muutus see raskeks.

      Rada laienes ja keeras põhja poole. Mets muutus. Tihedalt kasvavate lehtpuude asemele tulid suured käänuliste ja karedate tüvede ning keerdus ja väändunud okstega puud. Tom Kerr keeras ringi ja vaatas selja taha. Line kõrvaklappidest kostsid tema hingetõmbed. Lühidad ja järsud.

      Ümber pöördudes kaotas Kerr tasakaalu. Lähim politseinik püüdis temast kinni haarata, aga Kerr kukkus.

      Line suumis mehe lähivaatesse. Kui ta oli jälle jalule tõstetud, paistis põselt väike verine haav.

      „Sa kriimustasid põse ära,“ märkis Kittil Gram. „Kas teeme sellega midagi või läheme edasi?“

      Claes Thancke protesteeris jälle käe- ja jalaraudade vastu, aga keegi ei võtnud teda kuulda.

      „Lähme edasi,“ vastas Kerr.

      Kaks minutit hiljem ilmus paremal nähtavale vana traataed.

      Karjamaa selle taga oli kinni kasvanud. Mõned aiapostid olid mädanenud, tükati oli võrk maha kukkunud ja vedeles sügavas rohus.

      Lagunenud aia juures ootasid koerajuhid. Nõlv viis alla oja äärde.

      Rivi peatus.

      „Siit peame alla minema,“ ütles Kerr peaga viibates.

      „Siin on maa veel künkalisem kui enne,“ märkis Claes Thancke. „Käe- ja jalaraudadega ei ole sinna alla soovitav liikuda. Minu klient võib veel viga saada.“

      Kittil Gram, Adrian Stiller ja Wisting kogunesid nõu pidama. Line kohendas kõrvaklappe. Nahk klappide all juba haudus, aga ta pidi kuulma, mida nad räägivad.

      „Ta jutus on point,“ ütles Line isa.

      Stiller nõustus.

      Isa heitis pilgu vangi ja tagasi Grami poole.

      „Kas sinu jaoks on okei, kui jalarauad ära võtame?“ küsis ta.

      Gram noogutas.

      „Kui käerauad peale jäävad.“

      „Teeme siis nii, nagu te tahate,“ noogutas Stiller napilt. Tom Kerril kästi püksirihm lahti teha. Gram avas jalarauad ja tõmbas püksisäärest välja keti. Siis vabastas ta keti käeraudade küljest ja ulatas seljakotiga politseinikule.

      Kerr tõstis käed näo ette ja hõõrus marraskil põske. Kaks sõrme said veriseks, ta vaatles neid hetke, torkas suhu ja limpsis puhtaks.

      Koerad haugatasid kannatamatult. Kittil Gram andis käsu edasi minna.

      Kerri liikumine muutus nüüd vabamaks, aga samm ei kiirenenud. Ta astus viltu üle vana karjamaa metsast vuliseva oja poole. Paistis, justkui oleks aias auk ja teisel pool roopad.

      Patrullpolitseinikud läksid Kerri kannul ja lahknesid, nagu ei tahaks keegi päris tema selja taga olla. Line otsis pilguga isa. Wisting ja Nils Hammer olid päris taha jäänud. Ka advokaat oma libedate kingataldadega oli hoogu maha võtnud.

      Korraga muutis Tom Kerr liikumiskiirust. Painutas põlvi ja kummardus ettepoole. Line kõrvu kostis sügav sissehingamine. Siis pistis Kerr jooksu.

      5

      Wistingu tähelepanu äratasid hüüded. Ta oli neljateistkümnest mehest koosneva rühma lõpus ja ta mõtted liikusid juba operatsiooni järgmise etapi juurde. Kui Tom Kerr oskab näidata Taran Norumi matmispaika, siis peab Wisting haua lahti kaevama ja kriminaaltehnilise uurimise korraldama. Nad peavad jalgtee niimoodi puhtaks tegema, et auto saab vajalikud vahendid kohale tuua.

      Kui kostsid hüüded, siis oli Tom Kerr teel metsa viivate roobaste poole aasa teises otsas. Mingit moodi oli mees vabanenud ühest käerauast. See rappus joostes vastu teist kätt. Aiaaugust möödudes oli ta juba kümme meetrit eespool.

      Siis kostis kõva pauk. Silmi pimestas ere sähvatus ja Wisting paiskus maha. Silme ees virvendas mõttetu värvimäng. Õhku täitsid karjed ja pikalevenivad hüüded. Ümberringi lendas mulda ja liiva.

      Kõrvus kajas. Õhk oli raske, seda oli keeruline hingata, tuli kopsudesse pressida.

      Ta ajas end küünarnukkide najal neljakäpukile, kogus end. Katsus aru saada, mis juhtus. Üks noor politseinik roomas paaniliselt mööda aasa ja häälitses arusaamatult. Tõusis jalule, koperdas omaenese jalgade otsa ja roomas edasi. Teine politseinik vaarus, käed kangelt rippu. Riided räbalais, nägu must ja verine. Äratundmatu. Ta tõstis pead ja heitis pilgu üles, siis vajus põlvili ja hakkas nuuksuma.

      Wisting sai jalgele ja ajas suu pärani, et kuulmekanaleid avada. Keegi karjus kiledalt. Ta pöördus hääle suunas. Maren Dokken jooksis juba omavanuse kolleegi poole, kes selili valudes väänles. Politseimunder oli rebenenud. Näos veritses mitu haava ning vasak käsi lebas kange ja verisena küljel.

      Wisting tegi paar sammu, vaatas ringi ja silmas Linet. Tütar lamas maas. Wisting tormas tema juurde, aga Line kobas juba kaamera järele ja ajas end üles.

      „Püsi paigal!“ asetas Wisting käe tütre õlale. „Ära mine kuskile.“

      Ta seisis, käsi tütre õlal, ja püüdis olukorrast ülevaadet saada. Kõik lihased olid pingul. Adrenaliin paiskus verre. Meelekohtades tuksus pulss.

      Ninna torkas lõhkeaine hais.

      Metsa siseneva tee ääres oli lõhatud auk ja ümberringi olid paiskunud aiatükid. Kaks politseinikku lamas maas. Nad väänlesid ning kisendasid valust ja šokist.

      „Püsi paigal!“ kordas Wisting Linele.

      Koerajuhid saatsid koerad käsklusega Tom Kerrile järele, ise läksid samuti. Kittil Gram püüdis neid tagasi hüüda.

      „Rada võib olla mineeritud!“ hoiatas ta.

      Samal hetkel kostis puude vahelt kaks püstolilasku ja koerte haukumine katkes järsult.

      Wisting keskendus haavatud politseinikele. Üks oli istuli tõusnud ja köhis suuri vereklompe. Teisel paistis olema jalalaba otsast rebitud. Nüüd lamas ta kahvatult ja

Скачать книгу