LITMIR.BIZ

      Hauad

      Kuhu viitrid oma surnud matavad? Kindlusse või käikudesse kindluse all? Jöran ei tea. Inimeste uued haua­platsid on kindluse kõrval, paari mägikase all varjus. Pärast lahingut kaevati viiskümmend kaks hauda. Samueli oma on viiekümne kolmas. Jöran toksib maasse auku, kui kostab hüüd:

      „Egg? Sind oodatakse kindluses!“ Hüüdjaks on hapu näoga kannupoiss. Jöran tunneb ta ära: Helge Smalfinger. Helge ja tema vend Sixten kaklesid Eggi-vendadega teel Salajakki.

      „Kas sa tuled, Egg?“

      „Ma matan oma hukkunud venda,“ vastab Jöran.

      Maa on kivine, aga ta saab valmis ja paneb hargi surilina kõrvale maha.

      „Tule appi kandma!“ kutsub ta, aga Helge jääb paigale.

      „Ei tule mõttessegi … surnud nakkavad!“

      Nii et Jöran asetab linasse mässitud surnukeha ettevaatlikult hauda ning ajab kruusa ja kivid peale. Helge lihtsalt vaatab pealt. Ta köhatab, sülitab ja teatab:

      „Egg, rüütel Magnus kutsus sind ja Niklist. Rahunõukogu tuleb nüüd pärast rünnakut kokku.“

      „Mis rünnakut?“ küsib Jöran laubalt higi pühkides.

      „Viitrid ründasid maa alt. Tule nüüd!“

      Jöran tõuseb aeglaselt püsti ja lööb risti ette. Ei tahaks Samueli siia jätta, aga reis koju tuleb raske ja pikk.

      Ta läheb Helge Smalfingeri järel kindluseväravatest sisse ja jõuab suletud ukse taha. Pingil istub Niklis.

      „Meie vend on nüüd maetud,“ sõnab Jöran. „Sa ei näinud seda.“

      Niklis heidab Jöranile napi pilgu:

      „Mind kutsuti ihukaitsjaks,“ sõnab ta ja tõstab oma väikese mõõga. Tera on sama lühike nagu ikka, aga teravam. „Kindluse õue rünnati.“

      „Kas keegi sai surma?“ küsib Jöran.

      „Ainult paar murtud jalga … Me võtsime veel kaks viitrit vangi.“

      Jöran istub. Ta võtab välja Samueli väikese hõbesaua, ühe vennast jäänud isikliku eseme. Teine sau on Niklise oma, räägitakse, et need on pärit viitritelt. Sau helgib pimeduses. Sellel on peenikesed kriipsud. Rännakul Salajakki tõmbas Samuel igal hommikul uue kriipsu. Kokku on praegu kolmkümmend kuus kriipsu – tähendab, nii palju päevi on kulunud sellest ajast, kui sõjavägi Askersundist tulema hakkas. Täna on kolmekümne seitsmes päev, nii et Jöran võtab kivi ja tõmbab teiste kõrvale uue peenikese vao. Siis torkab saua taskusse ja samal hetkel läheb uks lahti.

      „Niklis ja Jöran Egg!“ hüüab üks sõdur.

      Nõukogu saal on pikk ja kõrge. Niklis ja Jöran lähevad kõrvuti mööda seinale riputatud rüütlikilpidest ja -lippudest. Jörani jaoks näevad kõik kilbid välja ühesugused, aga Samuel teadis muidugi ka kõigi nimesid. Nagu ka kilpide omanike nimesid.

      Kõige üle kõrgub rahunõukogu. Lahingut juhtinud rüütlid istuvad pika tammise laua taga reas, keskel foogt Georg. Härra Magnuse tunneb Jöran muidugi ära. Sõjaväe kõrgeim pealik. Ta istub keskel, õlul uus must keep. Tema kõrval on rüütlitest kõige noorem, Borgholmi Birger, ja rüütlitest pikim, Horni John. Tolle kõrval istub suure kõhuga rüütel Lundi Arkos, käes veinipeeker, ning tema kõrval omakorda mõru ilmega luider rüütel Roland, kannupoiss Smalfinger selja taga.

