LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Emma kummardub lähemale, keerab arvatava surnukeha pead, kui äkitselt võpatab ja hüüab: „Ta on elus, kutsuge kohe kiirabi!“ Emma kutsub Taneli appi ja koos keeravad nad naise tasakesi külili.

      „Peame hoidma teda nii, kuni kiirabi saabub. Edasi tegelevad temaga meedikud. Peast enam verd ei tule, aga hingamine on väga nõrk. Vähemalt on ta elus. Kahtlustan koljuluumurdu või -mõra, ka ajuverejooks on võimalik.“

      Kiirabi jõuab kohale veerand tunniga. Naine tõstetakse kanderaamile ja viiakse kiirabibussi. Emma vahetab arstiga mõne sõna. Meditsiinitöötajad askeldavad ohvri ümber, siis pannakse sireenid tööle ja sõidetakse haiglasse.

      „Tanel, tule siia!“ hüüab Emma meest. „Näed, kahed jäljed … Tundub, et naine osutas vastupanu, paistab rüseluse jälgi. Võtame proovid, ehk leiame midagi, mis meile juhtunust kõneleks.“

      „Tanel, tule vaata!“ hüüab Kalle.

      Uurija palub Emmal oodata ja ruttab Kalle juurde. Mees näitab käega maas vedelevale jämedale rondile, mis sündmuskohast kaugemale on visatud. „Näed, see on sealt teravamast otsast verine, paistab ka raske, märg ja vettinud. Usun, et just sellega naist löödigi.“

      „Tundub küll sedamoodi. Tee siit pildid ja anna kriminalistidele teada. Mind huvitab, kuidas naine metsa sai. Kas autojälgi pole kuskil näha? Vaata veel ringi.“

      Tanel läheb Emma juurde tagasi, võtab naisel küünarnukist kinni, juhib teistest veidi eemale ja ütleb: „Mul on üks küsimus, aga ära naerma hakka. Ma ise olen võhik sellistes asjades ja pole kunagi olnud ka põhjust seda valdkonda lähemalt uurida. Räägi mulle, kas tead midagi inimestest, kes näevad sündmusi ja isegi mõrvasid ette. No … nagu film tuleks silme ette ja siis selline asi juhtub ka päris elus.“

      „Olen küll kuulnud, et meediumid võivad selliseid asju näha ja isegi surnud inimestega suhelda, aga ise pole juhtunud nägema ega tunne ka ühtegi sellist inimest. Kuidas sa üldse niisuguse mõtte peale tulid?“

      „Ma kuulsin sellest siin täna öösel ja hommikul leidiski üks seeneline naise.“

      „Kust sa kuulsid siis, kui rääkida võid?“

      „Meie naabertalus elab üks neiu. Eile kuskil pool kaksteist öösel jooksis ta meie juurde ja ütles, et nägi pealt mõrva. Ta kirjeldas ohvrit, aga teda löönud inimese nägu polnud ta näinud, ainult seda, kuidas too naisele pähe lõi. Tüdruk ise arvas, et naine on juba surnud … See polevat tal esimene kord sündmusi ette näha.“

      „No esmapilgul arvasin ka mina naise surnud olevat, enne kui märkasin, et ta hingab. Sa siis tead nime?“

      „Kurat küll … Vabandust, aga unustasin küsida. Siin pole meil vist rohkem midagi teha. Kalle on samuti ringi vaadanud, pilte teinud ja võime tagasi sõita. Lähme kohe naabritüdruku juurde ja küsitleme teda veel kord. Anna siis teada, kui analüüside vastused saad. Kalle leidis jämeda puuroika, mis oli otsast verine.“

      Lalsi küla kohta võib öelda: kauge metsik maailmapiir. Mõni ütleks isegi, et kolkaküla. Siin oleks justkui aeg seisma jäänud: metsik, mõnel pool lausa taltsutamatult puhas ja ehe loodus, talletatud endiste aegade tõekspidamised ja suhtemustrid, ladestunud emotsioonid jalge all justkui plahvatusohtlik ämmatoss. Siin on elu nagu piiri peal. Juba kümmekond kilomeetrit kaugemal on elu teistsugune, tänapäevasem.

      Laura maja kõrvalt saab alguse puutumatu loodus, mida inimkäsi pole ulatunud veel rikkuma. Suviti laiub vana talumaja kõrval suur lillemeri. Aasalilli kasvab kõiksuguseid värve läbisegi. Moonid edvistavad oma erkpunaste õitega kõrgustest rukkilillede, pääsusilmade ja tõrvalillede keskel. Sekka karikakarde valged ja kellukeste sinine. Kevadel on maja taga põlismetsa ääres sinilillede sinetav väli, seejärel tulevad nurmenukkude kollased. Märjemates kohtades ja kraavipervedel õitsevad varsakabjad oma hunnitus külluses. Inimesedki on teistsugused – ehedad, lihtsad, siirad või siis ehk ka küpsemad ja sügavama elutarkusega. Maasool, põliselanikud, kelle juured on sügavale maa sisse kaevunud … Nende kodud on pärandatud põlvest põlve. Uusi inimesi on külla tulnud harva. Suvitajaid ikka leidub, aga talvisel ajal valitseb siin vaikus.