      „Kuidas teil läheb, ronijad vennad?“ küsib tasane hääl.

      See on blond luuraja Gabriel Grau, kes on ilmunud eikuskilt. Seljal amb ja õlal väike haldjas Corl.

      „Meie elame,“ vastab Niklis. „Kuid meie vend mitte.“

      „Ta võitles lõpuni,“ lausub Gabriel.

      Aken Gabrieli selja taga avaneb kindluse tagaküljele ja Jöran silmab pilvedega kaetud sügavikku. Kaljusid, kus viiter Samueli haavas.

      Rüütlite ees kivipõrandal on kummargil kaks habrast kuju. Vana mees ja vana naine, valkjashallide juustega pead langetatud. Nad paistavad palju hapramad kui Samueli rünnanud viiter ja neil ei ole tiibu.

      „Kas te teate, kes need on?“ küsib Gabriel Grau.

      Jöran raputab pead.

      „Viitrite pealikud!“

      Pärast lahingut kinni võetud kuningas ja kuninganna, taipab Jöran. Nad on nii väikesed – Jöran oli arvanud, et nad on hiigelsuured. Ilmselt kuulatakse neid nüüd üle, sest rüütlid nõjatuvad ettepoole ja kuulavad.

      „Te peate meie küsimustele vastama,“ sõnab foogt. „Kui palju viitreid põgenes maa alla?“

      Kuningas vastab vaikselt skandinaavia keeles, mida on vaevu kuulda:

      „Me räägime ainult enda eest,“ ütleb ta. „Ainult meie, Yzili ja Eselli eest.“

      „Yzili ja Eselli eest,“ kordab naine. „Teistest ei tea me midagi.“

      Foogt nõjatub tooli seljatoele, kulm kortsus.

      „Teie kõrgeausus … Me teame, et Salajaki all on viitreid. Aga me püüame nad kinni. Eriti selle üksuse, kes võitles kindluse ruumides … Kuidas te neid kutsute?“

      „Maarasalgaks,“ vastab kuningas vaikselt.

      „Maaraviitriteks,“ ütleb kuninganna. „Kolmekümneks tiivuliseks.“

      Rüütel Roland istub kuningapaarile kõige lähemal ja vaatab neid vihkava pilguga.

      „Teie salk tappis oma kisaga meie sõdurid,“ lausub ta. „Ellu jäänud maarad saavad karistada!“

      Kuningas ja kuninganna on vait, nii et foogt noogutab akna poole.

      „Viimane küsimus veel: kas te teate, mis jääb kindlusest põhja poole? Kas te olete käinud seal all kuristikus, mille nimi on Jarmaland?“

      Viitrikuningas vaatab põhja suunas.

      „Kunagi ammu me tulime sealt,“ vastab ta. „Me ei taha sinna tagasi.“

      „Mis seal on?“

      „Halvad asjad,“ ütleb viiter.

      „Kas seal on hõbedat?“ küsib keegi.

      See on foogti nõunik Sejenius.

      „Lohekulda seal on,“ lausub kuningas. „Aga see ei ole teie oma.“

      „Teie ei saa seda võtta,“ sõnab kuninganna.

      „Miks mitte?“ küsib foogt. „Mis Jarmalandis on?“

      Järgneb pikk vaikus, kuningas ja kuninganna vaatavad teineteisele hirmunud pilgul otsa. Corl lahkub Gabrieli õlalt, laksutab tiibu ja teeb tiiru ümber kuningapaari peade. Kuninganna tõmbub eemale.

      „Kaljud ja pimedus,“ vastab kuningas lõpuks. „See on Jarmaland.“

      „Vaenlased ja surm,“ lisab kuninganna.

      „Meie, rüütlite jaoks on see tavaline,“ ütleb Roland. „Meie oleme mõlemaga harjunud.“

      Sejenius viipab valvuritele.

      „Viige nad vangikongi!“