      Kuusiku talu tihe kuusemets kõrgub uhkelt vana talumaja taga. See metsatukk pole kuulnud mootorsaagide seakisa ega näinud taplemas kirveterasid. Tanel teab seda maja varasemast ajast Mari meenutuste järgi. Esimene maja ehitati juba 18. sajandil, hiljem tehti vana hoone varemetele uus. Enne Laura vanemate tulekut elasid seal memme-taati. Taat läks varem, memm kanti aasta hiljem surnuaiale taadi kõrvale puhkama. Tütretütar pani maja müüki ja nii see endale uued omanikud saigi.

      Elamu juurde jõudes näevad uurijad pingil istumas noormeest, kes raamatut loeb. Tanel ja Kalle tulevad autost välja, kõnnivad noormehe juurde ning Tanel küsib, kas oleks võimalik Lauraga rääkida.

      „Laura on õega oma toas. Tulge palun edasi, ma juhatan.“

      Ust avades põrkab noormees kokku suurt kasvu mehemürakaga. Mehel on seljas luitunud maikasärk, jalas lotendavad olematu värvigammaga dressipüksid, paljaste jalgade otsas kalossid. Silmnägu on pundunud, kolmepäevane habe lõua otsas, pikad, higist ja mustusest pulstunud, õlgadeni ulatuvad juuksed on kummiga kinni pandud.

      Mees küsib uurijatest välja tegemata noormehelt, mida võõrad siit otsivad.

      „Tahavad Lauraga rääkida. Uurijad Viljandist,“ vastab noormees ja kutsub külalised edasi. Mees kehitab õlgu ja läheb õue omi asju ajama, jääb aga äkitselt keset õue seisma, mõtleb natukene ja kiirustab majja tagasi. Ta tormab uurijatele järele, ise käigu pealt hüüdes: „Teil pole õigust Laurat küsitleda ilma täiskasvanu juuresolekuta!“

      Tanel peatub ja vaatab imestunult mehele otsa. Nüüd, kus mees lähemale on tulnud, tunneb Tanel mehe hingeõhku vastikult haisemas, mis annab tunnistust eelmisel õhtul manustatud alkoholist. Ta astub sammukese tagasi ja küsib omakorda, kas neiu polegi veel kaheksateist.

      „Laura on 19,“ ütleb noormees vahele.

      „Nojah, arvasin, et 21 on täisealine. Tänapäeval jälle uued seadused,“ vastab mees ja läheb vihaselt omaette pomisedes õue tagasi. Seal hiilib ta vaikselt Laura akna alla, mille õhuaken on avatud, ja kükitab maha.

      „Mis tal nüüd hakkas? Kes see üldse oli?“ imestab Tanel.

      „Ah,“ viskab noormees käega, samal ajal õlgu kehitades. „See on Tarmo või Tarts, nagu teda ema ja sõbrad kutsuvad. Ema järjekordne mees, kes peab ennast meie kasuisaks.“ Seejärel koputab noormees õe uksele, lükkab selle lahti ja ütleb, et talle on külalised.

      Tanel küsib viisakalt, kas tohib sisse astuda ja mõned küsimused esitada.

      Laura tõuseb õe voodilt püsti, vaatab akna poole, näitab sõnatult käega ukse suunas ja ütleb siis vaikselt, et parema meelega kõneleks ta väljas, majast kaugemal.

      Neiu palub vennal õe juurde jääda ja juhatab uurijad majast eemale, kus kitsas rada läbi metsatuka külavaheteele viib. Veidi kõndinud, jääb tütarlaps seisma ja ütleb, et nüüd saavad nad vestelda, ilma et tassisuurused kõrvad pealt kuulaksid. Kasuisal olevat kombeks tema akna all hiilimas ja kuulamas käia.

      „Täna öösel unustasin sinu käest küsida naise nime. Ütlesid, et tundsid teda?“

      „Jah, tundsin. Ta elab Viljandis, aga töökoht on Pärnus. Tema nimi on Sandra Laurend ja ta töötab toimetajana. Toimetab ilukirjanduslike raamatute käsikirju. Vabandust … töötas. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ta surnud on.“

      Tanel ei ütle, et naine on elus. See on vajalik naise turvalisuse pärast. „Kuidas sa temaga kohtusid? Teil on päris suur vanusevahe?“

      „Kui Viljandis koolis käisin, saime poes tuttavaks. Ühel päeval, kui olin ostud juba letile ladunud, avastasin kauba eest maksma hakates, et olen rahakoti ära kaotanud. Sandra seisis kohe minu taga ja pakkus, et maksab minu arve kinni. Olin väga üllatunud, et võõras naine mind sellisel moel usaldab. Ütlesin, et nii ei sobi, aga tema käis ikka mulle peale.

Скачать книгу